Kvartetimuusika triumf “NYYDil”

Vahur Luhtsalu

Festival “NYYD ‘05”: KRONOS QUARTET (San Francisco) Estonia kontserdisaalis 19. X. Möödunud nädala kolmapäeval Estonia kontserdisaali sisse astudes ei uskunud ma oma silmi. Kas on võimalik, et keelpillikvartetti tuleb kuulama pea täissaal publikut? Aga nii see tõesti oli. Üldiselt arvestan kvartetikontserti kuulama minnes juba ette sellega, et saan ühe käega mõnusalt naabertooli seljatoele nõjatuda, ent paraku (esinejate seisukohalt aga pigem õnneks!) istus Kronos Quarteti (David Harrington viiulil, John Sherba viiulil, Hank Dutt vioolal, Jeffrey Zeigler tšellol) kuulama tulnud publik saalis rahvakeeli väljendudes nagu silgud pütis.

Kas oli selles “süüdi” eestlaste loomupärane huvi kõige ookeanitaguse vastu, “NYYDi” festival kui selline või eelteadmised kvartetižanri ja kontserdil ülesastuva koosseisu kohta? Mis ka ei olnud põhjuseks, arvan, et ühelgi kuulajal ei tulnud tol õhtul milleski pettuda.

Olgu etteruttavalt öeldud, et Kronos Quarteti näol on tegemist koosseisuga, mis on mänginud otsustavat rolli keelpillikvartetile kirjutatud kaasaegse muusika propageerimisel kogu maailmas. Praeguseks, mil kvartett on tegutsenud 30 aastat, on kujunenud olukord, kus suurem osa uudisteostest keelpillikvartetile heliloojatelt nagu Reich, Vasks, Pärt jpt leiab endale esitaja Kronos Quarteti näol.

 

Elamusterohked hetked ja “poliitiline avaldus”

 

Kontserdi esimese teosena kõlanud ameeriklase John Zorni (1953) “Cat O’Nine Tails” (“Üheksasabakass”, 1988) oli ehe näide, et muusikat võib luua ka n-ö amatöörlike (kuid samas äärmiselt leidlike) meetoditega, ega pea tingimata olema lõpetanud kompositsiooniklassi muusikaakadeemias. Piisab, kui kribad inspiratsioonihetkedel väikestele sedelikestele muusikalised motiivid, kogud need kokku ja põimid üheks teoseks. Sellisel viisil on loodud ka eelmainitud teos, kus puudub n-ö traditsiooniline teemade arendus: 15 minutit pika teose jooksul kõlab 51 muusikalist momenti! Tulemus on igal juhul üllatavalt kõrgetasemeline ning sellisest loomeprotsessist võiksid innustust saada näiteks oma esimesi samme tegevad komponistid.

Kontserdil kuulis ka kahe uudisteose esiettekannet. Taani helilooja Pelle Gudmundsen Holmgreeni (1932) teosesse “Moving Still” (“Liikumine Rahu”) oli kaasatud veel ühe esinejana Eestis vägagi tuntud muusik, Eesti Filharmoonia Kammerkoori dirigent Paul Hillier. Tema peale loetud tekst kippus aga jääma keelpillide ettekande varju. Võib-olla aidanuks teose arusaadavusele kaasa teksti lisamine kavalehele, juhul kui see sisaldas sõnumit, mis ei oleks tohtinud kuulaja jaoks kaotsi minna? Väga kaunis oli II osa (“Taanis olen ma sündinud”) rahvaviisi meenutav originaalmeloodia ja selle töötlus.

Teine esiettekanne, Peteris Vasksi (1946) Kvartett nr 5 jättis siinkirjutajale kogu kontserdil ehk kõige sügavama mulje. Helilooja ise kirjutab oma teosest nõnda: “Teoses tahtsin ma rääkida sellest, kuivõrd me igaüks oleme osake maailmast, sellest, kui vajalik on idealism ja armastus meie ümber.” Võib öelda, et helilooja on saavutanud neist universaalsetest loomingulistest eesmärkidest enamiku. Teost iseloomustab arusaadav ülesehitus, selge helikeel, intelligentne ja huvitava värvinguga harmoonia.

Lõpuloona kõlanud Steve Reichi (1936) kompositsioon “Triple Quartet” (“Kolmikkvartett”) pakkus samuti rikkalikult elamusterohkeid hetki. Teose arenedes avastasin mitmeid Balkani muusikale ainuomaseid rütmifiguure ja harmooniaid.

Publiku aplaus kestis ning oli selge, et ilma lisalugudeta need muusikud (ka seekord) lavalt ei lahku. Kolmanda lisaloona kandis kvartett ette lausa poliitilise avalduse: loo pealkirjaga “The Star Spangled Banner”, inspireerituna kunagisest Jimi Hendrixi ettekandest Woodstocki festivalil Vietnami sõja päevil. Heli- ja valgusefektide saatel, kasutades muusikalise baasmaterjalina USA hümnist välja rebitud moonutatud tsitaate, rullus kuulajate ees lahti säärane heavy metal “keevitamine”, kus vihje kellelegi või millelegi peaks igale kuulajale olema täiesti ühemõtteline…

Kontserdil kõlanud heliloojate muusikast kõneldes ei saa loomulikult jätta mainimata Kronos Quarteti kui koosseisu esmaklassilist esitusviisi ja ansamblitunnetust. Kvartett tegutseb kui ühtne elusorganism, leides igale teosele ainuomase lähenemisnurga. Ettekanded on täiuseni viimistletud ja mängutehniliselt selge joonega, selles ei ole kohta “hämamisel”, mida tuleb pillimeeste puhul nüüdismuusika esitamisel kahjuks aeg-ajalt ette.

 

Heli- ja valgusrežii teevad performance’i

 

Oma oluline roll on kvartetis mängida ka neil, kes ise laval ei viibi: Scott Fraseril (helirežissöör) ja Larry Neffil (valgusdisain), tänu kellele saab ansambli muusikaline etteaste lausa kunstilise performance’i mõõtmed. Omaette teema on aga inimesed, kes kvarteti ringreiside, plaadistuste, meediakajastuste jms ettevalmistusega tegelevad ning kes on nimeliselt kavalehel ka ilusti üles loetletud. Usun, et ükskõik milline Eesti või Euroopa keelpillikvartett kadestaks muusikuid, kelle teenistuses on kuuest inimesest koosnev mänedžment.

Kronos Quartet on hea näide interpreetidest, kes leidnuna muusikas oma niši on suutnud saavutada ülemaailmse tuntuse ning veelgi enam – arendada koostöös ajastu suurimate helimeistritega keelpillikvartetti kui žanrit edasi nii eelmise sajandi lõpus kui ka XXI sajandi alguses. Sellise kaliibriga moosekante ootab Estonia kontserdisaal alati tagasi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming