Leigo – Eesti muusikamaastiku peegeldaja

Alo Põldmäe

Leigo järvemuusika festival 5. ja 6. VIII Valgamaal.

Leigo suurejoonelise peo finaal kujunes väärikaks ja võimsaks.

Leigo suurejoonelise peo finaal kujunes väärikaks ja võimsaks.

Merle Lust

Pilt Leigo järvemuusika festivalist kui Eesti praeguse muusikamaastiku peeglist kerkis silme ette juba festivali kavaga tutvumisel. Seisavad ju seal kirjas tegijad Eesti praeguse kontserdielu parimate hulgast, olgu uustulnukad, novaatorid või positsiooni kindlustanud esinejad. Leigo üks märke on ju tippesinejate kutsumine võrratusse looduskeskkonda. Festivalipaiga ilm oli heitlik, kuid parajalt soe ja mõõdukate vihmahoogudega. Ilm külastajaid eriti ei sega, sest aastate jooksul on koolitatud hulk ustavaid loodussõpru-muusikafänne, kes naudivad muusika ja looduse kooslust nii vihmas kui ka päikeses.

Peagi 20. sünnipäeva tähistav Leigo järvemuusika festival on visalt oma nägu vorminud kultuurifenomen. Üle on elatud keerulisi aegu, vahepeal päris suureks paisunud ettevõtmine on tagasi loksunud rahulikumasse vormi ja tänavu piirduti ühe järvelavaga. Ometi on Leigo aura säilinud ja tugevnenudki. Nagu ikka, oli eestlaste kõrval arvukalt külastajaid Soomest ja Lätist, aga ka Saksa- ja Venemaalt.

Veendusin jälle, et Tõnu Tamm, festivali alusepanija ja põhiedendaja, on Leigo muusikamaagia nimel suurt vaeva näinud. Inimesed on Leigo omaks võtnud ja sealt lahkutakse alati rikkamana, veendununa muusika ja looduse lahutamatus sümbioosis. Igati väärib kiitust Leigo kontsertide võimendusmeeskond: heli kvaliteet oli tasakaalus ja kõrvale vastuvõetav. Boonusena kõlas tänu heale võimendusele peaaegu basskitarrilikult ansambli Estonian Voices bassilaulja eriti madalas registris hääl.

Vokaalkuuik Estonian Voices kõnnib oma stiiliga džässi, avangardistliku muusika ja millegi sõnastamatu piirimail, nende helikeel on julge ja põnev. Kobarakordid ja dissonantsbarrikaadidki ületatakse mängleva kergusega. Kaunid harmooniad kõrvuti abstraktsete kujundite ja lõpmatuse kõladega mõjuvad – üllatav küll – loomulikuna!

Kontserdi pealkirjaga „Pärt ja Tormis“ viidati lähtumisele nende elavate klassikute loomingustiilist. Siin oli töötlusi Veljo Tormise „Ingerimaa õhtutest“ ja Arvo Pärdi lastelauludest kuni eesti rahvalaulude, Eva Talsi loomingu ja džunglimaailma seadeteni. Ansambli vitaalsuse üks võtmekujusid on kindlasti paljude seadete autor ja eeslaulja Kadri Voorand. Estonian Voices oli kui värske tuuleiil, mis lehvis Leigo järvede kohal.

Leigol esines duo, trio ja kvartetina ka pereansambel Järvi Instrumentalists, mis koosneb Vallo Järvi poja Teet Järvi viiest lapsest koos ema ja isaga. Esiettekandes kõlas ansambli vioolamängija Madis Järvi teos „Kohinad“, kuid eriti meeldejääv oli Gaspar Cassadó pala temperamentne esitus Teet Järvilt tšellol ja Mari Järvilt klaveril. Siinkohal võiks teha nükke kontserdil kasutusel olnud Oskar Heine tiibklaveri pihta: selle kõla polnud kuigi akadeemiline, kuid tegu on museaalse haruldusega – 1930. aastate Tartu meistri teadaolevalt ainukese tiibklaveriga. Selgitav info klaveri kohta oleks võinud olla kavalehel.

Põnevust pakkus eesti noorema generatsiooni tšellistide entusiastlik kooslus Estonian Cello Ensemble. 2014. aastal loodud ansambel on teinud palju, et äratada huvi tšello kui suurte võimalustega instrumendi ja tšellomuusika vastu laiemalt. Kuuekesi suudeti pakkuda eesti muusikast koosnev kava, mis sisaldas nii intiimsust, rahulikku kulgemist kui ka pulbitsevat orkestrikõla. Suurimaks üllatuseks ja festivali naelaks pean kooriteosena tuntud Tormise „Raua needmist“ Estonian Cello Ensemble’i ja Voorandi omanäolises esituses, seade on teinud Rasmus Puur. See ürgjõuga teos sai väga võimsa tõlgenduse, kus ei puudunud ka šamaani­trumm. Tšellod tõid osavalt esile kooriliikumiste liine, mida sidusid Voorandi jõuline vokaal ning tema mängi­tavate heliobjektide ja elektrooniliste vidinate kõlamaailm. Kulminatsioonis, pommiplahvatuse jäljendamises, ei jäädud koori originaalversioonile alla.

Järvemuusika kontsertide dramaturgia oli seatud nii, et mõlemal päeval saatis videviku pimeduseks ülekasvamist orkestri- ja vokaalsümfooniline muusika. Esimese päeva lõpetasid kaks Arvo Pärdi suurteost, mille esitusel tegi kaasa rahvusvahelise koosseisuga orkester Kremerata Baltica. Pärdi muusika sobis Leigo konteksti ideaalselt ja seda just pimedal ajal. „Tabula rasa“ (solistid Miina Järvi ja Mari Poll) lõputut kerimist võis kuulata nii kinnisilmi kui ka lahtiste silmadega, ammutades igavikulisust tähistaevast imiteerivast tulede mängust järveveel ja järve teisel kaldal. Unustamatu oli samuti Pärdi „Te Deum“, mille esituseks liitus segakoor Latvija ja juhatas Māris Sirmais. Hiljuti Bratislavas grand prix’ga pärjatud Arsise kellade ansambel pakkus Leigo kontekstis samuti uudse kõlakihistuse, esitades populaarseid palasid klassikutelt ja Tõnu Kõrvitsa omanäolisi eesti rahvaviiside seadeid.

Leigo suurejoonelise peo finaal kujunes väärikaks ja võimsaks. Leigo festivaliorkestri ja dirigent Risto Joosti kolmeosalise, tervenisti Mozarti loomingule pühendatud kava tipp oli „Reekviem“, mille esitusega liitus kammerkoor Voces Musicales. „Reekviemi“ sügavalt filosoofilis-mõtisklev, ent elujaatava hoiakuga muusika ning selle tung kulminatsiooni poole haakus visuaalse etendusega – järjest suuremaks, lausa tulemereks paisunud valgussümfooniaga kontserdilava taga ja kohal, järve teisel kaldal. Päris finaali läheduses ilmusid taevasse lendavad tulekerad, sümboliseerides justkui Linnuteele lahkuvaid hingi. See oli meelihaarav ja tundeid liigutav elamus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar