Lavaline energia ja muusikaline kogemus

T?Reimann

Tallinna raekojas sai laupäeva õhtul (10. V) kuulata kolme suurt viiulisonaati, heliloojateks Ludwig van Beethoven (op. 47 „Kreutzer”), Eduard Tubin (Sonaat nr 2) ja Maurice Ravel, esitajateks Ruta Lipinaitytė (viiul) ning Marje Lohuaru (klaver). Ruta Lipinaitytė nimi esineb meie kontserdiafiššidel järjekindlalt. Kõnealune kontsert oli ühtlasi tema neljas doktorikontsert, lisaks õpingutele töötab ta sügisest EMTA viiuliõppejõuna ja Kremerata Baltica liikmena on tal olemas ka maailmalavade kogemus.

Nagu kava juba ütleb, oli latt seatud kõrgele. Sellega toimetulemiseks olid eeldused olemas: Lipinaitytė meeldiv lavaline energia, tema juhendaja professor A. Ficheri nõuanded ja Marje Lohuaru muusikaline kogemus.

Kontsert algas Beethoveniga. See sonaat (op. 47 „Kreutzer”) ei ole suur mitte ainult oma kestvuselt, vaid kõigepealt sisult. Maailmas on palju viiuldajaid, kes võivad selle ära mängida. Mida selle oskusega peale hakata ja millist lugu kuulajale pakkuda? Siin haakuvad esitajate natuurid ja Beethoveni tekst. Beethoveni puhul on teada, et tal olid suured ideaalid, ta kannatas palju ja oli väga iseteadev. Neid väljendas ta läbi kindla akustilise printsiibi – valitud helirea kaudu. Nende printsiipide tajumine koos instrumendiomaste kõlaliste vastete leidmisega on tee, mida kõik seda sonaati mängivad viiuldajad ja pianistid peavad käima. Ruta Lipinaitytė mängus oli sedapuhku esil aktiivne, tarmukas alge, Marje Lohuaru rikastas seda mitmete kaunite, hea maitsega mängitud üleminekutega.

Kui Beethoveni sonaadis mängis kumbki interpreet pisut erinevat teose käsitlust, siis üllatavalt ühtne ja nauditav oli koosmusitseerimine Tubina Teise sonaadi puhul: teos avanes omas ekspressiivsuses ja liikuvuses, saalis oli pinget. Ruta Lipinaitytė mäng avardus tunduvalt – nii mastaabilt kui kõlaliselt. Marje Lohuaru suutis Tubina üsnagi paksust klaverifaktuurist välja tuua olulisema, toetades viiuldaja suundumusi oskuslikult. Nauditav oli nii teise osa ürgeestilik lüürika kui selle kõlaline lahenemine osa lõpus. Kolmanda osa tantsuline karakter arenes ekspressiivsest meeleolust „Walpurgi öö”-laadseks pidurdamatuks kaskaadiks, omandades lõpuks traagilisegi alatooni. Tubina sonaat tegi läbi sellise metamorfoosi, et muutus ettekandeliselt kontserdil kõlanud sonaatidest kõige suuremaks.

Kontserdi lõpetas Maurice Raveli Sonaat, kolmest eriilmelisest osast nelja aasta jooksul valminud teos, mille liidab tervikuks kasutatud temaatilise materjali tsiteerimine finaalis. Sonaadi esimene osa on kujutatud graafiliste joontega, erinevad teemad tuuakse sisse ühes dünaamikas, milleks on piano. Nii jääb esitajate põhiliseks väljendusvahendiks tämber – need kippusid kohati kattuma.

Teine osa „Blues” mängiti maitsekalt, oli mängulusti ja detailide peenust. Kummalisel kombel soov või vajadus „midagi teha” tekitas rütmilisi kõikumisi, mis vähendas selle loo „boolerolikku” mõju.

Sonaadi viimases osas „Perpetuum mobile” oli Lipinaitytė omas sõiduvees – hoog oli hästi võimas. Tehnika töötas ja jõudu jätkus. Bravuurne lõpp toimis mõlemalt osapoolelt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming