Luksuslikud helid

Marju Riisikamp

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: HOLGER FAUST-PETERS (viola da gamba, Saksamaa) ja IREN LILL (klavessiin) Kadrioru lossis 16. IX.  

Kadrioru lossi saal on luksuslik ja esinduslik kontserdikoht. Luksus nii silmale kui kõrvale – siinne akustika, esteetiline ümbrus ja haruldane vaikus, mida ei häiri rahvasumm ega sõidukid. Lisaks kuulajatele-vaatajatele naudivad head akustikat mitte ainult publik, vaid ka interpreet ise, nii et seda toredust on siia ruumi kontsentreerunud tõepoolest hulgaliselt! Seepärast tekkis kurblik küsimus: kuhu on kadunud algaegade “Akadeemilise kammermuusika” sarja hästi kujundatud ja kvaliteetsele paberile trükitud kavalehed?

Kadrioru lossi kaunis saal kumises seekord viola da gamba ja klavessiini helidest, nii eraldi kui ka ansambli sümbioosis. Suhteliselt noor duo on seni esinenud Saksamaal ja Eestis, viimati mõni kuu tagasi David Oistrahhi festivalil Pärnus. Tegemist on andekate muusikutega, kelle puhul võlub äärmiselt meeldiv lavasarm ning sundimatu musitseerimine. Seekordne kava oli pühendatud saksa ja prantsuse heliloojatele: Buxtehude, Abel, d’Anglebert, Marais ja Ph. E. Bach.

Andkem eesõigus külalisesinejale ja tutvustagem Holger Faust-Petersit, kes on omandanud hariduse viola da gamba, tšello ja barokktšello alal Kölnis ja Münsteris ning jätkanud õpinguid Baseli Schola Cantorumis. Ta on pälvinud laureaaditiitli rahvusvahelisel Bachi-Abeli konkursil Köthenis ning esitab ka nüüdismuusikat. Tallinna kontserdil kasutas ta pillimeister Christian Brosse viola da gamba’t, mis on inglise Barak Normani ajaloolise pilli (1696) koopia. Käesoleval Mozarti aastal tekkis juba esimesi toone kuuldes kujutlus “Võluflöödi” fenomenist, niivõrd kaunilt kõlas see ülemheliderikas pill! Loomulikult on suur osa heakõlalisusest kvaliteetse meistripilli “töö”, seda suurem on aga rõõm, kui see on sattunud hea kooliga esitaja kätte.

Õhtu avas Dietrich Buxtehude ainuke viola da gamba’le ja basso continuo’le loodud Sonaat D-duur. Meil seni harva esitatud teos üllatas oma ebatavalise vormiga, tekitades üksteisele järgnevate attacca-osadega asümmeetria efekti ning meenutades pigem vaba ehitusega itaalialikku fantaasiat kui sonaati. Duo kõlas heas tämbrilises tasakaalus, saateks klavessiini täiskõlaline continuo-mäng. Gambavirtuoosi kunst puhkes aga tõeliselt õitsele Marin Marais’ viieosalises süidis G-duur, mis haakus ülihästi mängija natuuriga. Hea intonatsioon, tooni “värvingud”, võrratu fraseerimine, elegants – see muudele rahvustele igitabamatu prantsuse esprit… Tsükli tantsud pakkusid ka toredaid karakterportreid, nagu ebatavaliselt furoorika liikumisega Allemande la Fiere (“Uhke”, “Metsik”) ja Gigue la Pointilleuse (“Pedant”).

Kauni sisemonoloogina kõlas Carl Friedrich Abeli sooloteos viola da gamba’le – tõepoolest meisterlik teostus! Sellele järgnes bravuurikas Carl Philipp Emanuel Bachi Sonaat g-moll. Kuigi samuti laitmatult esitatud, jäi siin vajaka tervikutunnetusest ning “tundelise” stiili temaatilistest kontrastidest, dramaatilistest pausidest, sõnaga – teatraalsusest. Ehk oli kava lõpulugu mõlemale ansamblipartnerile liiga järsk üleminek eelnenust nii erinevasse dimensiooni.

Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid EMTAs oma haridusteed mainekas Kölni Muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas. Selle pilli rikas tämbriline skaala tõi veelgi paremini esile klavessinisti hea kõlakvaliteediga vormitud nüansid. Kontserdi kõrgpunktiks kujunes Lille esitatud sooloteos, Jean-Henry d’Anglebert’i Prelude süidist d-moll, mis kõlas tugeva emotsionaalse laenguga ning demonstreeris mängija head harmooniatunnetust helide organiseerimisel, sest on ju seda laadi prantsuse stiilis teosed esitajale tõeliseks pähkliks just rütmi liigendamise osas. Tulemus oli nauditav ning kõik harmoonia ekstravagantsused ja mõtteliinid kandusid kuulajani. Basso continuo realiseeringus väljendub selgelt iga mängija fantaasialend ja esteetilised valikud. Lille continuo-mängu isikupära ja peen diferentseeritus mõjus eriti veenvalt Buxtehude sonaadis. Prantsuse stiilis oleks võinud olla rohkem nõtkust, kergust, läbipaistvust ja õhku rippuma jäävaid efekte.

Täissaalile mängitud kontsert oli oma vitaalsusega kahtlemata sulaselge õnnestumine. Mängijate kõlakultuur lisas muusikaõhtule uusi toredusi: elegantsi, head maitset, rahu, peenelt intoneeritud detaile, süüvimist ja kõiksuse harmoonia taju. Tore, et seda laadi seisundit vajab ka tänapäeva ekstreemseid kogemusi pakkuvast maailmast väsinud inimene. Ent nii on see õnneks alati olnud. Sellest annavad tunnistust Johannes Semperi Itaalia reisikirja märkmed 1924. aastast, kus ta kirjeldab tolle raske aja inimeste äärmuseni üles kruvitud hingeseisundit ja seda peegeldavat saksa moodsat ekspressionistlikku kunsti: “Sturm’i rühma luuletajate lühivärsid on nagu karjatused, ja kui nad neid ise ette kannavad, tunned, nagu peaks iga sõna neis plahvatama. Teatris kuuled kas näitlejate kisa või siis sosinat – ikka hüpatakse ühest äärmusest teise. Seda rahutut visklemist katsuvad lõuendil edasi anda Kokoschka, Nolde, Pechstein ja paljud-paljud teised. See kõik ei tähenda muidugi veel seda, nagu oleks rahulik, sügav, harmooniline kunst sootuks kadunud.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht