La Scala Valgas?*

Ivalo Randalu

Tere!
Teile kirjutab Ivalo Randalu.
Hiljuti päris hea tuttav, emeriitprofessor Ilmar Pihlak nimelt, kas tean La Scala möödunud sajandi teise kümnendi alguse Valga-gastrollist midagi? No ei teadnud, ei tea ka Arne Mikk. Teadaolevalt pole vähemalt eestikeelses ajakirjanduses, rääkimata tõsikäsitlustest, vähimatki jälge ette tulnud. Pihlaku rehkenduste põhjal olid tema eelmise põlvkonna lähisugulased XX sajandi teise kümnendi algul toona just koolitüdrukute eas. Selle põhjal pidi Peterburist lähtunud trupp Valgas peatuma usutavasti ühe või teise aasta (1911–1914 kevadkuu?) sees, kuna vaevalt „augustikahurite“, s.o Esimese maailmasõja kärgatamise järel oleks selline reis enam võimalik olnud. See, et kontserdid toimusid, on tõepärane järgneva Pihlakult läkitatud kirjakatke põhjal, mille aluseks omakorda on väljavõte tema ema (sünd 1903) kooliõe  Alma Viinapuu kirjast 24. I 1975 :
„Siis tuli Valka Milano La Scala ooperitrupp. Andis 3 etendust enne Riiga sõitmist ja tagasisõidul  veel 2 ooperit. Ma olin õnneseen. Vend Kusti oli mulle kinkinud 5 rbl. See oli väga suur raha. Suures õnnes kinkisin Hildale ja Ellile [minu ema 16- ja 13-aastane õde – I. P] ka piletid, kas korraks või rohkemaks – ei tea. Nii olin tol korral näinud Traviatat, Aidat ja Mignoni – rohkem ei mäleta. Tädi [s.t minu ema ema – I. P. ] meid ei keelanud minemast, sest armastas ka ise muusikat. Ja ooper oli tol ajal ennekuulmata. Olime kõik itaallastesse nii armunud, et saatsime neid Riiga minnes ja sealt tulles. Käisime palju kordi Riia rongi vastas. Minu armastatu oli Altieri ja Hildal ning Ellil – Balbony. Gümnasistid, meist palju vanemad, olid aru kaotanud. Minu klassiõel Valner Olgal oli õde vist viimases Gümna klassis. Temal oli õnn saada Balbony foto autogrammiga. See pilt oli ta klassiõdede poolt valgeks suudeldud. Mulle ei teinud isu – käisin Olga pool tihti ühtteist itaallastest kuulamas, aga Altieri pilti polnud meist kellelgi. Kui itaallased meilt ära sõitsid – oli leebe kevadine ilm – käisime neid jaamas saatmas. Tädile aga ütlesime, et käisime Plinf Olga pool. Oh häda, tulime kolmekesi kodu poole ja äkki Kanatmaja nurgal Küla August [Mari-Liisi isa – I. P.] Paul Uiboga – kartsime, et nad võisid kuulda, kas Elli või Hilda õhkamist: „Kui Balbony mind kordki suudleks – võiksin valuta surra“.“
Armas lugu. Tekstikriitiliselt ei julge neid kontsertetendusi täisetendusteks pidada – pigem võidi esitada Säde seltsimajas klaveri saatel nii üksiknumbreid kui -stseene, mitte palju rohkem? Postimees sündmust ei kajastanud, Põhja- ja Kesk-Eestigi jäid seega kõrvale: Valgast sõitsid rongid Peterburi ja Riia vahet joonelt üle Pihkva, mitte Tartu kaudu. Seega, kui jälgi üldse on, tuleks neid otsida just Liivimaa pealinnast ja eeskätt (sealsetest) saksa- ja venekeelsetest allikatest.
Sündmuse kaalukuse aste ripub ära sellest, mida antud trupp endast üldse kujutas: kas oli tegu tõepoolest La Scala tunnustet solistidega (mainitud nimed ei ütle Arne Mikule küll midagi) või siis tagasihoidlikuma tasemega vähem tuntud milanolastest lauljatega või koguni lihtsalt mingite ettevõtlike persoonide isetegevusega? Isegi viimase korral puutuksime ikkagi kokku värvika, märkimisväärse pretsedendiga. Mõistagi ei ületa sündmus parimalgi juhul pelga tõiga tähendust, ent kurioosuminagi kuuluks see ikkagi Eestimaa kultuuriloo mosaiiki viimaste pikas reas: koos näiteks 1880ndate Beethoveni IX sümfoonia ettekannetega Tallinnas ja Tartus, sealhulgas Laube orkestriga (Hamburgist) 1890. aastal, ka Leipzigi Gewandhausi esinemisega 1899. aastal Tallinnas kuulsa Artur Nikischi juhatusel või Šaljapini kolme kolossaalselt menuka kontserdiga 1920. aastal Tallinnas (mis on ju omamoodi analoog meie loole – seda nii menus kui selles, et ka Šaljapin kulges edasi läände).
Nii või teisiti – igal juhul oleks rikastav Valgas toimunus selgusele jõuda, küsimärgid kustutada. Jõudu, õnnelikku ettevõtlikkust ja ametkondlikku tuge selleks!

* Sirp avaldab siinkohal Ivalo Randalu pöördumise k.a 15. märtsist teatri- ja muusikamuuseumi poole. Teadagi tagamõttega. Palume kõigil, kellel on antud asja kohta vähegi mingeid andmeid või kaudseidki mälestusi, teavitada sellest muuseumi või Sirbi toimetust. Täname, sest lugu väärib selgitust ka (või eriti) võimaliku pettuse ilmsikstulekul. Valgas siis tütarlapsi meeleliigutades aprillinalja ei tehtud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar