Lõikas puhtalt ja valutult

Heili Vaus-Tamm

Estraadietendus “SotsPop 2006”: idee Tõnno Piigli ja Jüri-Ruut Kangur, tekstid Villu Kangur, lavastaja Andrus Vaarik, dirigent Jüri-Ruut Kangur, solistid Maarja-Liis Ilus, Koit Toome, Kaire Vilgats, Mart Sander jt; Üle-eestiline Noorte Estraadiorkester Tallinna linnahallis 22. IV.  

Sotsialismiajastu populaarsed estraadilaulud, vürtsitatud Kongresside Palee stiilis konfereerimisega oli ehk tänavuse kevade suurim show-üllataja. Löövalt hea idee ja äratundmisrõõmu pakkuv esitus, mis balansseeris ka parodeerimiskunsti õhukesel noateral väga osavalt. Andrus Vaariku lavastatud nagu ka muusikal “Georg”. Lõikab sama kandi pealt, kuigi leebemalt, valutumalt ja puhtamalt.

Kui inimene suudab enda üle naerda, pole temaga hullu midagi, on tavaks öelda. Kui rahvas suudab oma traagilise mineviku koomilises võtmes välja tuua, on märkimisväärne. Kuigi nõuka absurdis oli palju koomilist juba toona – kuidas lokkas igasugune satiiriteater, meil Baskin, N Liidus Žvanetski. Ja veel enam on selles ajas (tragi)koomilist nüüd, kus otsene valu nende teemade taga on kahvatunud.

Reklaami peale läks kaks linnahallitäit rahvast kuulama estraadilaule. Kohapeal ootas aga sugugi mitte väiksema lisaväärtusena tolleaegsete satiirietenduste stiilis verbaalne osa: tollases ülespuhutud patriootlikus kõnepruugis ja ajakohaselt lõikava huumoriga vahetekstid. Viimse tollini stiilselt konferansjee Anu Lambi poolt esitatud. Ja publik pidi kaasa mängima. Üks eredamaid momente oli 22. aprillil, Lenini sünnipäeval toimunud kontserdil leinaseisakuga Lenini ema mälestamine. Ja tõesti – enamus linnahalli rahvast tõusis käsu peale püsti. Pärast seisakut tänas Anu Lamp seltsimehi, kes austust avaldasid. Ja lisas metalsel häälel: “Teistega tegelevad edasi julgeolekuorganid.”

Rahvas rõkkas naerda. Selge ja mõistetav ka neile noortele, kes ise mitu tundi tšekkidega saiasabas seisnud polnud. Neile tegi asi lihtsalt nalja, nõukaajast eluga läbi tulnud vanem generatsioon muigas tagasihoidlikumalt. Publiku hulgast kostis katkeid: “Pole ammu nii naerda saanud.” Aga ka sellist: “Tegelikult oligi kõik siis parem.” See inimene oli tulnud siiras nostalgiaihaluses. Ja ei pidanud pettuma temagi, sest etenduse kontseptsioon oli delikaatne, ühtegi tollast lauluiidolit ju ei naeruvääristatud. Lavastaja Vaariku kiituseks peab ütlema, et “Georgis” veidi traagelniitidega õmmeldud nõukogude aja pilamise numbrid olid siin perfektselt paigas, finessideni. Ka kunstniku- ja näitlejatöös, konferansjee kostüümijoonest ja plaksuga kinni löödud kaustast, Pugatšova-Sillamaale lavale toodud nelkidest kuni madrusetantsude ja võimlemispeo liikumiseni välja.

Aga kui parodeerimine oli nii mõõdukas, et kas jäi siis lahjaks? Kontserdi algupoolel oli hetkeks mõte, et kuidas ja millega see kõik välja kannab. Ega ikka tolleaegsete vene ja välismaiste staaride hääl lavalt ei kosta (antud olukorras tobe ja mõttetu tahtmine, aga ikka kipub meeltesse). Kas suudavad meie artistid kõik selle muusikaliselt ja lavaliselt suureks mängida? Esimene ja üks tugevamaid äratundmishetki oli Mart Sanderi latti ületav Toto Cutugno ja tema laul “Serenata”. Sanderi hääl oli nii hea (puhtvokaalselt parem kui kunagi varem), valges ülikonnas kuju liikumine nii andekas, et õhtu oli korraga paigas.

Tublid olid tegelikult kõik lauljad, lausa üllatasid Nataly Viks ja Evelin Samuel. Osa seadeid lepitas ka kohati hõredalt mõjunud noorteorkestri kõlaga. Leidlike parukate, kostüümide ja valge klaveri ning rahutuvidega lavakujunduse kõrval aga oli vaieldamatuks magnetiks solistide liikumine. Ja kui tantsutrupil ja grupiesinemistes kohtas veel “mõningaid puudusi”, siis solistide liikumises võis näha “vaid voorusi”. Perfektne – ei kukkunud labasesse ülemängimisse ega jäänud oskamatult igavaks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming