Lauri Väinmaa: „Festival on kasvanud meie muusikaelu loomulikuks osaks”

Tiina Mattisen

Festival „Klaver” 23. – 31. X.        Rahvusvaheline pianistide festival „Klaver” on Eesti suurima kuulajate arvuga klassikafestival. Mäletan esimeste klaverifestivalidega kaasnenud õhinat, publik kiirustamas ühelt kontserdilt teisele – enneolematult lai panoraam, säravad tähed ... Praegu tundub pilt kuidagi rahulikum. Lauri Väinmaa: Miks esimesed festivalid tekitasid elevust? Võib-olla sellepärast, et oli tekkinud mingi vaakum. Eelmise korra ajal esinesid siin regulaarselt pianistid, kes tulid Moskva kaudu, tegid üleliidulisi turneesid. Need olid siis tihtipeale väga kõrget klassi vene pianistid, aga ka N Liidu teistest osadest ja välissolistidki. Eesti Vabariigi taastuleku järel need kanalid sulgusid, aga riigil ja kontserdikorraldajatel oli väga vähe raha. Ilmselt selle tõttu mõjuski see festival nagu värske õhu puhang.      

Oled öelnud, et „festival toob Eestisse meie aja tipp-pianiste, esitleb klaverimängu hetkeseisu maailmas ja meil ning tutvustab klaverikultuuri kogu selle mitmekülgsuses.” Tundub, et tänavu on üks rõhke sellel mitmekülgsusel.

Eks mingi kaasaegne projekt on ikka olnud hulgas, tahapoole vaatavast on meil ühe korra olnud Melvyn Tan haamerklaveril. Seekord on tõesti mõlemad pooled esindatud. Klaveri eelkäija haamerklaver, instrument, millel mängisid Mozart, Beethoven, Schubert, Chopin jt – kuulame selle kõla, Viviana Sofronitski esitust.  Ma arvan, et see aitab paremini mõista seda aega ja neid olusid, milles suured heliloojad oma muusikat lõid. Mõnikord võib-olla need instrumendid inspireerisid neid, aga teinekord olid ka takistuseks – Beethoven kurtis ju alatasa, et klaveri väljendusvahendid jäävad talle kitsaks. Ja teine, nüüdisaegseid võimalusi vaatav pool, seda esindab Taavi Kerikmäe, kes tutvustab oma katsetusi loomingulises klaverikäsitsuses, kasutab elektroonikat ja ebatraditsioonilisi  mänguvõtteid. Samuti on väga õnneliku lahenduse saanud pikalt plaanitsetud soov tuua festivalile jazzmuusika, seda tänu poola tippjazzpianistile Adam Makowiczile. Lisaks haakub see väga ilusti festivali teise peateemaga, kahe väga olulise klaverihelilooja Chopini ja Schumanni 200. sünniaastapäevaga. Nimelt esitab Makowicz oma improvisatsioone Chopini teemadel, esinedes koos noore pianisti Krzysztof Trzaskowskiga,  kes mängib neidsamu teoseid algkujul. Vahel naeratab otsijale õnn. Nimelt huvitaski mind noor pianist Trzaskowski, kes paistis silma Chopini konkursil viis aastat tagasi. Uurisin nii tema siiatoomise kui ka jazzkontserdi korraldamise võimalusi ja selgus, et Makowicz ja Trzaskowski esinevadki koos. See on soovide ja tegelikkuse õnnelik kokkusaamine.   

Chopini aastat on Eestis üsna laialdaselt  tähistatud, Schumanni tähtpäev on pigem varjus. Hea, et „Klaver” seda on märganud.

Chopin on tõesti praegu rohkem orbiidis ja seostub ennekõike klaveriga, aga klaver on ka Schumanni loomingus väga olulisel kohal. Arvan, et Schumann on natuke teenimatult varjus, isegi õppeasutustes mängitakse Chopini rohkem. Võib-olla seetõttu, et Chopinil on kaks oopusetäit etüüde, mis peavadki olema iga pianisti klaveril üsna pidevalt. Aga püüdsin  Schumanni sel festivalil varjust natuke esile tõsta: kaks kontserti on puhtalt temale pühendatud. Üks on meie muusikaakadeemia tudengite kontsert, mille üle on mul erakordselt hea meel, sest kavas on ka vähe mängitud, ehkki suurepäraseid teoseid. Loodan ühtlasi, et see tõmbab meie noorte tähelepanu natuke rohkem Schumannile. Väga õnnelik olen selle üle, et Eliso Virsaladze, kes on minu meelest üks suurimaid Schumanni interpreete, lõpetab tänavuse festivali tervenisti Schumannile pühendatud kavaga.       

Festival ja eesti interpreet?

Alaline mure on muidugi sellega, mismoodi mahutada nii palju soove piiratud arvu kontsertide sisse. Üks teema on see, kuidas leida koht eesti pianistidele. Seekord on meil mängimas Klaveriorkester, kus on tervelt kaheksa pianisti. Sooloõhtu saab Toomas Vana. Veel on kaks hästi arvuka esinejaskonnaga klaveriõppurite kontserti, millega olen vägagi rahul, sest tõesti on laval kogu meie paremik nii akadeemiast kui neljast muusikakoolist. Samas on mul väga hea meel uue suuna üle meie kontserdielus. Nimelt on interpreetide liit hakanud korraldama kontserte ka Estonia kontserdisaalis just ka pianistidele. Meenutan, et veel mõni aeg tagasi oli nüüdseks katkenud  tava, et meie pianistid said vähemalt korra hooajal esineda kas Estonia või mõnes teises Tallinna kontserdisaalis. Tore, et EIL leevendab natuke meie pianistide esinemispõuda – see on hea täiendus meie festivalile.       

Aga festival ja eesti muusika?

Traditsiooniliselt on esiettekandeid, seekord mõlemad Klaveriorkestrilt. Teosed on tellitud Peeter Vähilt („Pianisti nädal internetis”) ja Ülo Krigulilt („Aquaspherics”). Need tulevad muuseas  esitamisele ka järgmise aasta veebruaris Klaveriorkestri kontserdil Eesti muusika festivalil Londonis.       

NYYD-festival tellib uudisteoseid ka väliskülalistele. Kas sa pole sellele mõelnud, et mõni külalispianist võiks nii eesti helitöö repertuaari saada?

Mõte on olnud küll, aga pole seni teostunud. Cyprien Katsaris küll võttis omal algatusel  käigu pealt kavva kaks Heino Elleri teost, mis ta hiljem ka plaadil välja andis. Täiesti fenomenaalne: mõni tund enne kontserti noodi saanud ja paar korda läbi mänginud, esitas ta need täiuslikult! Aga see on võimalik tulevikus.       

Kui vaatan infot, et „Klaver” on toonud kuulajate ette sellised klaverimängu suurkujud nagu Angela Hewitt, Pascal Rogé, Cyprien Katsaris, Mihhail Pletnjov, Paul Lewis, Stephen Hough, Arkadi Volodos, Marc-André Hamelin, Piotr Anderszewski, Pierre-Laurent Aimard, Alexandre Tharaud, Louis Lortie jpt, siis tundub, nagu jääks publikumagneteid tasapisi vähemaks. Muidugi on võimalik, et sa kunstilise juhina ei jahigi  maailmanimesid, vaid tahad siinsele publikule tutvustada samaväärseid, ent eri põhjustel meil vähem tuntud pianiste.     

Ma ei ole sellega päriselt nõus, et festival on kuidagi lahjemaks jäänud. Tuletan meelde, et väga paljud nendest, kes on siin käinud, olid enne festivalikontserti meie publikule ikka täiesti tundmatud. Võtame nimed nagu Angela Hewitt, Marc-André Hamelin, Piotr Anderszewski, või viimaselt festivalilt Paul  Lewis ja Stephen Hough, ometigi on nendest pärast kontserti saanud publiku lemmikud. Kui rääkida ülikuulsate pianistide jahtimisest, siis arvan, et see, kas pianist on maailmas nii tuntud, et tema tuntus ulatub meile, või on ta meil vähem tuntud, see vahe on mõnikord väga väike ja teinekord lausa olematu. Kuulsuses mõjuvad kaasa paljud faktorid, mis ei pruugi alati olla üksüheses vastavuses kunstniku isiku ja tema mänguga. Tegelikult ongi  nende kontsertide üks mõte olnud tutvustada neid tippmuusikuid, keda meil ei tunta. See on mul üks põhikriteerium valiku tegemisel, muidugi eeldusel, et see pianist mulle endale väga meeldib ja ma olen veendunud, et tema kontsert siin tõesti peab toimuma. Ja kui tulla kohe algava festivali juurde, siis olen tõesti rõõmus kõigi kontsertide üle, mis siin toimuma hakkavad. Ja usun täiesti, et siit tuleb ka mõni uus publikulemmik.   

Kas festival on endale 12 aastaga ka ise publikut kasvatanud?

Ma arvan, et on küll. On kindlasti hulk inimesi, kes teavad, et festival iga kahe aasta tagant oktoobri lõpus tuleb, ja sellega arvestavad. Seda nii pianistide ja klaveriõpetajate kui ka lihtsalt klaverimuusika armastajate hulgas.  Selles mõttes olen väga rõõmus, et festivalist on saanud traditsioon ja loodetavasti jätkuv traditsioon.

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming