Liikumise kaudu liikumatuni

Kerri Kotta

Ansamblite Heinavanker ja Voces Musicales vaikse nädala kontserdid 5. ja 10. IV Jaani kirikus.

Vaimuliku muusika esitamisel seisab interpreet tihti teatavat tüüpi paradoksi ees. Muusika olemuseks tuleb pidada liikumist, s.t kulgemist ühelt pingeseisundilt teisele, vaimulik muusika peaks aga enda kohta käiva epiteedi  õigustamiseks viitama selgelt mingile liikumise taga olevale ajatule, s.o teatavas mõttes liikumatule seisundile. Hea interpreedi ülesandeks jääb muusika mõlemad aspektid esile tuua. Mõnikord aitab interpreeti helilooja, kes on ajalikkuse ja ajatuse dihhotoomia juba teose struktuuri sisse komponeerinud, kuid alati ei pruugi see nii olla.

Sellisel juhul tuleb interpreedil ise läbimõeldud kava, teoste oskusliku järjestamise ja tõlgendamisega luua  mainitud kahesus (või täpselt öelduna – kahesusühtsus). Ansambli Heinavanker kavast rääkides tulekski eelkõige esile tõsta oskust näha kontserti ühtse läbikomponeeritud tervikuna. Esitusele tuli rida teoseid eri ajastutest, mis esindavad muusikas võrdlemisi erinevaid mõtlemistüüpe. Kontserdi keskme moodustasid inglise renessanssihelilooja Thomas Tallise Jeremia nutulaulude tekstidele loodud lamentsioonid, mida esitati vaheldumisi Olivier  Messiaeni orelitsükli „Les corps glorieux” osadega. Neid raamisid omakorda kaks vokaalteost: Thomas Tallise „Sancte Deus” ja William Byrdi „Salve Regina”. Kontsert juhatati sisse ja välja kahe gregooriuse koraaliga „Christum Dominum pro nobis” ja „Ubi caritas”. Seega moodustus esitatud teostest range ja sümmeetriline vorm. Kontserdi kui tervikteose muljet süvendas ka teoste esitamine attacca, need seoti vajadusel vahe- või järelmänguga. 

Teiselt poolt põhines teoste järjestus pigem kontrastiprintsiibil: üksteisele järgnevad lood esindasid nii erinevaid žanre kui ka muusikastiile. Teoste sellist vastandamist võib pidada õnnestumiseks mitte ainult nii saavutatud vaheldusrikkuse tõttu, vaid ka seepärast, et vastandamine võimaldas esile tulla muusika juba eelmainitud n-ö liikumatul tagaplaanil, s.t teataval iseloomulikul kvaliteedil, mis vaimulikule muusikale on stiililisest teisenemisest hoolimata omaseks jäänud.

Kontserti iseloomustas kõrge kunstiline tase, mis (õnneks) ei välistanud eksperimenteerimisvaimu ega julget loomingulist suhet esitatavaga. Eelkõige tuleb esile tõsta Mart Siimeri huvitavalt kujundatud gregooriuse koraalide saatepartiisid. Vaba kaanonlikkusest, demonstreeris see taas, kuivõrd universaalne nähtus on (vähemalt õhtumaises kultuuriruumis) gregooriuse koraal, mis teatavas mõttes  esteetiliselt neutraalsena sallib enda kõrval (ja absorbeerib) väga erinevaid stiile. Siimeri personaalstiili orgaaniline sulandumine gregooriuse koraali ajatute meloodiatega pakkus selle kontserdi ehk kõige suurema ahhaa-elamuse. Samuti mõjus läbimõeldu ja veenvana Messiaeni orelitsükli osade tõlgendus. Kohati tekitas küll küsimusi registreerimine (pean silmas eelkõige rütmiliselt kiiremaid hääli, kus helid kippusid kasutatud registrite suhtelise  pehmuse tõttu liigselt sulanduma), mis aga head üldmuljet väga ei mõjutanud. Veel tuleb kõnealuse kontserdi puhul mainida lauljate head taset.

Heinavankri hääled moodustasid orgaanilise terviku, mis oli samas kontrapunkti väljatoomisel oskuslikult diferentseeritud. Üldmulje jäi end tunnetuslikult hästi sisse töötanud kooslusest. Mingis mõttes hoopis teistsuguse elamuse pakkus Arvo Pärdi „Passio” ansambli Voces  Musicales ja Risto Joosti esituses. Erinevalt Heinavankri kontserdist, kus n-ö metavorm tuli interpreetidel alles luua, kirjutas siin teos oma range ülesehitusloogikaga ise ette kontserdi arhitektoonika. Teatavasti iseloomustavad Pärdi „Passio’t” (nagu tema teisigi teoseid) üksikasjadeni välja töötatud proportsioonisuhted. Kontserti kuulates näis mulle, et Risto Joost oli oma interpretatsioonis arvestanud üsna tugevalt just teose ajaliste, lineaarsete,  s.o vormisuhetega. Nimetatud suhete täpsest järgimisest tulenevalt õnnestus Joostil siin üks suhteliselt harva esinev saavutus: pauside n-ö strukturaalseks interpreteerimine nii, et need ei mõjunud üksnes afektide, muusikaliste žestide või pelgalt väljendusvahenditena, vaid eelkõige strukturaalsete kategooriatena, sisuliselt muusikaliste ehituskividena. Mingis mõttes jäigi esitusest mulje, nagu ehitataks muusikalist katedraali. 

Dirigendi taotlusi peegeldas ilmselt suuresti ka ühe- kuni neljahäälne evangelisti partii, mille esituses teose arhitektooniline täpsus kõige enam välja tuli. Solistidega kujunes olukord aga teistsuguseks. Uku Joller Jeesusena näis end oma askeetlikus partiis kohati pisut kammitsetult tundvat ning sattus mõneti vastuollu teose vaimuga, proovides partiid dramaatilisemaks interpreteerida (eriti seal, kus partii seda otseselt ei võimaldanud, mõtlen  siin näiteks lõpurepliike). Samas võis Jolleri tõlgendust ka põhjendatuks pidada, sest see laskis Jeesuse partiil üleüldisest rangest arhitektoonikast esile tõusta ja anda teosele n-ö inimlik mõõde.

Problemaatiliseks jäi Pilatuse partii esitus: Ka Bo Chani soe ja mõnevõrra „ujuv” tenor langes selgelt ansamblist välja ega olnud sellisena teose esitust silmas pidades ilmselt kõige õnnestunum valik. Spetsiifilisest häälematerjalist  tulenevalt kerkis esile ka rida häälestusprobleeme oreliga, seda eriti esimeste repliikide puhul – hiljem olukord pisut paranes. Nimetatud puudused ei rikkunud siiski „Passio” esituse head üldmuljet, mis tekitas soovi taas kogeda mõnd vaimulikku teost Risto Joosti targas ja mõtestatud interpretatsioonis. Kindlasti võib öelda, et juba ainuüksi nende kahe kontserdiga sai vaikne nädal muusikaelus vääriliselt märgitud.