Müüdid ja tsitaadid

Tiiu Levald

“Schubert & Berio”: ERSO ja PATRICIA ROZARIO (sopran, Inglismaa) OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 13. X.  

“Metafüüsiline eksistents on ju tõde nagu füüsiline eksistents. Vaim või hing, meie mõtted, meie arusaamised, meie mälupildid, meie lootused, unistused – kõik need toetuvad ajule, ilma ajuta neid pole. Aju ja hinge vahel on väga huvitav seos. Aga neil mõlemal on oma eksistents.” (Endel Tulvingu intervjuust EPL rubriigis “Persoon”). Need tõdemused seostuvad tihedalt muljetega 13. X Estonia kontserdisaalis kuulduga. Esitati Schuberti, Kangro ja Berio loomingut ERSO, Patricia Rozario (sopran) ja Olari Eltsi koostööna.

Üks müütidest oli mälupilt lauljannast, kes 1999. aastal esitas samas saalis Arvo Pärdi teose “Como cierva sedienta”, milline oli temale pühendatud ja jättis vapustava mälestuse erakordselt kaunist ja väga omapärase häälekäsitlusega interpreedist, kelle hääle diapasoonis särasid eriliselt äärmuslikud kõrgused – oli ju Arvo Pärt silmas pidanud nimelt temale omast.

Luciano Berio on sidunud tsükliks 11 rahvalaulu, silmas pidades metsosopran Cathy Berberianit (autori abikaasa 1950 – 65), lauljat, kellel mahlakas ja särav keskregister ja muidugi täiuslik koloratuurtehnika. Ja siit vist sünnibki ebakõla sopran Patricia Rozario jaoks – pea kõik laulud istuvad tema häälele ilmselt liiga madalas registris ega pääsenud antud õhtul saali täitvalt mõjule. Tsükkel esitab lauljale põnevaid ülesandeid: siin on spirituaali ja lõuna-ameerikaliku folgi sugemeid, kauneid armeenia melisme, prantsuse renessansi ajastu tajumise vajadust, sitsiilia kõritooni valdamist, kahes Berio enda loodud itaalia laulus prantsuse rahvalaulu ja teises hispaania mõju, tsükli lõpus aserbaidžaani armastuslaulus aga sellele rahvamuusikale ainuomaseid keerukaid melismide ja rütmifiguuride tabamist. Võib-olla, et kui ettekanne oleks toimunud mõnes selle teose esituseks sobilikuma akustikaga ruumis, oleks vajalikud nüansid saanud kuulajale kättesaadavamaks. Kogu tsükkel on ju väga peenekoeliselt läbi põimitud laulja ja üksikute soleerivate pillide vahel ja see vist eeldab ka intiimsemat akustilist suhet publikuga.

Silmas pidades ühte huvitavat ühist nimetajat sellel kontserdil, nii Raimo Kangro “Display VIII, Schuberti portree” kui Luciano Berio “Rendering” on mäng tsitaatidega Schuberti vaimuvarast, oleks võib-olla suuremat efekti antud kontekstis andnud üks teine Berio teos – nimelt “Recital I for Cathy”, millises on fantastilise mänglevusega kasutatud ka hulgaliselt tsitaate Mozartist kuni Mussorgskini, kuid antud lauljale suuremad võimalused särada koloratuuridest kuni rinnaregistrini.

Järgmine müüdikummutus oli seoses lauljanna lisapalaga, mille Olari Elts temale omase krutskiliku elegantsiga pakkus välja “rahvalaulu armastajatele” – nimelt esitati tänaseks ebaõiglaselt unustuse hõlma jäänud Anatoli Garšneki “Kadriko” tsüklist “Viis setu laulu”. Loomulikult võeti see publiku poolt äratundmisrõõmu ja lugupidamisega vastu! See omal ajal meie vokaalmaailma suurmeistri Jenny Siimoni populaarseks lauldud laulutsükkel vääriks kindlasti just orkestreeritud variandina, mis autori enda tehtud, oma kohta nii mõnegi meie noore metsosoprani repertuaaris. Hea, et kuulus ja maailmalavadel ilma teinud interpreet meile meie oma väärtusi meelde tuletas ja oli selle ka selges eesti keeles ära õppinud!

ERSO ja Elts viisid kuulaja kaasa Schuberti-maailma tema säravast noorusest (“Itaalia avamäng” C-duur) kuni traagilise lõppmänguni (Berio fantaasiad lõpetamata X sümfoonia fragmentidega). Kõik soolod, kõik teemaarendused panid end kuulama – ei tekkinud ühtki hetke, kus tabad end järsku uitmõtetelt. Väga haakus positiivse poolusega kogu kava ülesehituses Kangro “Display VIII, Schuberti portree” – vaimukas ja just Schuberti helgemat, vahetut ning lapsemeelset soojust õhkuv tsiteerimine, jäädes ise delikaatseks kõrvaltvaatajaks.

Vastupidiselt Kangrole on Berio väga julgelt ja sekkuvalt “laiali laotanud”, kohati lausa kildudeks, kogu X sümfoonia II osa temaatika. On ju siin Schubertil valus ja hingekriipiv helide müsteerium, mis oma dramaturgilise ülesehitusega vihjab loomingulisele võimekusele, mis oma ajast kaugel ees. Beriole iseloomulik helikobaratega mäng küll dissoneerivalt, küll harmooniasse tagasi viivalt oli kohati väga sugestiivne, samas mõneti vast asjatult valu pikendav. Kuid ettekanne oli oma kõlavärvidega üldmuljes sedavõrd mõjus, et kohati ununes nii aeg kui ruum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming