“Mäng” Kumus – kas lihtsalt mäng?

Virve Normet

  Sarja “KuMu Kumus” esimene kontsertetendus “Mäng”: idee Taavi Kerikmäe, Mart Kangro, lavastaja Mart Kangro. Ansambel U: koosseisus Taavi Kerikmäe (klaver), Tarmo Johannes (fagott), Levi-Danel Mägila (tšello), Meelis Vind (klarnet), Merje Hallik (viiul). Esitatud Kumu auditooriumis 2. III.

 

Võib-olla ei peaks inimene, kelle noorus sattus eelmise sajandi kuue-seitsmekümnendatesse sellist lavastust arvustama. Tollalgi tegid nii kunsti- kui muusikatudengid küll koos, küll eraldi igasuguseid põnevaid lavastatud kontserte, nimetades neid eksperimentaalseteks. Nüüd on need nn multimeediaprogrammid, häppeningid jms. Noorusele on ikka olnud loomuomane anda vanadele asjadele uus nägu ja uus nimi, aga välja mõelda ka sootuks omi ja sisuliselt uusi asju.

Jätsin teadlikult lugemata, mida kolleegid on etenduse kohta päevalehtedes kirjutanud. Pean etenduse tugevuseks just muljete äärmist diferentseeritust. Ükskõikseks ei jäta see kedagi, ka lausa “eituse eitajat”.

Minul jooksid muljed kuidagi kentsakalt, peaaegu skisofreeniliselt kokku ühe teise, mõneti samalaadse või rohkemgi sürretendusega NO99 teatris. See oli nähtud “Kirsiaed”, lavastus, mis oli tunduvalt rohkem mäng kui Kumus kogetu. Mäng, mille mõttetust adusid teravalt, kuid mille kummaliselt (neljaks jagatud tegevusväljaga neljakordseks!) võimendatud emotsioonidega ja lõpuks ka lustiga ikka kaasa läksid, andes endale täiesti aru, et kuidagimoodi on see kõik “nagu jookseksid jänesed igaviku poole, murumunad suus” – kui mugandada klassikute kuldlauseid!

Kangro-Kerikmäe etendust ei tasukski tegevuse mõttes kirjeldada. Nad ise nõutasid kavalehele lause: ““Mäng” keskendub muusika tõlgendamisega seotud küsimustele ja interpreedi osalusele selles protsessis.” No see on küll nii üldistatud, et ei ava ega selgita midagi.

Kas aga lavastaja Mart Kangro pole intuitiiv-geniaalselt just aja kui sellise meie ees (ja meie sees!) mängima pannud? 40 minutit – hetkest, kui esimesed külalised saali astuvad, tiksub arvuti ajanäit suurel mustal tühjal seinal heledas kirjas omi sekundeid maha. Enne kui arugi saad, oled ka ise selle kütkes. Ja aeglaselt oma mõtestatud-mõttetuid tegevusi-liikumisi, asjade ümberpaigutusi, seinale ja põrandale kirjutamisi jms sooritavad ansambli liikmed samuti. Pill käes või toolil või sisselohistatav (klaver) – iga tegevus viitab muusikutele. Liikumised vaheldumas n-ö stoppkaadriga, mingisse poosi tardumisega. Teatud 00-sekundinäitude kohal kõlab (justkui kohustuslik!) “kiiks”, poognatõmme viiulil. Algul harvalt, siis üha tihemini. Lõpuks on kõik ansambli kuus liiget oma toimetamised toimetanud ja oma mängukohtadel asendid sisse saanud, ja selleks ajaks on selle mõttetu, ajanäitaja järgi ajastatud ja nüüd juba pea kõikide poolt mängitud heli sagedus nii kiireks läinud, et võib sujuvalt üle minna Hatšaturjani “Mõõkade tantsule”. Kas ainult mulle tundus, et ka sellel oli pisuke groteski maik juures (aga mängijad olid head!)?

Vahepala: lavalt lahkumine jälle tard-asenditega pooleks, ootamatult ilmuv tunkedes “töömees” Mart Kangro, kes naiiv-lollilt viiuli puldilt noodikirja kirjeldada püüab (saal naerab lõdvestunult!), ja siis lõpuks kõlab ka oodatud muusika, Franco Donatoni (1927 – 2000) teos “Arpége”.

Muusika alguseks on kell jõudnud nulli ja näit kaob seinalt. Muusikat aeg ei mõõda.

Mis aga istub hinges, on iseenesesse nagu peeglisse vaatamine. Kogu laval toimunud pooltobe sebimine on sümboolselt nii tuttavlikult argipäevane. Kas me pole mitte ise valinud, et rutiini ja kohustuste oravaratas meid (peaaegu kõiki?) justkui paratamatusena aja(lises) orjuses tiirlema paneb? See on ehmatav äratundmine, mis süveneb selle neljakümne ootuseminuti vältel peaaegu õõvastuseni!

Mis aga tasus ootamist, oli muusika ise. Tahaksin kiita kõiki mängijaid. Lummatud olen Vambola Krigulist. Pala meeleolude ja värvide palett lubas nautida kõikide ansamblistide tehnilist vabadust, millele andis erilise sära innukus ja mängulust. Braavo, Ansambel U:!

Kontsertetenduste sarjas “KuMu Kumus” (KuMu tähendab kunst ja muusika) tuleb kevadhooajal sealsamas auditooriumis lavale veel kolm lavastust. Järgmine on 23. III ja siis etendavad Jüri Reinvere muusikat flöödikunstnik Monika Mattiesen ja Küberstuudio. Küllap tuleb jälle põnev õhtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming