Klähvib, ei pure: Laena mulle luupi, Vanemuine!

MART NIINESTE

Mu töökoht asub ühes kultuurimajas 13 kilomeetri ja 400 meetri kaugusel Raadio 2 või Klassikaraadiost – oleneb, kumba jaama lugeja eelistab. Mulle meeldivad põhimõtteliselt mõlemad, sest nende missioon on olla oma nišis häälekandja ja -vahendaja. Ikkagi massikommunikatsioonikanalid ja misjonijaamad džunglis. Samuti on kummagi ümber nii saatejuhtide kui ka -külalistena koondunud ring asjaomaseid muusikainimesi. Olles teinud ise pikalt Raadio 2 pungisaadet ning puutunud kokku ka Klassikaraadio inimestega, võin kinnitada, et saatejuhid-toimetajad on oma ala entusiastid ja asjatundjad. Tajun tõsist missioonitunnet ka saatekülaliste ning kummagi jaama koostööpartnerite, peamiselt muusikaürituste korraldajate tegemistes.

Kõige toreda juures kujutab see raadiojaamade ringkond endast siiski ühe düsfunktsionaalse suguvõsa kaht vaenujalal haru. Kõik võistlevad kõigiga, kes suudavad lükata endale persepulga sügavamale sinnasamusesse. Liliputimaa vaakumis, ma ütlen! Suures plaanis on aga mõlemal seltskonnal tegelikult marginaalne mõju. Päris ausalt: kui 16–17aastased kutid kuulavad noorte moe-show lava ja valguse ülesehitamise kõrvale õhtu otsa Meie Meest, siis see teeb ka muusikainimeste igikestvaist pulgasurumise meistrivõistlusist tragikoomilise naljanumbri.

Küsisin kord kogenud kontserdikorraldajalt ja bändimänedžerilt Indrek Ditmannilt, kui palju leiaks Ewert & The Two Dragonsi esinemised meil publikut, kui ajalugu läinuks teisiti. Ta arvas, et 200–300 inimest oleks väga hästi, muidu nii 70–100. Pean seda alternatiivmuusikuna kogetu põhjal enam-vähem õigeks vastuseks. Võin lisada, et nii mõnigi eriti omapäraselt hõrk plaadiarvustuste mitmetärnibänd mekib veel vähematele. Kui me nüüd ütleme, et viimaste aastatega on tekkinud uus, noor ja rahvusvahelise haardega muusikatööstus koos professionaalide kihiga, siis laena mulle luupi, Vanemuine! Olen nõus, et muusikamaastikul kaasalöömine on muutunud ahvatlevalt moodsaks. See toob aga erinevalt nullindatest mängu üha rohkem neoliberalismis kasvanud kaasajooksikuid, kes on teismelisena jäänud subkultuuri õhinapõhise eneseteostuse ja mõttemaailma vormiva elukogemuseta.

„Promootor, mänedžer, programmijuht, turundus, raadio-host, freelance-ajakirjanik, nimekiri jätkub,“ proovis üks selline mind mullu tiitlitega paika panna. Esiteks, leia loetelust huvide konflikt ja teiseks ütle, mida pole ma teinud vähemalt seitse aastat sel sajandil, mõtlemata tiitlitele või tulemustele. Lisan, et selle isiku mänedžeeritud bänd, olnud ka „Eesti laulu“ finaalis, küsis Pärnu kultuuriklubis Tempel esinemise eest 600 eurot ja tõi kohale 13 inimest. Kõva tööstusharu, või kuidas?

Pärnu rahvas ei ela kontserdimajas, vaid Vallikäärus. Ikka lendab juubelil sült makki. Oleks siis IDM või EBM – palju palutud. Ma võiks veel muljetada menuka meelelahutusasutuse Sonda kõrtsi peoõhtutest, ent säästkem tähemärke! Kui juba 13 kilomeetri ja 400 meetri kaugusel Raadio 2 ja Klassikaraadiost ning paari hiireklõpsu kaugusel Allmusicust või YouTube’ist kestab igavese küünlapäevana 1997. aasta, siis tuleb tunnistada tõde, et Eestis kasvavad terved põlvkonnad kommertsmassikommunikatsiooni ja selle taastoodetava mõjuväljas. Leia siis selles valguses üritustele esinejaid, kelle nimi kõlaks kohalikule sihtrühmale tuttavalt. Levimuusika A-klass, pildiga ja pildita kommertsleierkastidest tuttav, on kallis. B-klass, kelle saunikukohad asuvad nimetatud misjonijaamades Raadio 2 või Klassikaraadios keset kommertsdžunglit, on jällegi tundmatu. Sellised on siis kaugemas kandis eeldused olla uue muusika entusiastist korraldaja.

Meie levimuusikakultuur ei ole nii kõrge, kui Telliskivi loomelinnaku või Estonia teatri kontoriakendest paistab. Just kõrge levimuusikakultuur, hea maitse kui elementaarne seisusekaup, millena müüb end meie džäss, loob aga postmodernismis eelduse, et inimene jõuab ka keerulisemate stiilideni nagu polürütmiline proge death metal või elektroakustiline nüüdisminimalism. Vähemalt ei tee see inimene raadiojaamale pommiähvardust, kui saatejuht paneb peale Maria Fausti loo.

Tunnistades tegelikkust ja mõeldes Adornost edasi, on Raadio 2 ja Klassikaraadio ühe perse kaks kannikat. Kui minu allikad räägivad õigust, et Lindakivi kultuurikeskuse direktor Marko Lõhmus tegi kultuuriministeeriumis vastavale komisjonile ettepaneku diskvalifitseerida festivalide toetustaotlusvoorust Tallinn Music Week, kuna sel puuduvat kunstiline kontseptsioon, siis kobab käsi küll kabuuri. Ma tean nimelt väga hästi, kuidas kaotada maa pealt ära tippinterpreet: palu tal astuda näiteks Jõhvi kontserdimajast sada sammu suvalises suunas. Kurit jest, tšuvak? Kogu moos.

Mulle käivad siiralt närvidele süvamuusikainimesed, kes ei mõista levimuusika tähtsust. Ühe kannikaga perse on ainult jala kaotanud invaliidil ja meie levimuusikakultuur vaevleb kroonilise gangreeni käes. TMW ja sellest käivitunu on praegu ainuke teadaolev ravi. Ühe jalaga inimene ei seisa püsti ega liigu, vaid käib ninali. Sama siiralt käivad mulle närvidele ka kõik need noored muusikatööstuse professionaalid, kelle maailm piirdub Tallinna ja Tartu loomelinnakute loetud ruutmeetritega. Inimene võib ju teiste omasuguste seas ette kujutada, et ajab tähtsaid asju, kuid Eesti suuruselt neljandasse linna on tal asja ainult turistina, mitte loomemajandusettevõtjana.

Lepiks ehk kokku, kallid liliputid, et ühel õigel persel on kaks kannikat, kust võrsub kaks jalga, sest ainult nii on võimalik edasi liikuda. Kes sellele alla kirjutada ei taha, selle küüditame Tallinna piiri taha meelt parandama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming