Lootus ja mure

Tiina Mattisen

Eesti Muusikanõukogu üldkoosolek vaagis kultuuripoliitika arengusuundi Kui teisipäeval esitleti Estonia talveaias Mart Saare soololauluparemiku CDd „Must lind”, siis meenutas selle koostaja-väljaandja Vardo Rumessen üht 30 aasta tagust hetke: 1982. aastal Mart Saare monumendi avamisel maalis Gustav Ernesaks kujutluspildi uuest traditsioonist, kuidas laulupidude rongkäik peatub siin hetkeks, et armastatud heliloojale lilli tuua. Paraku on tee selle monumendi juurde peaaegu Tallinna kesklinnas rohtunud … Selle nimel, et neid rohtunud radu Eesti muusikamaastikul puhastada ja uusigi rajada, on Eesti Muusikanõukogu tuumik viimasel poolaastal teinud pingelist mõttetööd. Otseseks ajendiks sai kultuuriministeeriumi otsus vormistada Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 ja ootuspäraselt võttis EMN kui ministeeriumi lepinguline koostööpartner aastast 2000 (tõsi, praegune kultuuriminister ei ole pidanud vajalikuks seda lepingut enam pikendada) endale ülesande koondada-vormistada muusikavaldkonna ettepanekud (vt ka Sirp 25. V, lk 6-7). Kui nõukogusse kuuluva 50 institutsiooni liidrid koos Eesti Muusika Arenduskeskuse liikmete ning teiste muusikavaldkonnas tegutsevate organisatsioonide esindajatega neljas töörühmas pead kokku panid, siis kuhjus muidugi teemasid ja muresid hulgi, kriisiprogrammidest unistusteni ideaalsest olukorrast. Kuna oli ette teada, et Eestile naftariigi võimalusi ootamatult ei avane ja et ministeeriumi lõppdokumenti pääsevad kirjapandust paratamatult vaid mõned punktid, on see, millega 30. mail üldkoosoleku ette tuldi (vt ka e-Sirpi), muidugi pragmaatiline kesktee. Revolutsioonilisi ümberkorraldusi ega suuri uusi algatusi välja ei pakuta. Pigem on toodud alalhoidlikult ja kontsentreeritult veel kord esile teemad, mis juba aastaid päevakorral. Olgu seda siis huvihariduseks taandatud muusikaõpetus, mis ometi peab looma aluse professionaalse muusiku koolitamiseks, või „laiali kantud” pillifond, mille taasasutamise vajalikkusest on kaua kõneldud.

Üsna häbelikult – muusikud enamasti ei söanda oma töö materiaalset väärtustamist nõuda – nimetatakse „motiveeritust” ja „rahvusvahelist konkurentsivõimet”. Ja päris mööda ei saa ka nn betooni teemast: „Valminud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia II ehitusjärk ning Tallinna Muusikakeskkooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Balletikooli ühine õppehoone professionaalse muusikaõppe jätkusuutlikkust tagavas mahus. Alustatud on ettevalmistustega uue ooperimaja ehitamiseks”. Lisand „professionaalse muusikaõppe jätkusuutlikkust tagavas mahus” sõnastati üldkoosolekul, sest kolme kooli ühise hoone ehitamiseks ette nähtud raha on paberil sulanud kiiremini kui kevadine lumi. Kas seda õnnestub taas kasvatada nii palju, et ehitamist üldse tasub ette võtta, peab muidugi selguma üsna pea. Muide, EMNi üldkoosolekule aru andes nimetas selle president Peep Lassmann, et juhatus on peaminister Andrus Ansipile sel aastal saatnud kolm kirja (EMTA saali, kolme kooli ja Mustpeade maja küsimuses), ent ühelegi polnud 30. maiks veel vastust saadud.

Üks olulisemaid ettepanekuid Eesti muusikakeskkonna parandamiseks on kontserdi- ja muusikahariduskeskuste loomise idee. Kui see üleriigiline võrgustik praeguste muusikakoolide baasil suudetakse moodustada ning nii haridus- kui kontserdi- ja harrastuskeskustena tööle panna (finantseeritaks võrdselt kolmest allikast: õppetasud, omavalitsused ja riik), oleks see lootusrikas samm Eesti kui tegeliku muusikamaa suunas, kus sõltumata elukohast on võimalik osa saada nii kontserdielust kui muusikaharidusest. Selle kõrval on muidugi oluline ka kindlama koha sissevõtmine rahvusvahelises muusikaelus, kus meie parimad – ei korda neid siinkohal üle, või kui, siis vaid värskeimat esiletõusjat Jüri Reinveret ja tema ooperi „Puhastus” menu Soome Rahvusooperis – õnneks üsna arvukalt ees ootamas.

Peab lootma, et aastal 2020 on Eestis „loov kultuurikeskkond, mis taastoodab andekaid muusikuid ning on piisavalt rahastatud. Eesti ühiskond väärtustab omamaist muusikakultuuri ja tunnustab muusikute loomingulist tööd”, nagu on kirjas EMN i ettepanekute kolmanda, helikunstisse puutuva osa alguses. Aga siinkohal tahan asjaosalisi innustada tehtud tööd mitte kalevi alla jätma, vaid jätkuvalt põhitöö kõrval neid teemasid üleval hoidma ja edasi arutama, miks mitte ka Sirbis. Siin teebki täna otsa lahti Juko-Mart Kõlar, kes osales Eesti Muusika Ekspordi esindajana töörühmas „Loomemajandus. Eksport. Välissuhtlus”.

*

EMNi üldkoosolekul osales 33 hääleõiguslikku liiget 50st.
Uude juhatusse esitati 12 kandidaati, kellest salajasel hääletusel valiti 9-liikmeline juhatus:
Olav Ehala (Eesti Heliloojate Liit),
Urvi Haasma (Eesti Muusikakoolide Liit),
Peep Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Klaveriõpetajate Ühing),
Marko Lõhmus (Tallinna Filharmoonia),
Aarne Saluveer (G. Otsa nim Tallinna Muusikakool),
Toomas Siitan (Eesti Muusikateaduse Selts),
Timo Steiner (Tallinna Muusikakeskkool),
Jaak Sooäär (Eesti Jazzliit)
Henry-David Varema (Eesti Interpreetide Liit, Eesti Keelpilliõpetajate Ühing).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming