Kvintett versus kolm kvartetti

Toomas Velmet

„Eliitkontserdid VI”: Peep Lassmann, Mikk Murdvee, Maria Katrina Suss, Johanna Vahermägi ja Henry-David Varema 8. I Estonia kontserdisaalis. Nii nägi välja Peep Lassmanni eliitkontsert 8. jaanuaril. Väga põnevalt komponeeritud kava tekitas mitmeid ootamatuid seoseid. Klaverikvartette ja -kvintette leiab läbi muusikaajaloo palju ning reeglina on need vormid ka alati väga kõrge kvaliteediga. Lassmanni viimatises kavas meeldis mulle eriti tema pöördumine Alfred Schnittke, XX sajandi ühe geniaalsema helilooja loomingu poole: kavva oli võetud tema Klaverikvintett (1976) ja Mahleri visanditele loodud Klaverikvartett (1988). Ka Gustav Mahleri noorpõlveteos, Klaverikvartett ise, pole just igapäevane külaline meie lavadel ning siin on oluline juhtida tähelepanu teoste järjestusele kontserdi esimeses pooles: Mahleri kvartett (1876), Schnittke kvartett (Mahleri materjalidele) ja Schnittke Kvintett. Üleliigne pole ka märkida, et Mahler oli Schnittke lemmikhelilooja ja eeskuju, kellele ta on ka oma loomingus kordavalt viidanud. Kava teise poolde oli paigutatud Johannes Brahmsi ulatuslik Kvartett c-moll (1875) kui tõeline finaal. Ka üsna huvitav numbrimaagia on jälgitav: kui 1875 on 42aastase Brahmsi teose sünniaasta, siis 16aastane Mahler kirjutas kvarteti 1876 ning 42aastane Schnittke oma kvinteti 1976. Niipalju siis kavast ja selle ülesehitusest. Kaasmuusikuteks kava ettekandele olid kutsutud Mikk Murdvee, Mari Katrina Suss, Johanna Vahermägi ja Henry-David Varema. Tutvustamist vajab ehk Eestist pärit altviiulimängija Johanna Vahermägi. Noor ja aktiivne muusik on õppinud Eesti muusikaakadeemias, Excelenica de Cuerda instituudis Hispaanias ning on nüüd lõpetamas Aragoni konservatooriumi professor Avri Levitani juures. Ja lõpuks töötab ta ka Barcelona ooperiteatris. Tore, et ka talveperioodil on töö ja õpingute kõrvalt aega kodumaad külastada ja tahtmist kaasa lüüa meie kontserdielus. Peab kohe nentima, et keelpillide koosseis oli erakordselt hea igast aspektist, aga eelkõige kõlaliselt intensiivsuselt ja kvaliteedilt, seda situatsioonis, kus enamasti käib klaveri ja keelpillide ebavõrdne või(s)tlus. Olulist osa nendes kooslustes mängis muidugi Lassmanni meisterlikkus: vaid paaril korral lubas ta endale demonstreerida, millised on  kontsertklaveri dünaamilised võimalused suures saalis soolopillina.

Mahleri varases nooruses loodud Klaverikvartett on geniaalse helilooja tulevikule viitav selge märk ja jääb ainult kahetseda, et see suurepärane kammerteos jäi siiski lõpetamata ja ühtlasi viimaseks omas valdkonnas. Kuid võimaluse kuulda teost ka XXI sajandil autor siiski andis, jättes partituuri hävitamata, mida ta enamasti tegi oma lõpetamata teoste ja visanditega. Teos avastati möödunud sajandi 60ndatel ja seal oli veel 24taktine visand a-mollis, mis sai tõukeks Schnittkele. Mahleri esituses torkaski kõrva esituse erakordselt hea kõlaline tasakaal ja ansamblistide elastsus olulisele ruumiandmisel. Schnittke teos Mahleri järgi on harva esineva delikaatsuse näide, võrreldav ehk Pärdi Mozarti-Adagio’ga klaveritriole, siiski mõnevõrra paljusõnalisem. Thomas W. Adorno on Schnittke seda oopust nimetanud „… teos on kontseptsiooni surimask”. Selle juhtmõtte järgi kuulates oli esitus suurepärane ning ka hea soojendus Schnittke ühele geniaalseimale teosele, Klaverikvintetile. Kvintett, mille loomine kestis neli aastat – helilooja ema surmast kuni Dmitri Šostakovitši surmani –, vapustab oma täiuslikkuses: siit ei saa midagi ära võtta ega juurde lisada ning seda Schnittke tolleks ajaks välja kujunenud helikeeles, mis tegelikult on siiski noodirohke, kuigi selgelt väljakuulatava helikeele konstruktsiooniga. Pianist Lassmann ning Murdvee, Suss, Vahermägi ja Varema veensid oma esitusega absoluutselt ja see jääb veel kauaks esituslikuks etaloniks. Eriti veenvalt olid valitud tempod ja siin oli finaali Moderato pastoraal küll erakordselt mõjuv. 

Kui kavas on üks teos sedavõrd mõjus nagu seekord Schnittke kvintett, siis on oht, et kannatavad teised teosed. Võib-olla läks seekordki nii, ehkki see ei pruukinud tuleneda esitajatest, vaid võis vabalt sõltuda vastuvõtja kontsentratsioonist, mida Brahmsile ehk enam ei jätkunud, kuigi vaheaeg lõõgastumiseks oli täiesti olemas. Brahmsi c-moll Klaverikvartett on ja jääb oma žanri tippteoseks ja see on katsumuseks kõigile, kel soov end proovile panna. Lassmann ja tema noored sõbrad ületasid lati suure enesekindlusega ja kõrgel professionaalsel tasemel. Ulatusliku  (u 35–37 min) suurteose esitus ei muutunud hetkekski staatiliseks ja tuleb veel kord juhtida tähelepanu ansamblistide vastastikusele  tähelepanelikkusele, et ruumi anda olulisele partituuris. Imeilusaid soolosid ja ka lihtsalt tähelepanuväärseid repliike on Brahms jaotanud kõigile ja olen veendunud, et ükski neist ei jäänud esituses kuulmata. Kolleegina ei saa ma jätta toonitamata Varema tähele­panuväärset esitust  kogu IV osa Andante jooksul. Mikk Murdveega seoses olen varemgi kuulajate tähelepanu juhtinud sellele, kuivõrd  kasulik on viiulikunstnikule dirigendikogemus ja kindlasti ka vastupidi – tema liidriroll kvartetis oli lausa kombatav.

Head ja väga head kammerkontserdid Estonia kontserdisaali laval on viimastel hooaegadel traditsioon – viimatine oli küll haruldaselt meisterliku esitusega põnev kava. On Eesti Kontserdi ja Interpreetide Liidu ülesanne tagada, et seni komistusteta koostööl oleks pikk perspektiiv. Eeldatavalt heal kontserdil on ka soliidne külastajate arv, olgu siis tegu kas või akadeemilise kammermuusikaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming