Kuus kontserti kuus + üks ooper

TOOMAS VELMET

Läti Riiklik Sümfooniaorkester 9. IV, „Andres Uibo 60“ 16. IV,

Läänemere Filharmoonikud 18. IV,

konkursi „Klassikatähed 2016“ galakontsert 20. IV,

kõik Estonia kontserdisaalis, Pärnu Linnaorkester 21. IV Pärnu kontserdimajas,

Kuldne klassika“ 30. IV Jõhvi kontserdimajas ning

Britteni „Kruvipööre“ 29. IV Estonia kammersaalis.

Mulle meeldib selline pealkiri ja olen seda kasutanud 2014. aasta detsembrikuu ajakirjas Muusika. Arvan, et iseenda tagant pätsamine pole päris patt, mida peaks kahetsema, pealegi on siia lisandunud ka ooper. Ajakirja Muusika loos olid tegelasteks kolm korda ERSO ja kolm tipporkestrit maailmast. Seekordsed sündmused on Eesti piirest, kuigi orkestreid tuli kaugemaltki.

Baltimaade sümfooniaorkestrite festivali raames jäi minu kuuldekaugusele Läti Riikliku Sümfooniaorkestri külaskäik 9. IV Estonia kontserdisaalis. On kahetsusväärne, et selline festival sai teoks alles 2016. aastal, ehkki külaskäikude ajalugu ulatub kuue kümnendi taha. Olen ka ise osalenud neis gastrollides nii orkestrandi kui ka solistina ja tean, et tegemist on erakordse naabritähelepanuga kohapeal. Seepärast tuleb alustada mõnevõrra varem, reaktsioonist ERSO külaskäigule 31. märtsil Riiga.

Läti rahvusringhäälingu portaalis kirjutab kultuuriajakirjanik Andrei Šavrei järgmist: „Riiat külastavad maailma tipporkestrid küllalt sageli, nende hulgas Berliini Filharmoonikud Simon Rattle’iga ja Concertgebouw Mariss Jansonsiga. Selle kõrval tundus ERSO külaskäik hariliku reakontserdina, v.a kohtumine Neeme Järviga, kes on teatavasti maailma tippdirigent.“ Kuid loo arvustuse pooles iseloomustab Šavrei meie orkestrit sõnadega, mida ta olevat kaua otsinud: „Põhjalikkus! Ja veel korralikkus, uskumatu perfektsionism. Millised puhkpillid. Nad ju mängivad nagu Concertgebouw!“ ja lisab, et paljud kontserdilt puudunud kriitikud katkusid juukseid, kui kuulsid, et toimunu oli uskumatu, fantastiline, peaaegu ime. Erilisi kiidusõnu pälvis Beethoveni IV kontsert Kalle Randalult, kelle esitus sundis mõtlema, et siin see on – ideaalne esitus. Rahmaninovi Esimese kohta on öeldud, et ebaõnnestunuks peetud sümfoonia kõlas ERSOga noore geeniuse šedöövrina. Kui sellest poolgi on tõsi, siis pole me ERSOga petta saanud.

Kavad olid ilmselt vastastikku sobitatud, ERSO-l kaasas Pärt, Beethoven ja Rahmaninov ning LRSO kavas Vasks, Beethoven ja Šostakovitš. Dirigeeris orkestri kunstiline juht Andris Poga ja soleeris Eva Bindere (viiul). Bindere on meile tuttav Kremerata Balticast ja seisab üsna võrdsena läti tippviiuldaja Baiba Skride kõrval. Kuidas ka ei püüaks, minu keelele selliseid ülivõrdeid nagu Šavreil ei tule, neid pidanuks inspireerima miski eriline. Parim, mida saan kiita, on endiselt soojalt ja, kui vaja, võimsalt kõlavad keelpillid. Paraku oli see kontsert vastupidi varasemate aegade vaimustusele igapäevaselt argine kõigest perfektsionismist hoolimata. Enim kurvastas Bindere noodistmängitud Beethoveni viiulikontsert. Kogu kontserdi kohta sobib mõneti irooniline ütlemine, et geniaalne, aga mitte midagi enamat.

Organisti sünnipäev. Alates August Topmanist ja Hugo Lepnurmest tunneb meie muusikaelu hulganisti suurepäraseid organiste. Ei saa unustada Rolf Uusvälja, aga siis tuli Andres Uibo ja viis selle pillil musitseerimise haarde kõrgele rahvusvahelisele tasemele. Nagu muistsel muusikul, on Uibol energiat nii loominguks kui ka muusikaelu korraldamiseks ning kõik see kukub suurepäraselt välja. Miski selle lendleva soengu ja lendlevate pintsakuhõlmadega energiapommis ei reeda tema juubelinumbrit. Tema sünnipäevakontsert oli mitmekesine ja paljude esitajatega nagu Klaaspärlimäng Sinfonietta Darrell Angi (Singapur) juhatusel, Orthodox Singers Valeri Petroviga, Collegium Musicale ja solistid Ka Bo Chan (kontratenor) ja Mari-Liis Uibo (viiul). Andres Uibo enda loomingu kõrval kõlasid ka Dietrich Buxtehude ja Johann Sebastian Bachi teosed, andes tunnistust organist Uibo jätkuvast kõrgvormist. Mulle jäi täiesti erilisena kõrvu Uibo Viiulikontserdi suurepärane ettekanne Mari-Liis Uibolt. See on helilooja Uibo sügav kummardus Johann Sebastianile. Paraad oli vägev.

Balti mere maastikud“. Mida teile ütlevad nimed Toomas Ellervee, Liisi Metsvahi, Kaido Kopli, Aleksandr Dubitsa, Teresa Järve, Armas Riives, Maria Luisk, Jüri Leek, Lauri Ahone? Greta Ernesaks ja Regina Udod juba ütlevad, aga ka kõik eelnimetatud on Läänemere Filharmoonikute (Baltic Sea Philharmonic) tänavuse koosseisu Eesti-poolsed liikmed. Orkestris on veel Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa muusikuid. Orkestri asutaja ja kunstiline juht on Kristjan Järvi, ent eriliselt mõjuv on kunstinõukogu koosseisus Valeri Gergijev, Marek Jankowski, Mariss Jansons ja Esa-Pekka Salonen. Tallinna-kontserdi kavas olid Sibelius, Prokofjev, Pärt, Gelgotas (Leedu) ja Stravinski. Projektorkestrina saavutatud tase on väga kõrge, erilistena tuleb ära märkida Prokofjevi „Klassikalise sümfoonia“ ja Stravinski balletisüidi „Tulilind“ esitus ning asjaolu, et noor Järvi juhatas teoseid peast.

Dirigendi temperament leidis väärilist vastukaja nii orkestris kui ka saalis. Seisev ja rütmis plaksutav publik sai ka tantsida, kui Järvi nagu Toots Lutsu „Kevades“ Teele tantsima rebis. Kõik kolm (esialgu) dirigenti Järvit erinevad oma tohutult talendilt, kuid on siiski oma artistliku ekstreemsusega väga sarnased. 1960ndate alguse Neeme Järvi vajas suurt julgust, et tuua esiettekandele Pärdi avangardistlikud teosed. Paavo Järvi vajas veel hiljuti julgestust pärast Šostakovitši kantaatide salvestust. Kristjan Järvi crossover veendumused ja dirigeerimismaneer on vahest sama ekstreemsed, kuid tulemus ikka nauditav.

Klassikatähed 2016“. See, millisest tele-hakkmasinast meie klassikatähed läbi vändatakse, pole ju vähem ekstreemne. Aga tulemus, mis kõlas Estonia kontserdisaalis, oli ikkagi väga kõrgel tasemel. Saalis kuulates jäänud mulje, et Silvia Ilves on pianistidest pisut nõrgem, ei vasta tõele. Tema Saint-Saënsi tšellokontserdi esitus pääses maksvusele, kui selle eetris üle vaatasin. Seega oli põhjus instrumendi kõlajõus, mis ei lubanud maksvusele pääseda. Galakontserdi põhjal ei julge mina otsustada pianistide kaalu üle – kaalukad muusikud mõlemad –, kuid kuulanud Sten Heinoja Jõhvis, olen noormehest vaimustatud. Edu soovin nii Heinojale kui Rokaševitšile – erinevused on nende eelis.

20. sajandi klassikud“. Pärnu Linnaorkestri kontserdile provotseerisid mind kava (Prokofjev, Šostakovitš, Stravinski), tšellist Jakob Kullberg (Taani) ja dirigent Kaisa Roose. Minu varasem kogemus taani tšellistidega piirdub 1960ndatest, kui millegipärast esines Tallinnas Eesti Energia saalis (s.t kontserdisaalist üle tee!) fantastiline tšellist nimega Erling Blöndal Bengtsson ja Schuberti sonaat „Arpeggione“ tema esituses heliseb siiani kõrvus. Kullbergist jääb meelde, et ta mängis lehest Šostakovitši I kontserti, ja nii ei tehta ka hoolimata asjaolust, et teos on plaanis salvestada koos BBC Filharmoonikutega John Storgårdsi juhatusel. Kontserdil kõlas väga heas esituses Stravinski kontsert „Dumbarton Oaks“ ja Prokofjevi „Klassikaline“ oleks ehk rahuldanud, kui ees poleks sädelenud Järvi BSP. Kaisa Roose karjääriredel on järsul tõusul ja kena, et ta leiab aega ka Pärnu orkestri tarvis.

Britteni „Kruvipööre“. Ja nüüd tahan juttu teha ooperist: Estonia teatri kammersaalis esitati Britteni kammer­ooper „Kruvipööre“. Jätan rahule debati „pööre“ ja „keere“ teemal, aga tahan fikseerida esituse kui tähtsa sündmuse. Lavastuse eest tänatakse kavalehel Eesti muusika- ja teatriakadeemiat, rahvus­ooperit ja kulkat. Mina lisaksin tänatute hulka lavastaja Laura Kalle (EMTA lavakunstikool), dirigent Ingrid Roose (EMTA), kunstnik Mirjam Aimla (EKA), valgus- ja videokunstnikud Mari-Riin Villemsoo ja Carmen Seljamaa (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia) ning dekoraator Eerik Kase (TTÜ). Osatäitjad olid rahvusvaheline Arete Teemets ja Kadri Jürgens, Kadri-Liis Kukk, Hanno Mölderkivi, Liis Promet (EMTA) ja poiss-sopran 11aastane Silver Piiroja (Estonia poistekoor). Erilist tähelepanu juhin viimasele, sest selliseid talente ei debüteeri iga päev ja vähem oluline pole asjaolu, et ta õpib muusikakeskkoolis tšellot. Etendus oli väga nauditav pea igast aspektist, dirigenditöö ja partituurijärgne 14liikmeline orkester vägagi tasemel.

Kuldne klassika“. Ooperi tõttu vahelejäänud ERSO kontserti oli võimalik kuulata Jõhvis kuu viimasel, volbriööle eelnenud õhtul. Kõik, kes me muusikaga tegeleme ükskõik mil viisil, peame olema ülitänulikud meie superakustikule Linda Madalikule. See, et meil on olemas Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja ja sealsed saalid, aitab meil mõista, millised väärtused meil on. Lätlaste vaimustus ERSOst ei ole tühja koha pealt sündinud – nad ongi head. Seda kuuleb sellises saalis nagu on Jõhvis, aga väikelinn Tallinnas (Šarvei omistatud tiitel) ei ole. Noor külalisdirigent James Feddeck (USA) oli ERSO vääriline ja Sten Heinoja ekstraklass oma Prokofjeviga. ERSO täiskoosseis (8 bassi, 10 tšellot, 15 esimest viiulit) mõjus kõlaliselt absoluutses tasakaalus igas asendis ja kontsert meeldis ka publikule. Millise valemiga Piia Tamm on Jõhvi saali publiku nõidunud, teab ta ise, aga seal nad istusid ja nautisid täiega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar