Mängurõõm nii õpipoistel

Heili Vaus-Tamm

  Põhiline tunne, mis jäi Viljandi vanamuusika festivali kontsertidelt, oli meeletu rõõm muusikast. Ja mitte tänapäevane kaifimine, vaid kuidagi ehe, keskaegne, võiks isegi öelda, et tsunftilik käsitöölise rõõm oma oskusest ja toote ilust. Tegemise rõõm, jagamise rõõm. Ja seda nii maailma ühe populaarsema vanamuusika ansambli Red Priest liikmete esinemises kui ka Noorte Vanamuusikute Projektis, kuhu kuulusid üle Eesti 13 lastegruppi Rõngu rahvamaja muusikastuudiost Tartu Heino Elleri nimelise muusikakoolini. See oli juba omaette õpitubade süsteem. Tundub, et mitte ainult muusikaline, vaid mentaalne vanamuusika maailm, mis toimis tsunfti suurmeistri Neeme Punderi juhendamisel. Ja selle tähtsus on määratult suurem kui ükskõik kui heade ansamblite festivalile kutsumine.

Ansambel Red Priest esindab maailmas barokkmuusika atraktiivsemat, teatraalsemat ja rõhutatud virtuoossuse poolt. Nende kavas on programmid “Nightmare in Venice” (“Õudusunenägu Veneetsias”) ja “Pirates of the Baroque” (“Barokkpiraadid”). Keskaegset müstikat ja õudust kujutava pealdisega plaadid müüakse läbi rekordkiirusel. Festivalid ehivad nendega oma lõppkontserte.

 

 

 

Mustlasviisid klavessiinil

Viljandi kava oli pigem plokkflöödikeskne ja näitas Piers Adamsi (10. VII) fantaasiaid ning virtuoossust XVII sajandi vähe tuntud heliloojatest Bachi ja Händeli, Poulenci ja Debussyni tänapäeva muusikasse, siis kaarega tagasi romantismi – Chopini ning mustlasviiside juurde. Ja lisapalaks “Moskiitode tants”. Kogu õhtut täitis sära ning vaimustus, eelkõige endast muusikas, aga ka muusikast endas. Adams mängis kuulajatega: üllatas, intrigeeris, piidles silmade välkudes, kuidas publik reageerib. Sealjuures olid tema pärusmaaks just kiired osad.

Presto giocoso (ülikiirelt ja naljatlevalt) võiks panna Poulenci sonaadi osa märgistuse asemel kogu kontserdi kaubamärgiks. Aeglased osad kujunesid justkui kohustuslikuks ooteajaks enne uue kiire episoodi virtuoossusse viskumist. Nii jäi mõõdukate osade meditatiivsus, rahu ja sisemine tarkus kuidagi välja arendamata. Juba avateoses, Giovanni Batista Fontana sonaadis, eksponeeriti kaelamurdvaid fiorituure, muusikalisi surmasõlmi, kusjuures teadvus ja jälgimisvõime kippus kaduma publikul, mitte “piloodil” endal. Nii hüpati vanamuusika osas ühelt mäetipult teisele ja jõuti kontserdi teiseks pooleks prantsuse XX sajandi helikunsti.

Omaette tavatu oli kuulata Debussyd ja Poulenci klavessiiniga. Eks värve jäi väheks ja erilist dünaamikat see pill ju ei võimalda, aga kompensatsiooniks jällegi kiirus ning fantaasiarikkus. Et niisiis mitte unelev, vaid vallatlev impressionism. Sarasate “Mustlasviisidki” keerasid uue näo ette. Ja täiesti veenvalt. Viiuli-klavessiini duo sügavalt kirgliku mustlase asemel pigem riuklik ja virtuoosne taskuvaras, kel pole aega unistada ega uneleda.

Klavessiinimängija Howard Beach on muusik, kes tunneb rõõmu oma pilliga sellise repertuaari vallutamisest ning kõrgpilotaažil ansamblimängust. Et olla virtuoossuses võrdne partner, ei piisa heast ansamblitundest, siin peab planeerima ise samal kõrgusel – tehnilisel tasemel. Lisaks veel hingama samas rütmis ja tundma läbi-lõhki oma partnerit.

 

 

Lilleke kuklas

Festivali teatriprojekti “Zeusi ja Europe” (13. VII) baroklikult ülevoolava armuloo juures jäi silma mõnus tänapäevane huumor, mis sobis barokiaja mentaliteediga. Näiteks jutustaja paruka ja lehvide, üleni stiilipuhta välimuse juurde äkki rohelised tennised. Lilleaasa stseenis kinnitus äkki dirigent Neeme Punderi kuklasse lilleke… Kuna sõnnide ja vetevoogudega lavastuse pidi lavale tooma niikuinii tinglikult, olid need “kiiksuga” detailid omal kohal ja keerasid baroklikule mängulisusele ühe vindi veel peale.

Tegelased olid kõik selle projekti kasvandikud, nii et trupp oli tasemelt ühtlane. Muusika (Noorte Vanamuusikute Orkester, Viljandi Linnakapell jt Neeme Punderi juhtimisel), liikumine (Anu Ruusmaa juhendamisel) ja kunstnikutöö (Riina Vanhanen) olid päris nauditavad. Samuti lavastuse terviklik vorm ja hoogne rütm. Kohmakaks jäi ehk näitlemise pool, aga noorte puhul on see ka mõistetav. Toredad karakterid olid Europe (Anna Punder), Jutustaja (Keio Soomelt), Sügis (Veiko Tamm) ja Eros (Kaarel Rüütsalu). Küll festivali lastelaagri etendus, aga suurel laval täiesti kandis, Ugala saali publikut jagus ja aplaus sai baroklikult suurejooneline.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming