Laulud surmast elavas esituses

Anne Prommik

„Tõsised laulud”: Kristjan Mõisnik (bass) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) 30. IX Tallinna keskraamatukogu suures saalis.

Itaalia vanamuusikaloojate kiriku­aariatega alanud kontserdi tuumaks oli kaks igavikulistest teemadest inspireeritud laulutsüklit, Johannes Brahmsi ja Modest Mussorgski oma, mis mõlemad on leidnud heliloojate küpse loomingu hulgas erilise koha. Levinum kammerlaulurepertuaar ei esita hääle ulatusele ja jõule nii suuri nõudmisi nagu ooper. Need lood aga eeldavad lisaks eelnimetatule ka oskust rakendada tämbri eri varjundeid. Juba sisulistel põhjustel kuuluvad tsüklid pigem lauljate hilisemasse loomeperioodi.
Päevapealt aasta enne helilooja surma valminud Brahmsi „Neli tõsist laulu” („Vier ernste Gesänge”, op. 121) on loodud Martin Lutheri piiblitõlkele. Esimesed kaks laulu Koguja raamatu tekstidele keskenduvad inimese saatuse paratamatusele. Kõik on põrmust ja saavad jälle põrmuks ning parem kui elavatel või surnutel on neil, keda veel pole olemas ja kes pole veel näinud kurjust siin päikese all. Helgema noodiga lõpetab viimane laul (tekst esimesest kirjast korintlastele): „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist kolmest on armastus!“.
„Neli tõsist laulu” kerkivad Brahmsi vokaalloomingu hulgas esile nii helikeele kui stroofideta teksti poolest. Puudub heliloojale omane vihje rahvalauludele, pigem hakkab silma laulutsükli puhul ebatüüpiliselt dramaatiline ja jõuline muusikaline arendus.
Mussorgski „Surma laulud ja tantsud” on samuti loodud vaid neli aastat enne helilooja surma. Liigutava realismiga rabavad etüüdid nõuavad peaaegu et draamanäitleja võimeid ning mõjuvad pisarateni oma siiruses ja lihtsuses. Minu ettekujutust nende teoste ideaal­esitusest on kindlasti suuresti kujundanud Jevgeni Nesterenko interpretatsioon 2007. aasta „Promfestil” ja aasta hiljem Tartus tema 70. sünnipäeva kontserdil. Legendaarse bassi küpset Mussorgski-tunnetust peaks illustreerima fakt, et tema elutöö tipuks peetakse nimirolli helilooja ooperis „Boriss Godunov”.
Veidi häiris esitust keskraamatukogu klaver – Brahmsi ja Mussorgski teoste diapasoon vajab häid madalaid noote. Kadri-Ann Sumera keskendumise ja õrnusega mängitud Rahmaninovi „Meloodiat” kogumikust „Fantaasiapalad” see siiski väga ei puudutanud: Rahmaninovi helgus tasakaalustas ilusti kontserdi muidu ehk morbiidseks kiskuvat meeleolu.
Bass Kristjan Mõisnik tegutseb eelkõige Soomes, aga on töötanud aastatel 2004–2007 ka Bremeni ooperiteatris solistina. Juba laulja magistrikontserdilt (2002) mäletan kauni tämbri ja sügava musikaalsusega esitatud Tšaikovski ja Rahmaninovi romansse. Eestis on teda viimasel ajal vähem kuulda saanud; mullu esines Mõisnik küll Pärnu Ooperi etendatud Mozarti „Tituse halastuses”.
Mõisniku monumentaalsete mõõtmetega häälele sobisid Brahmsi tõsised laulud kui valatult ja neist sain ka kontserdi eredaima mulje. Täpne ja nüansseeritud saksa keel ja teksti tunnetamine tõid sisu kuulajani. Veelgi julgemalt oleks võinud ehk kasutada kõrgregistris peahäält (mida laulja kaunilt demonstreeris 3. laulus). Ligi kaheoktavilise ulatusega teoses kõlas vokaal ühtlaselt jõulisena. Kõrgregistris tähendas see aga päris korralikku helitugevust, mida saal veelgi võimendas. Niisuguse hääle omanik võiks vabalt veel julgemalt dünaamikaga mängida, isegi häält tagasi hoida – mõjub ju võimas forte veel enam, kui seda vähem näidata. Näiteks viimase laulu adagio-osa – helge ja läbipaistev armastuse ülistus oleks võitnud veelgi õrnlüürilisemast lähenemisest.
Mussorgski tsükli jaoks on laulja ooperlik materjal samuti paslik. Oli jõulisust ja dramatismi, head vene muusika tunnetust. Mahlaka teksti (Arseni Golenišev-Kutuzov) kogu võlu on vist raske päris täiuslikult edasi anda, kui ei olda just venelasena sündinud. Nagu ka seda vene hinge haledust elu koleduse üle. Mõisnikul on ääretult ilus hääl: soe ja poeb südamesse. Aga Mussorgski laulmisel on vist trumbiks teatav rahvalikkus, lihtsameelsuski; võib-olla isegi hullumise piiril emotsionaalsus. Häbenemata nutab see „Hällilaulus”. Talumehe hukutav tantsukeerutus vikatimehega meeletu rütmiga „Trepakis” annab välja näitlejaetüüdi mõõdu. Valusa surmateema kvintessentsina kontserdi lõpetanud majesteetlik „Väejuht” kätkeb aga tabavalt karmi ühiskonnakriitikat.
Mussorgski muusika puudutab hinges neid kohti, mille olemasolu oleks mõnigi kord mugavam unustada, ent mis ikka ja jälle meenutavad vastutust olla inimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming