Luigeluulinn on ehitatud tugevale vundamendile

MARIA MÖLDER

Ülo Kriguli lühiooper „Luigeluulinn“. Libretistid Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver, Kristiina Ehini samanimelise lühijutu põhjal. Lavastaja Marianne Kõrver, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Triinu Pungits, videokunstnik Emer Värk, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, koreograaf Marge Ehrenbusch. Esitajad Iiris Vesik (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Marius Peterson (bariton), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ning tantsuartistid Mari Stankus (Eesti Rahvusballett), Maria Goltsman, Egor Zadoya, Tuuli Peremees. Produtsendid Tiiu Valper ja Madis Kolk. Esiettekanne 25.VII Kuressaare lossi ooperimajas Saaremaa ooperipäevadel.

Marius Petersoni roll nõudis üsna palju füüsilist lähenemist ning pidi hõlmama kõiki õnnetu armastaja meeleseisundeid ootusest ja pettumusest uue pimeda lootuse ja käegalöömiseni.

Marius Petersoni roll nõudis üsna palju füüsilist lähenemist ning pidi hõlmama kõiki õnnetu armastaja meeleseisundeid ootusest ja pettumusest uue pimeda lootuse ja käegalöömiseni.

Gunnar Laak

Viimasel ajal on vähemalt iga teine Ülo Kriguli teos sensatsioon või tippsaavutus nüüdismuusikaringkonnas, ent „Luigeluulinnas“ (nii algses teoses Iiris Vesikule ja orkestrile kui ka nüüd esietendunud ooperis) leidub see ainulaadne miski, mis suudab kõnetada ka kultuuritšakraid lahti hoidvat publikut, kes pole nii spetsiifiliselt akadeemilisele nüüdismuusikale keskendunud.

2012. aasta Eesti muusika päevadel tõusis Risto Joosti dirigeeritava ERSO kontserdikavast selgelt esile Ülo Kriguli teos „Luigeluulinn“. Muidugi mõista lõi Iiris Vesik oma ainukordse häälega kuulajad pahviks, kuid küsimus polnud ainult selles. Kristiina Ehin oli kirjutanud teksti, mis ilmselgelt pani midagi helilooja hinges helisema, ning Ilmar Lehtpere ingliskeelses tõlkes ja suurepärase orkestritunnetusega muusika toel tuli loo dramaturgia vapustavalt esile.

Ooper on niivõrd luksuslik, aeganõudev ja mahukas, kokkuvõttes tänapäeval riskantne projekt, et seda ristiretke on mõtet ette võtta vaid väga hea algmaterjali puhul, kui komponentide kvaliteedis eraldiseisvana pole kahtlust. Lühiooperi puhul oleks patt tahta ooperi libretoks keerulisemat algstruktuuri. Järgmine samm on antud juhul olnud eesti uue muusika tüvitekstiks kujunenud teose ooperiks venitamine ja teist sellist juhtumit varasemast ei meenugi. Sellise tee valimine pole riskivaba, ent millise ooperi valmimisprotsess seda oleks? Algses teoses on pea kogu loo sisu juba olemas, ooperis on süžeed tükeldatud ja ajateljel venitatud, teatud elemente muinasjutulikult korratud, dramaatilisemaks muudetud ja visuaalselt köitvamaks vormistatud. Alla jooniksin kordused, sest libretokirjutajate Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrveri peamine töövõte ongi ilmselt olnud võimalikult vähe Kristiina Ehina tekstile lisada, võimalusel pigem sisu ümber tõsta, nii et meie ees avaneks monoloogi asemel lavaline tegevus. Lisatud on siiski mõned lugu näitlikumaks muutvad stseenid (neis on kasutatud Kristiina Ehina tekste Ilmar Lehtpere tõlkes, aga ka Fujitomi Yasuo, Taavi Eelmaa, Andres Ehini ja Marcus Aureliuse loomingut), sh loo dramaatiline lõpp, kus Kuuluik ohverdab armastajatele oma tiivad, et luigeluulinn saaks valmida. Kokkuvõttes on Arhitekti vastamata armastus Armu vastu piisavalt universaalne ja abstraktne lugu, millest igal armastanud või armunud olnud inimesel on võimalik oma eluga paralleele tõmmata. Palun väga, üks võimalikest tõlgendustest: vaid siirad tunded ja võime ka keerulistes situatsioonides koos toime tulla tagavad suhte pika­ealisuse.

Lavastaja Marianne Kõrver on tuntud peamiselt (dok)filmirežissöörina, kuid teinud varem ka paar lavastust Von Krahli teatris. „Luigeluulinn“ on tema ooperidebüüt, kuid tugev muusikataust on talle varem andnud palju ainest filmis muusikavaldkonnaga tegeleda ja vilumuse muusika visualiseerimisel. Tema juhtimisel töötas „Luigeluulinnaga“ terve seltskond oma ala professionaale, kellest paljude puhul on ühiseks nimetajaks n-ö Von Krahli koolkond. See on hästi valitud ja koostoimiv tiim eakaaslasi, kes suhtuvad oma tegevusse kirglikult, ja see on ka tulemusest näha. Kristjan Suitsu kunstnikutöö näis lihtne, mis puudutas astmelist lavakonstruktsiooni, kuid linnade ehitamisega seonduv püstitas talle kahtlemata väljakutseid. Talle tuli siin appi Emer Värk, kelle videotöö tõi ühtlasi hämmastavalt täpselt esile peategelase tundmused ja taustainfo. Oliver Kulpsoo valguskunst mängis samuti osavalt lavastuste eri kihistustega. Triinu Pungitsa kostüümid jäid vaatajatele meelde ja kandsid oma sõnumit, ehkki polnud näha midagi pompoosset. Domineerivaks elemendiks osutus Marge Ehrenbuschi koreograafia, mis väljendas peamiselt Arhitekti rahutust ja võitlust iseendaga.

Ooperi tähtsaim aspekt ja ühtlasi kogu lavateose suurim pluss on see, et muusika üksi suudab oma imetabase rütmika ja stiilieklektikaga pinget üleval hoida – peaaegu ooperi lõpuni. Krigul on paljud oma teosed üles ehitanud eri stiilide vahelisele flirdile (mitte segi ajada konfliktiga), kuid mitte kunagi pole ta seda teinud nii ulatuslikus ja suure­mahulises projektis. Ka olukord, kus vokaalpartii hakkab päriselt elama alles konkreetse laulja suus, on talle kindlasti tuttav, meenutagem kas või tänavu kevadel esiettekandele tulnud teost „Understandards“ vokaalansamblile Estonian Voices ja sümfooniaorkestrile. Nüüd tuleb ühtlasi esile tuua Ülo Krigulit kui esmaklassilist orkestriheliloojat, kes orkestripillidega maalimises on suisa ühest oma õpetajast Tõnu Kõrvitsast värvikamaks kujunenud (Kõrvitsa mõjutusi oli tugevalt kosta II pildi stseenis „Valgel ööl“). Sugugi mitte ilmaasjata pole Krigul pälvinud oma orkestriteostega mainekaid rahvusvahelisi auhindu ning hoolimata metsikust rütmikast suutis Risto Joost imeliselt Tallinna Kammer­orkestrit koos hoida ja karakterid justkui savist välja voolida. Eesti Filharmoonia Kammerkooril tuli „Luigeluulinna“ tarvis olla solistide varjuks, markeerida nende meeleolusid ja alatoone ning eriti Arhitekti tegelaskuju puhul oli see väga kaval strateegia, et säiliks ooperile omane tekstuuritihedus. Veel on Krigulil kuulsus uute kummaliste instrumentide leiutajana. Mäletatavasti ehitas ta näiteks Saša Pepeljajevi „Tantsivale tornile“ muusikat luues veidra löökpilli vanast pianiinost. Seekord tuli talle appi vend Vambola Krigul, kes meisterdas spetsiaalselt lavastuse jaoks hunniku iseloomuliku kõlaga instrumente (sh emaili ja metalli segust eri suuruses kausikesed ehk müktobanid), millest ooperi lõpuosas hakkas kõige rohkem kõrva midagi luigeluude klõbina sarnast. Vambola Krigul koos teise löökpillimängija Lauri Ahosega moodustasid ka orkestri rütmilise pidepunkti.

Iiris Vesik, keda paljud publikust Kuuluigena nähtavasti kõige rohkem laval näha soovisid, on algteose esitamis­ajaga võrreldes Londoni ülikooli Gold­smithi kolledžis õppides tohutult tugevamaks ja enesekindlamaks artistiks arenenud. Võluvalt toores toon hääles on vahepeal vähenenud, kuid loodetavasti pole sellepärast veel tema nooruslik otsingulisus kaduma läinud. Tema osa ooperis ei olnud aga kuigi suur, see piirdus proloogi ja episoodiliste sekkumistega. Lavastuse pearõhk oli hoopis Arhitektil ja Marius Peterson valmistas oma rollilahendusega väga positiivse üllatuse. Roll oli üsna palju füüsilist lähenemist nõudev ning pidi hõlmama kõiki õnnetu armastaja meeleseisundeid ootusest ja pettumusest uue pimeda lootuse ja käegalöömiseni. Marius Petersoni prantsuse aktsendiga inglise keel, katkendlikud laused ja sümpaatselt ükskõikne viisist mööda laulmine tõid aga lavastusse omajagu naiivset huumorit, mis värskendas muidu dramaatiliseks kippuvat lavaelu oluliselt. Kui tavainimene võtab Arhitekti kui abstraktsiooni, siis pärisarhitekt võib teda võtta ka traagilisuse sümbolina, sest suures enesekehtestamise mängus kipub minapilt käest kaduma. Kriitilised noodid ja igasugused mõrad enesekindluse müüris põrmustavad ta enesekeskse isiksuse ning seetõttu on peategelane eriti eluline. Ehkki ooperi peaosades on tavaliselt armastajapaari mõlemad pooled, mõjus Arm kuidagi kunstliku lisandina – liiga kaua oli ta loos kõrvaline. Sopran Helen Lepalaan jäi ometi meelde suursugusena, sest eesti­keelset ja kvaliteetset Sprechgesang’i kuuleb küll harva.

„Luigeluulinna“ ooperi esiettekande eel kuulsin miskipärast sageli räägitavat ainuettekandest, justkui olekski tänapäeval ainus võimalus uus ooper lavale tuua ja siis riiulile tolmu koguma jätta. Tahan väga uskuda, et „Luigeluulinnaga“ seda ei juhtu, sest nii muusikaline keel kui ka universaalne (ehkki mitte perfektseks lihvitud) lugu tirivad selle materjali uuesti publiku ette. Seda enam, et nii tugeva rahvusvahelise potentsiaaliga muusikalavastusi on eestlastest loomingulise seltskonna tehtu hulgas vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht