Linnulaul laboris

KARL TIPP

III heliloomingu suvekool „Loomelabor“ 8. – 14. VIII Viljandis. Juhendajad Maria Kõrvits, Liis Viira ja Tauno Aints, korraldaja Ove-Kuth Kadak.

Noori peaks rohkem sõna otseses mõttes metsa saatma: see värskendab keha ja kõike, mis on ajukoore all. Kuulake, lindudel ja üldse loodusel võib olla midagi öelda. See aitab ka keskendumisvõime taastada ja elus ohjad enda kätte võtta. Tänavuse „Loomelabori“ teema oli nagu Eesti muusika päevadelgi „Roheline heli?“, kuid erilist tähelepanu pöörati linnulaulule muusikas. Veetsime ühe ainulaadse nädala inspireerivas õhkkonnas.

Juba esimesel õhtul tutvustas zoo­semiootik Aleksei Turovski muusikat linnulaulus. Põnev loeng pani osalejad kihistama, kui ta inimesi loomadega (ja lindudega) võrdles ning rääkis, kuidas loomade suhtekeemia toimib või mõni olend teisele sõnumeid edastab. Arutlesime ka teiste suhtlemisvahendite üle: lõhnad ning muud õhus tuntavad ja silmaga nähtavad märgistused püsivad üllatavalt kaua, kuid helid ja muud häälitsused kõigest mõne sekundi, kõige rohkem mõnikümmend sekundit. Saime teada, kui ohtlik, enda asukohta paljastav, ja energiakulukas tegevus on linnulaul. Teadlased ei tunnista veel hingepaitavat ja põnevat fakti: linnud laulavad ka enesele, rõõmust muusika üle.

Ove-Kuth Kadak keskendus oma loengus kuulamisele ja ümbritseva loomingulisuse taaskasutusele. Pärast seda loengut kõndisin Viljandi linna peal ja hakkasin kuulma igasuguseid helisid – ja mitte ainult kuulma, vaid lausa kuulama. Kui palju on meie ümber tegelikult hääli, mis meid meie enese teadmata mõjutavad! See oli nagu jalutuskäiguline meditatsioon, kus tähelepanu keskpunkti asetusid olmehelid. Aktiivne kuulamine on meie elus väga tagaplaanil. Me ei pane isegi pargist läbi kõndides ilusaid linnuviise tähele – oleme ninapidi ainult telefoniekraanis.

Peale muude õppetundide saime suure istumiskogemuse. Suvel saab ikka palju liikuda, nii et koolipinki polnud ammu nühkinud. Loenguid oli palju ja uut informatsiooni tuli kamaluga – nüüd on, mida seedida. Kuid loengute kõrvale jäi palju iseseisvat aega, et oma loo kallal kõpitseda. Ilmaga meil vedas. Kui soojakraadid langesid ja vihma hakkas valama tavapärasest rohkem, kippus sügis peale tulema. Polnud vähimatki kiusatust end järve kastma minna. Sellise koerailmaga just istukski toas laua taga ja komponeeriks. Sombune ilm inspireerib mõtlema, kuidas lahendada maailma probleeme või mis on elu mõte. Hämmastav, et ühes suvekoolis võib saada nii rikkalikult kogemusi ja olla nii palju loenguid, aga ka aega, et see kõik rahulikult läbi mõelda ja teos valmis kirjutada!

Nädalaga (täpsemalt viie ja poole päevaga) pidid osalejad kirjutama teose, mille koosseis oli vaba, kuid laagrisse oli kutsutud kaks professionaalset interpreeti: tšellist Theodor Sink ja saksofonist Gert-Ott Kuldpärg. Imeline võimalus kirjutada professionaalsetele muusikutele tundus algul käkitegu, kuid paari päeva pärast hoomasin ülesande tegelikku mahtu ja riski. Laagri teisel päeval tutvustasid muusikud meile pille ning järgmine kord kohtusime alles päev enne kontserti. Meeldivalt ekstreemsel kombel tegime proovi just enne südaööd ja söötsime neile ette oma viimaste muudatustega lood. Hilised tunnid panid ka süvamuusikud proovile. Interpreedid esitasid igasugu põnevaid küsimusi, kui noot oli lõpuks valmis vihutud. Töö sujus ilusti: oli väikesi arusaamatusi, aga leidsime kompromissi. Pole sugugi lihtne nädalaga lugu valmis kirjutada, õigesti vormistada ja esinemisvormi harjutada.

Kirjutasin loo „Linnuspekter“ kahele saksofonile ja tšellole. Otsustasin komponeerida saksofonile, kuna mängin ka ise seda instrumenti, ja mulle on alati tämbri poolest meeldinud ka tšello, millel on samamoodi lai ampluaa ning palju eri võimalusi ja mängutehnikaid. Kui hästi saab nad veel koos kõlama panna … Minu teose pealkiri on seotud suvekooli teemaga, lindudega. Sõna „spekter“ on mitmetähenduslik: peale optikas tuntud valguskiire murdumisel tekkiva mitmevärvilise riba tähendab see inglise keeles kujutlust või kummitust. Mind paelub lindude müstika ja ma lammutasin tiibadega olendi lahti. Järele jäid just kõige iseloomulikumad kehaosad: nokk, sulg ja silm (viimane sümboliseerib lindude imetabaselt head nägemist). Inspiratsiooni sain enamjaolt „Loomelabori“ loengutest, muusikanäidetest ning loomulikult ka õues patseerides ja loodust kuulates.

„Loomelabori“ lõpetas õdus ja intiimne kontsert, kus laagris osalejate teosed ette kanti. Igaüks tutvustas lühidalt oma teost ja lugu sai alata. Väga põnev oli jälgida, kui erinevad on inimesed ja nende looming: kuidas kasutati linnulaulu, kuidas oli lahendatud koosseis, kas oli puhtalt elektrooniline teos. Lavale minnes tuleb ikka pisike närv sisse, kuid oma teost ette kanda on veel pingelisem. Tunned küll oma teost, kuid interpreedi vaatenurk on hoopis teine: teose peab ette kandma just nii, nagu see sai nooti valatud. Muusikud on vahendajad, kes teevad riskantse musta töö ära. Heliloojal pole siis enam võimu, kui esinejad lavale astuvad. Nagu ka Helena Tulve loengust õpitud: kõik piinliku peab kunagi läbi elama. Esimest korda on oma teost veider kuulata, just kontserdiolukorras. Ületad mingi barjääri: oled ju osa iseendast teosesse pannud ja nüüd paljastad selle kõigile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar