Lendutõusuteel

EMTA kompositsiooniosakonna lõpetanud heliloojad ja nende lõputööd

Malle Maltis

Kompositsiooniosakonna ainus cum laude lõpetaja oli helirežii magistrant  Joonas Murand.

Kompositsiooniosakonna ainus cum laude lõpetaja oli helirežii magistrant Joonas Murand.

Erakogu/Evert Palmets

Sel kevadel lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooniosakonna ühtekokku kümme tudengit, nende hulgas kolm klassikalise heliloomingu eriala: Elis Vesik magistriõppes, Johanna Kivimägi ja Alisson Kruusmaa bakalaureuseõppes. Elektroakustilise loomingu eriala lõpetasid Imre Sooäär magistriõppes ja Alvin Raat bakalau­reuseõppes. Peale heliloojate võrsuvad kompositsiooniosakonnast aga ka helirežissöörid ja audiovisuaalkunstnikud. Magistrikraadiga lõpetas helirežii erialal Joonas Murand (cum laude) ning audiovisuaalse kompositsiooni bakalaureuse tasemel Markus Robam ja Sander Tuvikene.

Kompositsiooniosakonna kauaaegne juhataja Eino Tamberg armastas omal ajal rõhutada, et tegelikult ei ole sellist asja nagu helilooming üldsegi võimalik kellelegi õpetada, loomisalge peab olema õpilases juba iseenesest sees. Muidugi annab kool hulga praktilisi tehnilisi oskusi stiili, vormi, faktuuri, instrumendikasutuse, notatsiooni jms osas, et muusikalised ideed võiksid ühel hetkel saada kuuldavaks reaalsuseks. Millises suunas aga hakkab arenema üks loomisalge ja missuguse kuju võtab lõpuks kellegi loominguline isiksus, see sõltub kõige enam hoopis õpilase enda initsiatiivist, avatusest ja proovimis­julgusest.

Helena Tulve kompositsiooniklassi kasvandiku Elis Vesiku „Stiihia“ keelpilliorkestrile ja kahele soleerivale viiulile, üks kahest eksamitööst, oli kirjutatud tellimustööna Eesti muusika päevadeks ja tuli esiettekandele aprillis Tallinna Kammerorkestriga, solistideks Triin Ruubel ja Juta Õunapuu-Mocanita. Stiihiat on autor kirjeldanud kui seisundit, mida iseloomustab jõudude takistamatu toimimine, kaose elementide olemasolu süsteemis ja sellest tulenev vabadus. Nii nagu on mitut laadi loodusstiihiat, on selle teose muusikaline materjal ja selle arendus vastavalt mitmekesine ja vaheldusrikas, leidub nii tunglemist kui ka paigalseisu, jõudu ja haprust. Vorm ja muusikaline dramaturgia on kujundatud dünaamiliselt ja fantaasiarikkalt. Vesiku teise eksamiloo pealkiri „To silent life, to wavering light” pärineb juudi kirjaniku Yankev Glatshteyni värsiridadest. Teos on kirjutatud saksofonistile ja kahele löökpillimängijale. Seda võiks kirjeldada kui süüvimist ühte pikaks venitatud hetke keset meeleolukat loodusmaastikku. Lisaks tavapärastele instrumentidele löökpillimängijate arsenalis nagu marimba, basstrumm, tadrikud, gongid jm kujundavad helipilti ka sellised heliallikad nagu pärlikarpidest tuulekell, vihmapill, veega täidetud kausid ja kuiv hein.

Elis Vesiku muusikat suunab tugev intellektuaalne alge, mis haarab lennult kaasa ka poeesia ja filosoofia. Tema helitöid kuulates kostub neist välja kirjutaja kogemus ja küpsus ning professionaalselt vormistatud partituurid kinnitavad, et sellise noore helilooja kätte võib usaldada ükskõik millise muusikalise tellimuse.

Läbi aastate on olnud üsna ühtmoodi see, et teatud universaalsuse taotlus, mis kehtib muusikalise kirjakeele puhul partituurides, mõjutab ka lugude pealkirjade valikut. Väga palju kasutatakse pealkirjades inglise keelt, mis on teadagi põhiline suhtluskeel, alates internetikeskkonnast ja lõpetades omavaheliste juttudega akadeemia rahvusvahelises igapäevaelus. Tahetakse, et loo helide­tagune sõnum pealkirja näol oleks mõistetav võimalikult paljudele kuulajatele ja võimalikult kiiresti. On üsna tavaline, et igasugused ääremärkused, mängutehnikate ja karakterite täpsustused partituurides kipuvad olema ingliskeelsed, kõrvuti vanade heade itaaliakeelsete muusikaterminitega.

Tõnu Kõrvitsa õpilase Johanna Kivimäe loomingust võis bakalaureuseeksamil kuulda kolme teost, mis oli küll vaid väike osa kogu aasta jooksul valminust. Nii tema orkestriteose „Unekujud“ kui ka naiskoorilaulu „Dona nobis pacem“ puhul tõi eksamikomisjon esile väga hea harmooniakasutuse. Samuti kiideti laulu puhul oskust kirjutada muusikat koori võimekust arvestades. Ka selles laulus andis tooni leidlik harmooniline areng, mis täiendas lihtsat rütmielementi ja faktuuri. Suurimat tunnustust pälvis aga tema tenorile, metsasarvele ja klaverile kirjutatud „Aaria“. Tenoripartii väljenduslik, loomulikku kõnerütmi järgiv intonatsioon meloodikas, metsasarve delikaatne toetus tenoripartiile ja klaveri lisatud rütmiaktsendid moodustasid võluva ja kaasahaarava terviku. „Aaria“ valmis tellimusena Jaanus Samma projektile „NSFW. Esimehe lugu“ tänavuseks Veneetsia biennaaliks. Lauluteksti autor on Maarja Kangro ning tekstki oli tellitud sama projekti tarvis. Juhendaja Tõnu Kõrvits kirjeldab Johanna Kivimäed kui mitmekülgset loojat ning kiidab tema oskust olla loometöös paindlik, tunnetada õiget stiili ja tabada sobivaid lähtepunkte, mis on igasuguse koostöö puhul ülioluline. Noore autori loomingus ongi tähtsal kohal mitmesugused ühisprojektid: ta on teinud muusikat kunstinäitusele (Marko Mäetamm, Jaanus Samma), filmidele ja tantsuetendustele.

Alisson Kruusmaa eksamitöö  kõlas ka EMTA lõpuaktusel.

Alisson Kruusmaa eksamitöö kõlas ka EMTA lõpuaktusel.

Erakogu

See, kes viibis EMTA lõpuaktusel, võis osa saada ühest kompositsiooniosakonna lõputööst Alisson Kruusmaa „Palast klaverile ja orkestrile“. Erialaõpetaja Tõnu Kõrvits on teda iseloomustanud kui hea stiiliga kõlapoeesia meistrit. Tema muusika puhul jäävad kõige enam meelde õrnad, haprad ja ruumiküllased kõlamaastikud. Ka „Palas …“ domineerib pigem hõre, maitsekas ja delikaatne orkestratsioon, avar kõlaruum jätab nii aega kui ka kohta kuulaja enda mõttepeegeldusteks. Klaveripartii on selles loos olemuselt improvisatsiooniline ning loob orkestriga orgaanilise dialoogi. Teos jääb hästi meelde ja kutsub uuesti kuulama.

„Pala soolotšellole“, Kruusmaa teine lõputöö, mõjub spontaanse mõtteavaldusena ja selles kombib kirjutaja tšello mängutehnika võimalusi: pizzicato-akordid, flažoletid, aga ka traditsiooniline meloodika ja motiiviarendus. Pala on valminud kontserdisarja „Ludus tonalis“ üheks kontserdiks. „Ludus tonalis’e“ kontserte tehti Kloostri Aidas terve õppeaasta jooksul kord kuus ja noored heliloojad kirjutasid selleks puhuks uusi palu, kusjuures iga kord oli neile antud kas ülesanne või piirang, mille raames nad said ja tohtisid luua. Noorele autorile on selline keskkond suurepärane võimalus õppimiseks ja harjutamiseks, sest miski ei õpeta heliloojat paremini kui oma muusika kuulmine elavas ettekandes.

Kruusmaa kolmas eksamitöö „Luikede lennust …“ tenorile ja klaverile on alguse saanud sellisest õppeainest nagu kaasaja kompositsioonitehnikad ja notatsioon, mida juba aastaid on suure menuga õpetanud Mart Siimer. Õppeaasta jooksul kirjutatakse läbi erinevaid tehnikaid ja aasta lõpus toimuval väikesel kontserdil esitatakse vastvalminud palu. Vahel juhtub, et õpitava tehnikaga tuleb kaasa ka kandvam muusikaline idee ning neist palakestest areneb midagi hoopiski suuremat ja püsivamat, nii nagu oli see Kruusmaa laulu puhul.

Elektroakustilise loomingu magistriõppes oli sel aastal üks lõpetaja Imre Sooäär, juhendajaks Tõnu Kõrvits ja Margo Kõlar. Sooääre lõputöös „The Song of the Singing Bowl“ laulavad vaheldumisi tiibeti kausskellad, eelsalvestatud muusikalise materjalina tiibeti munk ja setu koor, saatjaks live-elektroonika ning kammerorkester, mille koosseisus on lisaks keelpillidele ka eesti kannel, klaver, flööt, klarnet ja saksofon. Idamaisele muusikale omaselt annab oma panuse helikanga kujunemisse ka improvisatsiooniline element. Teos tuli esiettekandele märtsikuus Jaapanis, Tōkyō ooperilinnakus. See on olemuselt kollaažilik kompositsioon, seda nii ülesehituse kui ka väga erinevate stiilide, nii võimalike kui võimatute ühendamise poolest. Paraku kipub kollaažtehnika vahel varju jätma helilooja enda mõtted ja isiku­pärase käekirja, küll aga ei jää kuulajale märkamatuks autori heasüdamlikkus ja siirus.

Kompositsiooniosakonna seekordne üks ja ainus cum laude lõpetaja oli aga helirežii magistrant Joonas Murand, keda on juhendanud Maido Maadik ja Siim Mäesalu. Murandi lõputöö koosneb kolmest helisalvestusest ja tööprotsessi kirjeldavast eksplikatsioonist. Salves­ta­tud tööd olid EMTA 2014. aasta lõpuaktus, Cyrillus Kreegi „Mu süda, ärka üles“ 12-liikmelise vokaalansambli esituses ja doom-deathmetal’it viljeleva bändi Nuclear Monarch viielooline EP album „Eternal Walk“.

Cum laude ei tulnud Murandi puhul erilise üllatusena – ka varasematel aastatel on ta silma paistnud nutikate ideedega, hea organiseerija ning suhtlejana. Õpinguaja lõpuks on temast kujunenud kindlakäeline ja nõutud helirežissöör nii stuudios kui ka kontsertide helindamisel.

Alvin Raadi bakalaureusetöö elektro­akustilise kompositsiooni erialal oli ligi pooletunnine muusika- ja tantsuetendus „Side lõpp“ trompetile, elektroonikale ja tantsijatele koos visuaali ja valguskujundusega. Etendus leidis aset Tallinna teletornis. Projekti tegi huvitavaks see, et teos on loodud konkreetsesse ruumi selle suurust ja akustikat arvestades. Muusikalise materjali loomisel on kasutatud trompeti kõrval ka Teletorni ennast kui üht haruldast instrumenti ning kõlama pandud kõikides torni osades tekkivad helid.

Audiovisuaalne kompositsioon on muusikaakadeemias üks nooremaid erialasid, avatud alles 2011. aastal. Markus Robam ja Sander Tuvikene on II lend, kes sellel lõpetab. Nende bakalaureuse­taseme lõputöid „Piece of Mind” ning „Twelve Ears and None” võis näha 25. mail kinos Sõprus. „Piece of Mind“ käsitleb ajuskaneerimise ajalugu läbi tehnoloogia arengu. Sellisele keerulisele teemale oli Robam lähenenud pigem mänguliselt ja loominguliselt kui teaduslikult ning asetanud visuaali keskmesse filmitud tarretise, mis oma konsistentsi ja inertse liikumisega meenutabki natuke aju, kui see on vabastatud kaitsvast ümbrisest. Abstraktset narratiivi andsid video taustal edasi elektroonilised helid ning kahest viiulist, klarnetist, vioolast ja tšellost koosnev kammeransambel.

„Twelve Ears and None“ aines pärineb Michel Chion’i raamatust „Film, a sound art“. Peatükis „Twelve Ears and None“ käsitleb autor situatsioone, kus tegelaskujudele avaneb nende kuuldenurgast sõltuvalt erinev helide maailm. Nendest situatsioonidest on Sander Tuvikene lähtestanud pöörase ja filmiliku rännaku läbi digitaalselt loodud ruumide, kujundite ja helimaastike. Tema lõputöö oli ühtlasi ka suurepärane žanrinäide, milles kuuldeline ja vi­suaalne pool moodustavad teineteist toetava ja lahutamatu terviku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming