Lähedane kauge Jaapan

Mart Jaanson

Jaapani taiko-trummid ja RA M, dirigent Chifuru Matsubara 20. X Vanemuise kontserdimajas.    20. oktoobri õhtul sai kuulda Eesti Rahvusmeeskoori musitseerimas – üksi ja koos külalistega – idamaade stiilis. Peakülaliseks oli  rahvusvaheliselt tuntud jaapani traditsioonilise trummi taiko mängija Ichitaro. Ütlen kohe alguses ära, et kontserdist jäi väga hea mulje. Alljärgnevalt üks refleksioon selle üle, millest see mulje võis tekkida. Jaapanist on mul ettekujutus kui traditsioone austavast ja rangete käitumisnormidega tsentraliseeritud kapitalistlikust ühiskonnast, millel on kõrge enesehinnang ja saavutusvajadus. Lisandub veel jaapani rahva  keskmisest tundlikum suhe eksistentsiga, arvestades Jaapani territooriumi seismilist olukorda. 

Kuid mis võiks siduda jaapanlasi eestlastega? Jätan siin kõrvale tänapäeva rahvusülesed teaduslikud, majanduslikud, kultuurilised ja spordialased suhted ja püüan tabada vaimseid. Võib-olla meri. Ja eriline suhe loodusega. Eestlaste puhul väljendub viimane animistlikus kiindumuses looduslikesse objektidesse, isegi hoonetesse (muinsuskaitse!).  Jaapanlaste mõttemaailma on vorminud aga šintoism kui loodususund, mille puhul looduslike objektide vaimust või hingest rääkimine on tavaline. Igatahes polnud kuidagi võõrastav vaadata Vanemuise kontserdimaja laval musitseerimas ere-sinikollases kostüümis Ichitarot maskilikult tõsise näoilme ja rituaalsete liigutustega koos meie ülikonnastatud meeskooriga. 

Ichitaro näitas oma kunsti mitmes palas, kuid eriti sööbis meeltesse ta omaloodud sooloteos „San” kõrgele alusele paigutatud, euroopa suure trummi sarnasele taiko’le. Jaapani taiko-mäng pole, nagu ühest ida traditsioonist arvata võibki, mitte ainult musitseerimiskunst, vaid ühtaegu ka sport ja religioosne praktika. Esmalt põlvitas Ichitaro trummi ees ja seejärel „seadistas” end tugevalt harkis jalgadele, säilitades selle asendi kogu pala vältel. 

Olin algul sellise asendi üle imestunud, kuid kui püüdsin mõelda tehnikaterminites, siis tundus see koguni loomulikuna: kui „seadme” ülemine osa aktiivselt liigub, peab alumine osa olema maaga võimalikult avaras kontaktis. Seejärel hakkas Ichitaro aeglaselt kiirenevate löökidega oma pea kohal seisvat trummi taguma ja jõudis lõpuks kiire mänguni, moodustades võrdpulseerivaid lööke erinevalt rõhutades erimeetrilisi mustreid. Kõik see  toimus erakordse täpsusega ja piisavalt kaua, nii et mul hakkas isegi veidi halb ja hakkasin tahtmatult pala lõppu ootama. Intensiivsuse ja staatika koosmõju – mis muud. Ichitarol oli pikk soolo-osa ka Eestis õppiva noore jaapani helilooja ja laulja Hideyuki Nishimura teoses „Jumal ja meremees”, mille tehniline esitus väiksemate, tom-tomi sarnaste taiko’de komplektil pani mind kujutlema, kuidas võiks Ichitaro kõlada jazz-poptrummarina.       

Aga nii nagu ühe tippsportlase edu sõltub tänapäeval taustajõududest, andis Ichitaro tegevusele mitmemõõtmelisuse just Rahvusmeeskoor eestlastele juba ammu tuttava  jaapani dirigendi Chifuru Matsubara kindlakäelisel dirigeerimisel (koormeistrid Andrus Siimon ja Igor Nikiforov). Meeskoor näitas end tõeliselt professionaalse kollektiivina, kes saab hakkama ükskõik millise muusikaga. Kontserti alustanud Michio Mamiya kolmeosaline „Kompositsioon nr 6” (1968), mille struktuur pole oma diatoonilises modaalsuses küll kuigi keeruline, nõudis koorilt palju häält ja solist Andrus Kirsilt ka õhtumaal ebatraditsioonilist  kiledat hääletekitamist. Kõik püsis, vaatamata ohtratele kõne- ja hõikelõikudele, näilise vaevata ilusti hääles. Mamiya teosele järgnes Veljo Tormise klassikaline „Pikse litaania” ja ma tõdesin rõõmuga, kui hästi see ida muusikaga haakus. Eeskätt muidugi oma suure trummi partii tõttu, mille esitas jaapanipäraselt ja efektselt Ichitaro oma taiko’l. Teiseks aga seetõttu, et just selle Võhandu jõe austamisel põhineva  pala puhul sain aru vaimsest seosest eesti loodustunnetuse ja jaapani loodususundi vahel. Külalistenor Urmas Põldma rahvusooperist ja koori bariton Mareks Lobe esitasid oma partii väga väljendusrikkalt.       

Kava pikim teos oli Nishimura juba mainitud kuueosaline „Jumal ja meremees”, mis kõlas ühtlasi esiettekandena. Kavavihikust on lugeda, et helilooja püüdis selle teosega  tugevdada sõprussidemeid Jaapani ja Eesti vahel. Ja nõnda oli meeskoori kohati üpris keerulisse helikangasse lõimitud klassikalise neljahäälse harmooniaga eestikeelseid mereteemalisi lõike. Efektselt olid lahendatud teose kaks viimast osa, mil meeskoorist eraldunud „pikolokoor” jagunes saali kolme nurka ja lõi koos laval laulva põhikooriga hästi häälestuva kvadrofoonilise kõlatausta. Ichitaro soleerivatele ja saatvatele taiko-lõikudele sekundeeris  väga veenvalt Neeme Punder bambusflöödil. Nishimura teosele järgnes kolm hommikumaist rahvaviisiseadet a cappella: jaapani, indoneesia ja türgi oma. Ma ei tunne ühtegi neist kolmest keelest, kuid tundus, et koorile ei valmistanud neis laulmine mingit raskust – tekst kõlas väljendusrikkalt ja haakus igati kavalehelt loetud sisuseletustega. Millest siis, kokkuvõttes, ikkagi see väga hea kontserdimulje? Huvitavast kavaideest,  kõrgetasemelisest esitusest ja vaimseist seoseist üksteisest geograafiliselt kaugete rahvaste vahel. Kontserdipublik tänas esinejaid palava aplausiga ja kuulis lisapalana Ernesaksa „Päike vajus pärnapuule”, mis mõjus meeskoori hingestatud esituses nagu rahvushümn.     

Lisan siinkohal tänusõnad kõigile, kes möödunud nädalal muusika kaudu kahel rahval lähendada aitasid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming