Lauri Väinmaa tagasitulek

Ia Remmel

Kontsert „Lauri Väinmaa 50” 23. XI Estonia kontserdisaalis. Sel aastal oma 50. sünnipäeva tähistanud pianist Lauri Väinmaa novembrikuised soolokontserdid Tartus ja Tallinnas olid kui omalaadne tagasitulek. Taas üle hulga aja oli võimalik kuulata tema täispikka klaveriõhtut. Väinmaa on küll mitmeid kordi vahepeal esinenud klaveriorkestriga (veebruaris ka esinduslikul eesti muusika festival „Eestifest” Londonis) ning olnud pikka aega festivali „Klaver” kunstiline juht, kuid tema sooloõhtutest on aega möödas. Üks põhjusi, miks klaveriõhtutele vahe tuli, on arvatavasti see, et Väinmaa oli pikka aega tegev õppejõu ja klaveriosakonna juhatajana Soomes Tampere ametikõrgkoolis. Minul on aga siiani meeles Väinmaa kontserdid 1990ndatest, kui ta esitas kõik Beethoveni 32 sonaati ja viis klaverikontserti, ning sari „Tulevikusillad”, kus kõlasid Eesti esiettekandes Ligeti esimesed kaheksa etüüdi, kogu Uus-Viini koolkonna klaverilooming ning Boulezi Teine sonaat.

Meenutan siinkohal kõigepealt paari seika Väinmaa loomingulisest biograafiast. Ta on õppinud Tallinna konservatooriumis Bruno Luki juures, täiendanud end Moskva konservatooriumis Lev Vlassenko ja Mihhail Pletnjovi juures ning edaspidi ka Londoni kuninglikus muusikaakadeemias Christopher Eltoni juues. Väinmaa on III Eesti pianistide konkursi ja Minski vabariikidevahelise konkursi võitja ning saanud eripreemia Šotimaa ja USA William Kapelli nimelisel rahvusvahelisel konkursil.

Väinmaa pianism paistis toona ja paistab nüüd silma tehnilise meisterlikkuse, süveneva intellektuaalsuse ja heroiliselt suure joonega. Beethoveni looming on Väinmaale alati huvi pakkunud. Nii seegi kord, kui kavas olid sonaadid op. 27 nr 2 cis-moll „Kuupaistesonaat” ja op. 53 C-duur „Waldstein”. Väga populaarsed sonaadid, kuigi interpretatsiooniliselt riskantsed. Sest – kuidas lahendada „Kuupaistesonaadi” imekaunis, kuid lugematuid kordi kõlanud esimene osa? Või kuidas üles ehitada „Waldstein” ja millised tempod valida? Küllap on kõige õigem usaldada oma tunnetust ja mitte otsida kunstlikult erinevaid lahendusi. Selle tee oli ka Lauri Väinmaa valinud. Tema esituses kõlas „Kuupaistesonaadi” esimene osa kargelt, ilma magususe ja sentimentaalsuseta, mehiselt, tähelepanuga harmooniamuutustel. Teise osa tantsulisus ei olnud utreeritult rõhutatud, pigem oli sel mingi universaalne karakter, ning kolmanda osa kiire lendlevus pakkus head kontrasti. „Waldsteini” tõlgendus ei lähtunud mitte niivõrd tormilisest pulbitsemisest, vaid interpreet jälgis ka siin harmoonia muutusi, tõi esile huvitavaid alahääli, vormis tervikut. Väga kaunilt mõjus lühike filosoofiline keskosa Introduzione. „Waldstein” oli tõlgenduslikust küljest mulle kontserdi üks huvitavamaid kuulamisi.

Kava teises poole kõlas valik Arvo Pärdi varasemat loomingut: aleatooriline „Diagrammid”, „Aliinale” ja Sonatiin nr 2. Ning seejärel Liszt: kolm Petrarca sonetti ja Variatsioonid Bachi teemale „Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen”. „Waldsteini” sonaadi kõrval oli Petrarca sonettide esitus mulle kontserdi mõjuvamaid. Need kaunid palad on peenekoeline tundemaailm Liszti vägevas, virtuoosses ja suurejoonelises loomingus, väljendades keerulisi hingeseisundeid, mis avalduvad muusikas kõla, dünaamika ning interpretatsiooniliste vabaduste nüanssides. Oli väga huvitav jälgida Väinmaa kõla ja romantiliste vabaduste valikut nendes teostes, tema loodavaid karaktereid. Kõik oli väga veenev ning parim kolmest ehk veel mehine ja ahastav Sonett nr 104. Kava lõpetanud Variatsioonid Bachi teemale paistsid silma vormiselguse, kontrastsuse ja mõtestatusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht