Looming on peeglite peegel

Joosep Sang

Noor helilooja Pärt Uusberg koorimuusikast, kodutundest ja emakeelsest luulest, looja positsioonist ja laulukaare all sündivast imest. On see, et sinust sai helilooja, olnud teadlik valik ja selge sihi poole sammumine või on sind sellele teele suunanud inimesed ja eluseigad? Pärt Uusberg: Ei tea, kas tohin end veel heliloojaks nimetadagi. Tõsi, heliloominguga olen tegelnud umbes kümme aastat, nii et on ehk tõesti juba teatav järjepidevus. See sõna tekitab endiselt minus aukartust, kuna mina pean heliloojateks Bachi, Mozartit, Sibeliust ... Nendega võrreldes olen mina ikkagi alles lapsekingades, kuigi tingimata ei pea ju võrdlema. Ja peab tõdema, et olen selle elukutseni jõudnud pigem pisut heitlikult kui teadlikult ja sirgjooneliselt. Salajane unistus on see olnud siiski juba mõnda aega. Sattusin muusikat süvendatult õppima üsna hilja, mistõttu ei ole mul olnud muusikakeskkooli õpilase teadlikkust elukutse valikul. Pigem on mu tee kulgenud vägagi otsinguliselt. Kahtlemata on minu samme aidanud seada inimesed, kes on olnud mulle elavaks eeskujuks, samuti eredad eluseigad, mille eest olen väga tänulik.

Oled eelkõige koorihelilooja, mis on sinu põlvkonna puhul pigem tavatu. Miks keskendud koori-, mitte instrumentaalmuusikale?

Tegelikult ma ei ütleks ise, et olen koorihelilooja. Soovin ikkagi olla lihtsalt helilooja. Seitsmeteistaastaselt alustasin hoopis väikeste klaveripaladega ja kirjutan siiani meelsasti instrumentaalmuusikat. Pigem on minu koorilaulud lihtsalt ehk rohkem tähelepanu äratanud ja seda ilmselt seetõttu, et olen ise ka koorijuht ning oma laule juhatanud ja plaadistanud kammerkooriga Head Ööd, Vend.

Ei saa muidugi salata, et mulle väga meeldib koorile kirjutada, kuna koorimuusika on mul justkui veres: olen veetnud lugematuid tunde kooriproovides juba siis, kui olin veel ema kõhus. Koorilauluga nakataski mind eelkõige mu ema Urve Uusberg, kes on aastaid juhatanud Raplas Riinimanda koore. Hiljem lisas indu ka laulmine Eesti Koolinoorte Segakooris ja kammerkooris Voces Musicales. Kooriproovide ja nii lauljana kui ka hiljem dirigendina partituuridesse süvenemise tõttu on koorimuusika mulle väga orgaaniline nähtus. Nagu elus ikka, loob mis tahes nähtuse puhul sügavama sideme sellele miskile pühendatud aeg, arvan ma.

Teine põhjus, miks mulle on meeldinud kirjutada koorile, on armastus sõna vastu. Minu kõrvus on luule väga musikaalne nähtus, nii mõnigi luuletus justkui heliseb minu meelest juba iseenesest ja see on vaja ainult muusikasse tõlkida. Mul on tekkinud ka oma lemmikautorid nagu Ernst Enno, Juhan Liiv, Viivi Luik, Indrek Hirv ja Karl Ristikivi.

Eks aeg annab arutust, kuidas edasi: kas jäängi pigem kooriheliloojaks või on see vaid etapp minu loometeel. Koorile kirjutaksin hea meelega ikka, aga nüüd lummab ja justkui kutsub mind üha enam hoopis instrumentaalmuusika, eelkõige orkestrimuusika.

Mille ja kelle mõjul on kujunenud su helikeel, väljenduslaad? Milliseid väljendusvahendeid pead sa muusikat luues kõige tähtsamaks?

Pean tunnistama, et kui alustasin loominguga, siis ma eriti ei mõtestanudki, mida ma täpselt teen. Oskasin häda­vaevu üldse oma katsetusi noodistada. Kui umbes kahekümneaastasena Alo Põldmäelt esimesed kompositsioonitunnid võtsin, tundus mulle algul väga võõras mõte enne muusikapala kirjutamist vormile mõelda või üldse kokku leppida parameetrid, mida kirjutades järgima hakata. Tol ajal sündis muusika justkui endalegi ootamatult, nii-öelda ette hoiatamata ja mingis mõttes täiesti ebaratsionaalselt. Tagantjärele saan aru, et kahtlemata on ka neis esimestes katsetustes väga selged mõjud. Ilmselt ei olegi võimalik luua ühtegi teost päris ilma mõjudeta. Mulle tundub üha enam, et helilooja nimi on pisut ülehinnatud. Pigem tajun muusikat kui erinevate ajastute ja esteetikate peegeldust ja polegi nii oluline, kes konkreetselt midagi kirja on pannud. Muidugi on väga tore, kui kellelgi on lisada ajastu värvile muusikas ka oma sõrmejälg. See on üks vähestest asjadest, millest ma pisut kurnavas, pidevalt uue järele janunevas lääne kultuuris siiralt lugu pean. Ma ei väsi imetlemast näiteks Sibeliuse sümfooniate sügavat omapära. Minu meelest on ka mu õpetajal Tõnu Kõrvitsal väga selgesti äratuntav isiklik maailm, mida teistega jagada. Kas olen muusikasse oma sõrmejälje jätnud, on raske öelda – ega ennast ju kõrvalt ei näe. Ja võimalik, et see on alles kujunemas. Usun, et mind on mõjutanud päris paljud heliloojad ja teosed, kelle-millega olen tundnud hingelähedust, eesti heliloojatest Cyrillus Kreek, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Toivo Tulev ja Tõnu Kõrvits.

Muusikat kirjutades on mulle kõige olulisem muusikalise kujundi selgus, põhjendatus. Tajun muusikat pisut nagu keelt või mingisuguse kõrgema sõnumi vahendajat ja soovin väga läbi mõelda kõik struktuuri osad, mida kasutan, et mu sõnum oleks selge. Samuti lähtun väga palju vaikusest, mida mulle meeldib ka niisama kuulata. Olen arvamusel, et vaikus mõjub inimesele tihtilugu harmoonilisemalt kui muusika, ja olen endalt küsinud, kas muusikat on üldse vaja. Olen jõudnud arusaamisele, et on küll, aga ainult siis, kui muusika lisab vaikusele midagi, mitte ei võta ära.

Ma leian sinu muusikast püüdlemist lihtsuse, ilu ja selguse poole. Sinuvanuste ja ka põlvkonna-paari võrra vanemate heliloojate puhul pole see kõige tavalisem.

Olen üritanud loomingus olla eelkõige enda vastu aus. See on mulle peamine. Sellest tulenevalt olengi kirjutanud lihtsalt nii, nagu olen osanud. Usun, et looming on justkui peeglite peegel ja loomise suurim rõõm peitub just pidevas iseenda avastamises, iseendaga kohtumises. Võimalik, et olengi siis olnud lihtne, selge, ilus? Selline on olnud igal juhul minu lapsepõlv Raplas. Pärinen kodust, kus armastuse kohalolu on olnud igal hetkel väga selgesti tajutav. Tänase päevani ei ole ma kogenud kellegagi sügavamat sidet kui oma ema-isa ja kahe vennaga. Neid ma tõepoolest armastan tingimusteta. Soojust minu ellu lisanud veel minu ema looming – Riinimanda Kooristuudio. Riinimanda, see ei ole ainult koor, vaid pigem omamoodi hõimkond, mis on mind pikalt elus saatnud. Ka kammerkoori Head Ööd, Vend tuumik pärineb Riinimandast. Kes on näinud minu venna Uku lavastusi, võib neist ehk leida midagi tunnetuslikult sarnast minu muusikaga. Avalikku kultuuripilti tulles on meie mõlema loomingut üritatud defineerida, kasutatud on mõisteid „uuslihtsus” või „siirus”, minu puhul „heakõlalisus”. Tean, et nendes kategooriates ei ole mõelnud ei mina ega ka mu vend – oleme lihtsalt peegeldanud seda, mis on meie sees. See miski on tulnud meie kodust ja, mis seal salata, see miski on üheksa Tallinnas oldud aastaga päris tugevasti kõikuma löönud, olgugi et professionaalsust on kõvasti juurde tulnud.

Veel eristab sind minu meelest see, et sa ei karda olla emotsionaalne, ei karda mõjuda tundeliselt. Miks on sinu meelest Eesti uuemas muusikas sellist väljenduslaadi nii vähe? Kui vaadata kas või meie koorimuusikaklassikat, on seal väga palju tundelisust, nii kasutatud luuletekstides kui ka nende viisistamises. Hiljem hakati sellist siirust justkui häbenema …

Oskan rääkida vaid enda eest. Mulle on emotsionaalsus muusika puhul lapsest peale väga oluline olnud. Kui õppisin lastemuusikakoolis trompetit, meeldis mulle mängida ikka pigem mõnda „ilusa” meloodiaga lugu.

Ja juba lapsest peale on mind lummanud pisut kurvameelse atmosfääriga muusika. Miks kurbus? Olen sellegi üle mõelnud ja arvan, et mõneti elu ongi ju pisut kurvameelne. Nagu ütleb Ernst Enno: „… see on see elu kukkuv kurvameelne kägu, / kuid koore all on imeilus meie ilm. / Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu / ja inimese sügav imestaja silm … ”. See kurbus peitub elu ajalikkuses. Oleme kõik varem või hiljem surmale määratud. Ma ei saa sinna midagi teha, aga see mõte kummitab mind juba lapsest saati ja siiani ei ole ma leidnud rahu sellest tulenevale ärevusele. Vist seda rahu muusikas otsingi …

Põhjus, miks tänapäeval ei otsita muusikas enam nii emotsionaalset eneseväljendust, võib peituda selles, et emotsionaalsus on end muusikas justkui ära kurnanud, ammendanud. Samuti tonaalsus. Usun, et inimene, kes ilma sünnib, on endiselt vägagi emotsionaalne ja ka „tonaalne”, harmooniline olend, aga heliloojalt paraku justkui nõutaks mingit uut vaatenurka, mis suhestuks muusikaajaloo lõngakeraga. Usun, et kõigil on koht päikese all, igaüks usaldagu lihtsalt oma südant ja taju.

Kindlasti peab sinu puhul rääkima eesti luule kasutamisest. Kuidas need tekstid sinu juurde tulevad? Kas otsid sobivaid värsse, mida kasutada, või loed luulet ja lood muusika siis, kui mõni tekst hakkab su peas või hinges helisema?

Hakkasin luulet lugema seoses sooviga kirjutada koorimuusikat. Kõik sai alguse Juhan Liivi kogust „Sinuga ja sinuta”, mis oli mu koduriiulis. Tema sõnadele sündis minu esimene koorilaul „Lumehelbeke”, enne seda veel soololaul „Ainule”. Alates hetkest, kui kogesin esimest korda atmosfääririkka luuletuse muusikasse tõlkimise rõõmu, on tekkinud justkui sõltuvus lugeda luuletusi ning sõeluda sealt välja minu silmis kõige musikaalsemad. Nagu juba mainisin, on nii mõnigi luuletus minu arust justkui laul, mis januneb muusika järele. Minu hinnangul on sellised enamik Ernst Enno ja Juhan Liivi luuletustest – väga meloodilised, kaunikõlalised, rütmilised, esteetiliselt ilusas keeles ning tugeva ja selge sõnumi ja/või atmosfääriga.

Sinu puhul peab rääkima ka laulude meeleolust. Mulle tundub, et sind tõukavad looma teatud hingeseisundid ja päeva- või aastaajast tingitud meeleolud.

Jah, mind on lapsest peale muusikas kõnetanud meeleolu. Vähem olen olnud lummatud muusikalise arengu jälgimisest, mida olen õppinud hindama hiljem, muusikat õppides. Varem lummas mind muusika puhul pigem seisund, meditatiivsus. Tahaks mõelda, et see kõik tuleb sellest, et olen eestlane. Pean silmas regilaulu, mis on minu meelest omamoodi ehedaim näide seisundi ja meeleolu fenomenist muusikas. Samuti vastuvõtlikkus aastaaegadele, seegi on seotud maaga, kus olen sündinud. Ma ei väsi imetlemast Eestimaa karget värvilist sügist, külma lumerohket talve, pärast mida mõjub kevade tärkamine justkui kaotatud paradiisi taaskogemisena. Sellele järgneb maapealne paradiis ise – valged-helged suveõhtud … Mida veel ühelt maalt soovida? Teisalt, nagu mainisin, on mu loomingu põhiline põhjus kontakt iseendaga. See on sõnades seletamatu tunne, kui su looming sulle sind ennast peegeldab. Ja selline peegeldus on ka ise sõnades väljendamatu. Mulle meeldib mõte, et muusikat võiks ideaalis kirjutada vaid siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa. Neid hetki on elus olnud, peab tõdema.

Eesti koorimuusika on rikas ja mitmekesine. On ärkamisaegsed, armsa õhinaga loodud laulud, Cyrillus Kreegi ja Mart Saare põlvkonna kunstiline küpsus, Gustav Ernesaks, Tormise tohutu panus, Urmas Sisask, Arvo Pärt ja palju muudki. Kuidas sa sellele kirjule kogumile vaatad, mida tähtsaks ja inspireerivaks pead?

Olen nõus, et eesti koorimuusika on rikas. Hiljuti käis kammerkooril Head Ööd, Vend Haagist külas kammerkoor Kwintessens, mille dirigent avastas eesti koorimuusika väga omapärasel viisil. Ta koostas programmi Baltimaade koorimuusikast, aga kava koostades jäi sõelale vaid eesti muusika. Ta oli sellest sedavõrd jahmunud, et on nüüd tuline eesti koorimuusika fänn. Ta ütles, et Hollandis pole midagi sellist vastu pakkuda. Peale kooriheliloojate pean väga lugu ka Lepo Sumerast ja Erkki-Sven Tüürist. Tänapäeva heliloojatest on mulle olulised veel Tõnu Kõrvits, Toivo Tulev, Galina Grigorjeva ja René Eespere, kelle kõigi juures on mul olnud võimalus ka õppida. Samuti ei maksa unustada Ester Mägi panust. Isiklikult olen vahest enim mõjutatud olnud Pärdi, Tormise ja Kreegi kooriloomingust.

Kuidas need vähesed, kes tänapäeval koorimuusikat loovad, seda pilti täiendavad? Ja ikkagi, miks koorimuusikat nii vähe luuakse? Või on olukord juba muutumas?

Võib-olla olen ma optimist, aga minu meelest on olukord pigem muutumas. Tean mitut enam-vähem eakaaslast, kes kirjutavad meelsasti koorile: Evelin Seppar, Maria Kõrvits, Riho-Esko Maimets, Martin Sildos, Rasmus Puur, Joosep Trumm, Kadri Laanes, Johanna Kivimägi, Rael Kõiv, Marianna Liik, Sander Sokk. Kahtlemata on nimesid veel. Tean ka näiteks ühte viieteistaastast Rapla poissi, kes on loonud juba päris mitu koorilaulu. Dirigendina on üks mu sügavamaid läbielamisi olnud hea sõbra Joosep Trummi kooriteose „Valge roosi sõnad” ettekanded ja salvestus. Näen temas potentsiaali kirjutada kunagi väärt muusikat ka professionaalsetele kooridele.

Kas tunned mingisugust lähedust ka välismaiste lihtsust ja heakõlalisust taotlevate heliloojatega nagu näiteks John Tavener ja Eric Whitacre? Arvo Pärti sobib ka kindlasti mainida samas kontekstis.

Jah, mis seal salata, mind vahest kõige enam mõjutanud kooriheliloojad ongi olnud Arvo Pärt ja Eric Whitacre, samuti Morten Lauridsen. Kunagi, kui kuulsin esimest korda Lauridseni teost „O magnum mysterium” ja üsna samaaegselt Whitacre’i pala „Lux aurumque”, tundus mulle, et see on justkui mingisugune võlumaa, maapealse paradiisi peegeldus helides. Olin neist kõladest väga sügavalt lummatud. Üsna varsti oli Whitacre’i muusikast lummatud terve koorimuusika ringkond ja, mis parata, selline situatsioon paraku muudab pisut konteksti. Salamaast saab järsku kõigi maa. Kui lisandus mulle võõras, Eric Whitacre’iga kaasas käiv turundus, siis avastasingi end situatsioonist, kus ei suuda enam tema muusikat tõsiselt võtta ja püüan teadlikult vabaneda tema mõjudest oma loomingule. Siiski tundub mulle endiselt, et tema „Water Night”, „Sleep” ja „Lux aurumque” on väga kõlatundlikud ja poeetilised helimaalid.

Arvo Pärti Whitacre’iga samasse patta panna minu meelest ei maksaks. Olgugi et mõlema muusika on heakõlaline ja kõnetab paljusid, on nad läbinud väga erineva loometee ja see peegeldub ka nende muusikas. Kui Whitacre’i loomingus peegeldub see, et ta kirjutas kunagi popmuusikat, siis Arvo Pärdi tintinnabulistiilis peegeldub pigem eksistentsiaalsete otsingute kaudu tugevate väärtuspõhiste juurtega loomeallika juurde jõudmine. Olen palju mõelnud tintinnabuli üle ja leian, et see on paljuski geniaalne „leiutis”. Minu enda loomingut on küll mõjutanud pigem Pärdi muusika üldine kõlataju. Tol ajal, kui Pärdi muusikat kuulasin ja laulsin, ei juurelnud ma väga filosoofiliselt tema loomingu üle. See on tulnud hiljem ning on otseselt seotud minu kompositsiooniõpingutega ja küsimustega, mis on tekkinud üha teadlikumalt elukutselise helilooja teed käies.

Mis on koorimuusika eelis teiste žanride, näiteks instrumentaalmuusika ees? Mina nimetaksin eelkõige suuremat kommunikatiivsust, kõnetamisvõimet …

Jah, koorimuusika põhineb tekstil ja tekst väljendab mingit sõnumit, mistõttu kuulajal on võimalus otsesemalt loomingulisest ideest osa saada. Instrumentaalmuusika tugevus peitub minu meelest just selle abstraktsuses. Kas keegi oskab öelda, kas Sibeliuse või Brahmsi sümfooniad kuuluvad vaimuliku või ilmaliku muusika valda? Arvan, et mitte, kuna tegemist on nii-öelda puhta muusikaga, ilma piiravate kategooriateta. Nii nagu ikka, on igal nähtusel oma valguse- ja varjupool. Kui koorimuusika valgus võiks väljenduda selles, et tänu tekstile on teos kommunikatiivsem, siis selle varjupool peitub ehk teatava saladuse kadumises. Saladus jällegi on instrumentaalmuusika valgus, arvan ma. Ja ilmselt on instrumentaalmuusika varjupool kellegi arvates see, et ei saada aru, mida kuulajale tahetakse öelda …

Ometi on koorimuusikat sageli peetud justkui teisejärguliseks. Miks küll?

See võib ehk tulla sellest, et Eestis on palju rohkem harrastuskoore kui professionaalseid ning koorimuusika suurim sündmus on kahtlemata laulupidu, mis on justkui kogu muusikaharrastuse kvintessents. See, mis toimub laulupeol, on heal juhul tõeline ime, aga kahtlemata palju enamat kui ainult muusikaline ime. Laulupeol on muusika pigem üks oluline komponent. Professionaalses muusikas on koorimuusikal harrastuskultuuri pitser küljes, ma arvan. Teine põhjus, miks koorimuusika ei ole ehk nii tõsiseltvõetav kui instrumentaalmuusika, võib peituda koorimuusika väljendusvahendites, mis on mõneti piiratumad kui näiteks sümfooniaorkestril või tegelikult üldse instrumentidel. Aga igal alal on oma fännid. Koorimuusikal on ilmselt samuti väga kindel ja teadlik kuulajaskond, kellest enamik on ise mõnes kooris laulnud. Vokaalmuusika on väga spetsiifiline nähtus ja paljud selle rõõmud jäävadki peaasjalikult selle alaga süvitsi tegelejate mõista.

Eesti rahvalaul kui meie koorimuusikat läbiv jõgi. Kas saab nii öelda, tunnetad sa seda? Milline on sinu suhe rahvalauluga, üldse eesti pärimusega?

Natuke oli sellest eespool juttu ka. Eesti regilaulus peegeldub meie maa, meie taju. Kas pole kummaline kodu tajumine üldse? Olen avastanud, et kui jõuan keskmiselt iga kahe nädala tagant Raplasse, tunnen ma end lausa füüsiliselt paremini. Ja ometi on Rapla väga sarnane Türi, Jõgeva või Põlvaga, kus ma ilmselt ennast nii hästi ei tunneks. Samuti on Eestimaaga. Kui olla Eestist pikemalt ära, hakkab miski närima. See ei ole süütunne, vaid kodutunne. Maa võib peegelduda ka abstraktsemalt. Jällegi meenub Sibelius. Tema on minu hinnangul meie regiooni suurim helilooja, kuulen tema sümfooniates justkui ka iseennast, palju rohkem kui kaugemal sündinud suurte sümfoonikute loomingus. See on kummaline tunne. Usun, et sakslasele on Beethoveni ja Brahmsi mõju palju otsesem kui Sibeliuse oma. Nii et muusikas peegeldub minu meelest paratamatult ka looja kasvukeskkond, kaasasündinud maailmataju. Vahel olen siiralt kurb, et meie rahva pärimus on elava traditsioonina hääbunud, või vähemasti hääbumas, ja et sinna ei ole midagi parata. Uus aeg ja uued kombed tulevad peale ja traditsioone hoiavad alles seda spetsiaalselt õppinud inimesed, kes usuvad küll kogu südamest meie pärimusse, aga on minu meelest ikkagi pigem mälestajate kui orgaaniliste pärimuse kandjate rollis. Hetkest, kui regilaulu ei kanna edasi enam suuline traditsioon, vaid seda õpitakse laulikust ning leivaküpsetamisoskust ei saada kätte oma vanaemalt, vaid uuritakse kokaraamatut, toimub nihe pärimuse kandmises.

Kas laulupidu on rohkem muusikasündmus või rahvapidu?

Nagu eespool öeldud, on laulupidu kahtlemata laiem nähtus kui ainuüksi muusikasündmus. Laulupidu toimib heal juhul teatud mõttes justkui Ime sagedusel ja muusika on keel, milles sellisel spetsiifilisel sagedusel väljendutakse. Sarnasusi võib leida religioossetest rituaalidest. Tundub, et selles on midagi ürgselt inimlikku, et kõige pühamatel hetkedel hakkab inimene laulma või väljenduma muusika keeles. Muusika on justkui jumalik keel, mis puudutab igavikku rohkem kui sõnad. Ja laulukaare all koos olles me kohtume heal juhul igavikuga, ma arvan. Igaveses ruumis ei ole üksikindiviid kuigivõrd oluline, oluline on elu ise, elu lõng, mis jätkub põlvest põlve. Laulukaare all ühendkooris lauldes võibki heal juhul korraks unustada oma ego ja kogeda end elu lõngakera väikse osana, heliseda koos kaasteelistega Ime sagedusel taeva poole. Nii võib sündida palvete palve, minu meelest.

Kahtlemata ei kulge terve laulupidu sellel sagedusel, vaid kätkeb endas ka rahvapeolikke hetki, samuti koorikontserdi momente. Ilmselt on eelkõige ühendkoor selle Ime kandja, liigilaulude puhul toimib laulupidu pigem muusikasündmusena ning rongkäik peegeldab rahvapidu.

Olen aru saanud, et puhtmuusikaliselt on laulupeolaul justkui täiesti eraldi nähtus. Laulupeolaul peab arvestama väga paljude asjadega, millega tavaline koorilaul ei pea: vaba õhk, mitu tuhat lauljat, keskmise harrastuskoori tase, laulupeolik sõnum jne. Muidugi on võimalik kirjutada ka nii-öelda kogemata laulupeole sobiv laul, aga tellitud teose korral tasub heliloojal silmas pidada siiski väga konkreetseid, laulupeo-spetsiifilisi tingimusi.

Kas laulupidu peaks lauljat harima ja ta proovile panema? Mis on tähtsam, kas pakkuda osalemisrõõmu või seada paljude jaoks üsna karme eesmärke?

Ma arvan, et oluline on liikuda nii-öelda kuldsel keskteel. Õllesummeriks või punklaulupeoks, samuti laululahinguks ei tasuks muutuda. Seejuures peaks olema väga tundlik ka ses osas, mis laule laulupeole valida. Viimasel ajal on minu meelest tendents valida laule, mis ei leia kohta väikeste kooride kontserttegevuses, küll aga õigustavad end suure kaare all. Ühest küljest on see arusaadav, aga teisest küljest on see emotsionaalselt väga kurnav väiksematele kooridele, kes harjutavad terve aasta laule, mis ei hakka lihtsalt eraldi esitades kõlama. Lunastus saabub alles kaare all. Soovitan kaaluda mõtet laulupeoaastal väiksemad koorid ühendada. Maakonnad võiksid ehk isegi organiseerida ühiseid noodiõppimislaagreid. Usun, et see vähendaks väiksemate kooride stressi. Pealegi saaksid väiksemate kooride dirigendid neis maakondlikes proovides kogemuse juhatada laulupeolaule suurema kooriga. Ei ole ju nii oluline, kui hästi üks koor laulupeolaulud ette kannab, vaid terviktulemus. Vastasel juhul tuleks hoolitseda selle eest, et laulupeolaul leiaks koha ka väiksemate kooride kontserttegevuses.

Viimased laulupeod on proovinud tuua kuulajateni ka nn süvaklassikat, nii kuulajale kui ka lauljale kõrgemaid nõudmisi esitavat repertuaari. On sellel olnud silmaringi avardav mõju või on „võõrad” laulud lihtsalt ära kuulatud ja lauldud, et siis laulupeoklassika saatel lustida?

Süvaklassikat on esitatud vaid valikkooride kontsertidel, mis on iseenesest ju põhjendatud. Kahjuks ei avalda paljud neist lauludest vabas õhus samasugust mõju kui kontserdisaalis, mistõttu näiteks Arvo Pärdi „Credo” oli minu meelest tõesti pigem suur risk. Arvan, et isegi kui „Credo” mõju ei olnud võrreldav selle teose mõjuga kontserdisaalis, võis see ikkagi silmaringi avardada. Võib-olla läks mõni kuulaja tollel vihmasel õhtul koju ja hakkas internetist selle teose salvestust otsima? Selge on see, et laulupeorepertuaari koostamine ei ole lihtne, ja usun siiralt, et kõik, kes sellega seotud, annavad oma parima. Laulupeo puhul on oluline ka küsida, mis töötas, mida saaks paremini jne. Ise olen mõelnud, et eelmise peo analüüsi kõrval võiks kasutada ka näiteks viimase kümne aasta pidude analüüsi ja sellest tulenevaid järeldusi.

Laulupeol kõlab kolm sinu laulu. Mida tahad öelda nende iseloomustuseks ja tutvustuseks?

Spetsiaalselt laulupeoks on tellitud mudilaskooridele kirjutatud „Lauldes”. Selle laulu kirjutamine on olnud mulle äärmiselt põnev protsess. Võib ju tunduda, et mudilaskoorile on lihtne laulu kirjutada, aga tagantjärele peab tunnistama, et üldsegi mitte. Minu soov oli kirjutada võimalikult meeldejääva ja sooja meloodiaga laul, mida oleksin ehk isegi tahtnud mudilasena laulda. Tekstiks pakuti peretuttava Andres Ehini luuletust, milles oli nii mõndagi mudilaslikku, aga sekka ka täiskasvanunalju. Asusin lugu kirjutama siis, kui Andres oli juba meie seast lahkunud, ning takerdusin poolel teel. Võtsin ühendust Andrese abikaasa Lyga. Lõime koos temaga Andrese teksti põhjal uue versiooni, mis on mudilastele kohane. See oli väga rikastav protsess. Tegin ka koostööd mudilaskooride liigijuhi Aarne Saluveerega, mistõttu lugu täienes ka muusikaliselt. Kevadel tegin laulule Tõnu Kõrvitsa abiga sümfooniaorkestri saate, mis minu meelest lisab laulule justkui uue mõõtme.

Segakoorilaul „Muusika” Juhan Liivi sõnadele on loodud juba aastal 2008. Muusikalises mõttes pole tegemist laulupeolauluga, sest puudub laulupeolik avar kulminatsioon, kusjuures sõnumi poolest sobib laul minu meelest laulupeole ideaalselt. Süda pisut valutab, kuna laulupeol kõlab laul originaalhelistikust terve tooni võrra kõrgemalt. Olen tagantjärele aru saanud, et helistikud on totaalselt eri värvi, aga saan aru põhjendusest, miks helistikku otsustati muuta. Rõõm on sellest, et selle lauluga saab oma laulupeoristsed hea sõber dirigent Kaspar Mänd.

Kõige ootamatumalt sattus laulupeo repertuaari mu meeskoorilaul „Mis on inimene?” Doris Kareva tekstile. Meeskooride liigijuht Mikk Üleoja helistas kunagi ja mainis, et kuuel heliloojal on võimalus konkureerida järgmise üldlaulu­peo meeskoorirepertuaari osas. Jätsin mõtte meelde, aga ei lubanud midagi kindlat. Siis aga istusin ühel hetkel klaveri taha, ees Doris Kareva imeilus luuletus, ja kuidagi iseenesest sündis väga lihtne laul, mille sõnum paistis sobivat just laulupeole. Algul valmis laul küll naiskoorile, aga meenus Miku ettepanek ja seadsin selle ümber meeskoorile. Selgus, et laul osutuski valituks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht