Laululuik ja “Luigelend”

Tiiu Levald

Veljo Tormise ooper võiks pakkuda ainest muusikafilmi loomiseks.  

Helen Lokuta ja “Luigelennu” meeskond. taavi kull

 

EESTI MUUSIKA PÄEVAD, Veljo Tormise ooper “LUIGELEND”: PÄRNU LINNAORKESTER, NARGEN OPERA KOOR, HELEN LOKUTA (metsosopran), ROLAND LIIV (tenor) ja UKU JOLLER (bass) MIHHAIL GERTSI dirigeerimisel, kunstnik HARDI VOLMER, koormeister VERONIKA PORTSMUTH, videomontaaž URMAS SEPP, valguskunstnik MARGUS VAIGUR. Eesti Draamateatri suures saalis 18. IV.

 

Viimases Maalehes kirjutab Viio Aitsam, et Eesti ornitoloogiaühingu valikul on tänavu aasta linnuks valitud luik. Samas saame teada, et kes satub kevadel Läänemaale Kiideva külla ning kuuleb meie aladel mõneks ajaks peatunud laululuige katkematut ja meloodilist kolme-, neljakaupa kluu-kluu-kluud, võib teadmiseks võtta, et tükike merd on jääst vabanenud ning paari nädala pärast on veteväli täiesti vaba.

Tänavuste Eesti muusika päevade peaheliloojaks oli valitud Veljo Tormis ja selle ürituse lõpetas tema kammerooper “Luigelend” – kaks valikut said omavahel kokku!

Olles laulja ja õppejõuna läbi aastate ikka ja jälle tegelenud Tormise suurepäraste vokaalminiatuuridega “Neli kildu” ja “Kolm lille” Juhan Liivi, “Kimbukene tähti” Aleksander Suumanni, “Nukrad viivud” Minni Nurme ning “Kümme haikut” Jaan Kaplinski luulele, siis arvan end veidi orienteeruvat helilooja selle perioodi vokaalmuusika helimaailmas – need on aastad 1955–1966. Just sellel viimasel aastal on esilavastatud ka kammerooper “Luigelend”, mis loodud Osvald Toominga jutustuse ainetel Enn Vetemaa libreto ja tolleaegse Vanemuise pealavastaja Kaarel Irdi stsenaariumile. Siia mõttemaailma kuuluvad, vähemasti minu arvates, ka 1964. aastal loodud, igaveseks mällu sööbinud “Hamleti laulud” meeskoorile (Paul-Eerik Rummo luule).

“Luigelend” on kammerooper, esimene omataoline Eesti muusikaloos. Senised eesti ooperid olid loodud kas muinaskangelaste või muidu kangelaste teemalisena ja on püüdnud oma olemuselt olla mõõtmeilt suured ning mastaapsed. Veljo Tormis on aga jäänud isiksuse siseprobleemide kammerlikku vaatlusse: siin mängib iga sõnavarjund, iga üksiku pilli kõlavärv, samas on suur roll vaikusel ning assotsiatsioonidel.

Niisiis 18. IV Eesti Draamateatri suurel laval ette kantud ooper “Luigelend”, dirigendiks Pärnu Linnaorkestri ja Nargen Opera naiskoori ees Mihhail Gerts, lavastaja Hardi Volmer, osatäitjateks Helen Lokuta, Uku Joller, Roland Liiv ja Maris Liloson.

Süžeeliselt koosneb ooper viiest eskiisist, miniatuursest sümfoonilisest pildist, kus napp vokaalne kooslus. Igaühes neis oma teema: keskeas Kunstniku usk enda armunud olekusse, puhta ja luigelikult uhke rannapiiga Virve esmane tunne, Kunstniku resignatsioon, Luige mõrvakatse ja hale (jääsulbis supluse tõttu) Kunstniku palavikus sonimisega lõpp. Iseenesest justkui üsna tavaline lugu.

Vormiliselt on ooper heliloojal raamitud laululuige meloodilist laulu imiteeriva naiskooriga ja sellele kaunile metafoorile on kaasa tulnud ka Hardi Volmer, tehes Virvest Luige, kes ilmub meie ette klassikalisest balletist tuntud luige rüüsse riietatuna. Efekt oli lummav. Tegevuse kulgedes sai veel kord kogeda, kuivõrd anderikas on metsosopran Helen Lokuta (Virve) kui artist. Tema hoiakus, silmavaates oli nii palju maailma uudistavat lindu esimeses väljatulekus ja samas omakorda nii inimlikku armastust ning jahmunud olekut kolmandas ja vapustust neljandas stseenis, kus Kunstnik himustab “värsket luigeliha” ja tõotab oma piigale “luigesulgedest patja”. Rääkimata Helen Lokuta äärmiselt kandvast ja kaunist häälest, milles kõik värvivarjundid nii teise stseeni idüllis kui kirjastseenis. Ära oli kasutatud kõik, mida noodimaterjal võis üldse välja pakkuda.

Veljo Tormis on selles teoses jätnud meestegelased eesti mehele küllaltki iseloomulikult kidakeelseks. Kuid Roland Liiv (Virve isa, metsavaht) oli sellest hoolimata leidnud mingeid humoorikaid nüansse (maamehelik naer “he-hee!”), ka püüdis ta äärmiselt episoodilisele Isa rollile anda iseloomuliku karakteri ja omapoolse suhtumise.

Loo stsenaarium ja dialoog on rohkem kui tagasihoidlikud ning olukord nõuab osatäitjatelt rohket fantaasiat, et leida muusikalistest elementidest endale tuge. Kui me teame Uku Jollerit (Kunstnik) kui kaunitämbrilise häälega ning võimekat barokk- ja suurvormide lauljat, siis ilmselt väheste mänguliste kogemuste tõttu teatrilaval oleks lavastaja pidanud talle pakkuma ehk enamat toetust. Kuna teose ettevalmistusaeg on ilmselt jäänud napiks, siis tekkis etendust vaadates mitmeid küsitavusi. Kui on kostüümid ja, olgu või vihjeline, butafooria molberti ning diivani näol, siis eeldaks ka peast laulmist. Või vähemalt püüdu täiskirega välja joonistada suhteid ning dramaturgilisi sõlmpunkte. Praegu jäi Virve oma tunnete ja üleelamistega algusest lõpuni üksi. Ometigi on mällu jäänud kunagisest Vanemuise etendusest Teo Maiste sugestiivne Kunstniku roll.

Hea leid oli Hardi Volmeril lava foonile projitseerida meie kunstnike maalide reprosid, mis mängisid mitmes stseenis ka hästi kaasa. Kuid oleks vist kena olnud, kui kavalehel oleks ka kirjas, kelle looming meie silme eest läbi käib. Ning püüdes küll mõista rahanappuse probleemi, pole siiski vist paslik jagada täispileti lunastanud teatrikülastajale vaid sisuseletusega kavalehte – sellele väljaprinditud paberile oleks ju ka teostajate nimed ära mahtunud!

Mõeldes tollele õhtule tagasi, tuli mõte, et kogu materjal võiks pakkuda ainest muusikafilmi loomiseks. Siin on hulk häid ideid, mis seonduvad Kunstnikuga igas ajas ja annaksid võimaluse jäädvustada veel meie vetes liuglevaid luigeparvi. Kes teab, kauaks seda imet veel jätkub?