Looteräbalana vanas filmis

 

Marko Martinsoni ja Jürgen Rooste muljenoppeid MATTHEW HERBERT BIG BANDi kontserdilt Sakala keskuses 5. III.

 

J. R.: Õhtut alustas bänd Uusi Fantasia, kahest DJ-st, bassistist ja löökpillimängijast koosnev entusiastlik discopunk-grupp, kes energia poolest vajanuks ehk veidi teistsugust publikut või kohta. Ent tegemist polnud peaesinejaga…

Matthew Herbert Big Band (MHBB), ?muusikakriitikute sõnul äärmuslikult julge muusikaline eksperiment?, osutus õnneks siiski bigbändiks selle sõna tõsises mõttes. Publikust hoovas sooja vastuvõttu, lausa poolehoidu. Lava keskel seisis dirigendi kõrval miksimispult, kus Matthew Herbert genereeris helisid, millest igaüks ? nagu ta on manifesteerinud (jah, tal on oma manifest, üsna lakooniline tekst ?Personal Contract for the Composition of Music?, see sätestab mõned olulisemad reeglid muusika kirjutamiseks/tekitamiseks) ? peab olema uus. Ses mõttes uus, et see ei tohi olla ühegi pilli ega ühegi olemas oleva süntesaatorisaundi hääl. Niisiis said jazzistandardid värske ilme. Ometi jäi kõik siiski vanaks hääks bigbändi-muusikaks Tommy Dorsey, Benny Goodmani või Gene Krupa orkestri vaimus. Ses mõttes pole tegelikult suurt vahet Matthew Herberti ja Gene Krupa vahel, et mõlemad on ju põhjusmõtteliselt rütmisektsiooni mehed: üks sämpleri ja moodsa tehnikaga, teine oma trummikomplekti taga. Et siis MHBB kui mõnusa jazzitraditsiooni populariseerija? Kuni imelise Dani Sicilianoni välja, sest mis on üks bigbänd ilma ilusa solistihääleta, bändijuhi muusata?

M. M.: Mnjah. Tõtt-öelda see Uusi Fantasia oli pisut tühjavõitu grupp. säärase stiiliga bände on üsna palju ja et midagi uut välja tuua, sõnaga, leida omanäolisus, on keeruline. Nende puhul jäigi see tulemata, ehkki korduvalt oli lootust. Röyksopp on näituseks sama plaadifirma all (Telle Records), ent hoomatavalt parem: nende electrobeat?lik uusjazzilik muusikatunnetus annab tugevama emotsionaalse kärina. See selleks.

Õigupoolest pean tõdema, et mul vist ikka puudub see muusikaline kuulmine, sest kohati jäi selgusetuks, mida Herbert laval tegi. Bigbänd mängis ja tema keeras nuppe oma laua taga, aga et see oleks kuidagi avaldunud, jäi hämaraks. Samas eksperiment õhupalli-puhumise ning pallist väljuva õhu hääle salvestamisega, et siis sellest lugu kokku teha, oli muljetavaldav. Sama ka SL Õhtulehe rebimise ja Dani hääle salvestamise puhul. Nii et tema manifesto täitsa õigustab end.

Matthew teised projektid on mõneti huvitavamad, albumid ?Bodily Functions?, ?Around the House? toovad tema eripära paremini välja. Nimelt see tema ainulaadsus ? iga kord uusi asju genereerida ning mitte kasutada juba olemas sämpleid ? loob stiilipuhtuse. Ja Siciliano hääl annab viimase lihvi.

Kui kogu eelnev emotsioonikirjelduseks ümber pöörata, siis seda muusikat kuuldes tahaksin uskuda, et lootena kuulsin ma maailma hääli just nii. Pehmed, erutavad, tundmatud, aga paganama kutsuvad. Esimest korda kuulates kerkis silme ette pilt filmist ?Microcosmos? ning tigude õrn armatsemise stseen klassikalise muusika saatel. Nende tundlad olid kuidagi häbelikud üksteise puudutamisel, ent seda suurem oli rõõm väikesest ripsest.

Musikaalselt mitte julge, vaid häbelikult julge; suisa jultunud häbelikkus. Öelda tema kohta, et äärmuslikult julge, tundub olevat tolles aspektis liiga groteskne.

J. R.: ?Jazz?n Motioni? sari sest külaskäigust igatahes vaesemaks ei jäänud. MHBB oli mu jaoks rohkem nagu mingi vana filmi kaadrid, suure täiskuu ja suure uskumatu armastusega ning jazziga kaadrid. Natuke liiga suured ja ilusadki nagu miski katke minevikust ? jah, sellisest, mida kunagi polnudki. Isegi mõni minister oli kuulamas, ka suur ja ilus.

Ja see õhupallivääksutamine meenutas roosa pantri filme ja Henry Mancini stiilset irooniat, aga olgu.

Tegelikult on kummaline see nihe: kunagi, kui Benny Goodman suurtes tantsusaalides alustas, oli ?okeeriv, et noored jäid lava ette seisma ja kuulama ? see lõi jazzile sügavama maine, miski legendaarse aura. Nüüd aga on just tunne, et tahaks tagasi neid tantsusaale, seda kehade möllu, mis kuskile jazzi sisse kirjutatud. I can feal it, I can change it. See aga on saanud klubimuusika pärusmaaks.

M. M.: Näikse jah, et jazz on oma uues palitus leidnud hoopiski uue koha. Kas just selle kõige õigema, aga siiski. Siinkohal teekski väikese kõrvalepõike ja esitaks palve kõigevägevamale, et too teeks Tallinnasse mõne iga päev avatud jazzikohviku, kus mängitaks kõike, alates ürgaja jatsust kuni uusjatsuni välja.

Olgu peale. Hea oli, suurkujusid oleks rohkem vaja meite maad külastama ja õnneks aprillis tulebki Sakala keskusse väga segase stiiliga (pisut uusjazzi, elektroonilist, kohati on lood nagu kaheksakümnendate lõpu telekamängu soundtrack?id jne) huvibänd Xploding Plastix. Küll mitte nii tuntud, ent oma tugevate näojoontega igal juhul.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming