Lapsed ja vanamuusika

SAALE FISCHER

Ajaloolise interpretatsiooni õpetamisest koolides   Kahes Eesti linnas – Haapsalus ja Viljandis – käib praegu suur rahvusvaheline vanamuusikafestival. Kas teate, et need ei olegi ainsad Eestis, et on ka kohalikul tasandil toimuvaid muusikapidusid. Kuressaarel on oma, nüüdsest ajatu muusika festival ning ka Rakverre oodatakse aeg-ajalt vanamuusikasõpru, festivalile „Fiori musicali”. Nende ettevõtmiste taga seisavad laste muusika-/huvikoolid, täpsemalt seal tegutsevad noorte vanamuusikaansamblid oma juhendajatega.

Seda rada mööda edasi tallates selgub, et peale saarlaste ansambli Rondo (juhendaja Tiiu Maripuu) ja rakverlaste Fiori (Piret Villem) ja ehk kuulsaima, Kiili vanamuusikaansambli (Heili Meibaum), on Eesti kaetud laste ja noorte vanamuusikaansamblite või vanamuusika mängimisest huvitunud ansamblite võrgustikuga, kes koos klavessinistidega moodustavad nende festivalide esinejaskonna. Tullakse Tabasalust, Kuusalust, Karksi-Nuiast, Arukülast, rääkimata suurematest keskustest nagu Tartu, Tallinn või Viljandi. Konsortide raskuskese lasub plokkflöötidel ning hea õnne korral ka teistel ajaloolistel puhkpillidel, sekka viola da gamba’sid jt näppe- ning keelpille. Kuid ukse taha ei jäeta ka kitarriste, modernviiuldajaid, -tšelliste ja -flötiste. Paslike seadete ja häälestuste eest hoolitsevad ansamblite juhendajad. Pillidest tulenevalt mängitakse palju renessanss- ja keskaja muusikat, ja seda meelsasti kostümeeritult.

Mulkide pealinnas Tõnu Sepa 1971 asutatud Viljandi linnakapelli võib lugeda Eesti HIP-liikumise (historically informed performance) pedagoogilise suuna nullpunktiks. Peale Tõnu Sepa, kes nüüd juhendab Tartus stuudiot Vaikuse Muusika, on HIP-suunalises hariduselus tegevad linnakapelli mitmed omaaegsed või praegused liikmed. Olgu siinkohal tooniandvate näidetena nimetatud flötistid Neeme Punder oma Viljandi festivali suurte lasteprojektidega ja Reet Sukk tegevusega ERTA Estonias, VHK muusikakoolis, Otsa-koolis ja EMTAs.

Plokkflöötide õppe puhul on oluline vahet teha plokkflöödil kui ajaloolise esituspraktika kontekstis mängitaval, teatud esitustraditsioone ja -võtteid kasutataval (puidust) kontsertpillide perekonnal ning plokkflöödil kui pedagoogilisel rahvapillil, mille plastmassist replikaatidel õpetavad sageli vastava erihariduseta entusiastid. Plokkflööti tohivad oma klassitundides õpetada ka näiteks kaheksatunnise täienduskoolituse saanud üldhariduskoolide muusikaõpetajad. Eriti viimasel ei ole kindlasti mingit pistmist vanamuusikaga. Paraku kipuvad need asjad omavahel sassi minema ning plokkflöödi kui lasteaiapilli kuvand tikub laienema ka sinna, kuhu tingimata vaja poleks.

Plokkflöötide algõpetuse kõikuv tase ja suund koosmängule oma rõõmuks on paraku põhjus, miks kõrgemate õppeasutuste sisseastumiseksamitele jõuavad vähesed, kes siis ka põruvad konkurentsis tehniliselt ja sisuliselt nõudlikuma solistiõppe lõpetanud klassikaliste orkestripuhkpillidega. Noori professionaalsesse kontserdiellu astujaid peaaegu polegi.

Keelpillide osas on olukord põhimõtteliselt vastupidine: süsteemset õpet pole veel ühelgi tasemel, ent mängijate hea klassikaline üldettevalmistus võimaldab orkestrantide kiiret ümberorienteerumist tänapäevaselt mängumaneerilt barokk-stiilile, kui orkestris leidub asjatundlik kontsertmeister ja/või dirigent.

Bachi-eelse muusikalise mõtlemise ja esitusvõtetega järjepidevamalt tegelevate institutsioonidena võib siinkohal jällegi nimetada jällegi Viljandi lasteprojekte, aga ka tänavu 15. tegevusaastat tähistanud VHK muusikakooli ja Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti koostöös korraldatavat ajaloolise klahvpilli- ja orkestrimuusikalaagrit. Huvilistel on olnud võimalus end täiendada nii Otsa-koolis kui EMTAs antava barokkansambli õppeaine raames (modernpillidel) või ka eraviisiliselt.

Esituskvaliteedi tõstmiseks oleks teretulnud nii süvendatud töö olemasolevates kollektiivides kui ka EMTA tasemel sissejuhatav kursus vanamuusika interpretatsiooni barokkpillidel ja/või võimalus õppida barokkpille lisaerialana, unustamata seejuures kompleksseid teooria-aineid. Teatava kriitilise massi haritud ja ambitsioonikate noorte muusikute teke animeeriks kindlasti ka praegu projektipõhiselt pühade või festivalide ümber koonduvat nappi kontserdielu.

Ajalooliste klahvpillide õppe osas, olgu siin mõeldud peamiselt just klavessiine, on pedagoogiline tegevus hästi sisse töötatud ja heal tasemel. Oma suur roll on siin Imbi Tarumil, kelle juures õppinud klavessiinitudengite järkjärgulisel siirdumisel tööturule on õpetajatega kaetud kõik õpiastmed üle riigi. Tekkinud on arvestatav pillipark, mis loob head eeldused edasiseks arenguks nii solistlikus, kammer- kui ka orkestri-muusika suunas. Tore oleks, kui siia juurde saaks kas või episoodiliseltki lülitada haamerklaveri õppe.

Miks on vaja üldse rääkida ajaloolise interpretatsiooni õpetamisest koolides? Vaadakem korraks, mis toimub Euroopas. Minkowski esitab Wagnerit, Bartoli Rossinit ja Van Immerseel Liszti – ajaloolistel pillidel. Arusaam ajaloolisest interpretatsioonist on kunagisest Bachi-verstapostist mühinal möödumas ning harjumus või komme esitada kõiki stiile ühtemoodi ei ole tänapäevase, paljuski digitaliseeritud ning taskukohase originaalallikatele ligipääsu juures enam isegi meil siin kaugel provintsis tingimata sisuliselt põhjendatud.

Põlvkonnad, entusiastid ja paradigmad vahetuvad ning uued tuuled hakkavad tasapisi kanda kinnitama ka muusikahariduses. Selle liikumise üks ideoloogidest, saksa viiuldaja ja pedagoog Anton Steck on avaldanud arvamust, et muusikakõrgkoolides on oodata struktuurimuutusi: tänapäevased suured klassikalised osakonnad asenduvad ajaloolise interpretatsiooni kui meinstriim-õppega, mille kõrvale jääb väiksemas mahus nüüdismuusika. Kaudselt on neid muutusi näha juba praegu kas või Saksamaa muusikakõrgkoolide barokk-orkestrite vararomantismini laienenud repertuaarivalikus. Praktikust Steck põhjendab muutuste paratamatust ja vajalikkust turu ehk publikuga, kes olukorras, kus muusikateoste arv püsib paratamatult konstantsena, on hakanud ostuotsustes eelistama uudse ehk ajastutruu lähenemisega interpretatsioone. Loomemajandus par excellence!

Tänan abi eest Ene Naela, Meelis Orgset ja Taavi-Mats Utti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming