Kuulmisvõimetus ja muusika

Mida me teame kurtidest ja muusikast?

LIINA PAALES

Kurtide viipelauluansambel Tallinnas viipekeelsel jumalateenistusel.

Kurtide viipelauluansambel Tallinnas viipekeelsel jumalateenistusel.

Riho Kure erakogu

Esialgu võib kuulmisvõimetuse ja muusika ühisosa leidmine tunduda absurdne. Võiks hüüatada, et kuidas üldse saab seostada muusikat kurtide kõrvadega.1 Kuuljate enamuskultuuris näib lausa loogikavastane ühendada kurtide rahvarühma helide ning viipekeeli muusika ja laulmisega. Argiarvamuse järgi on muusika kuulmisvõimetuile kättesaamatu ja seepärast ka mõistetamatu. Tegelikult see päris nii ei ole.

Selles kirjatükis asetan muusika ja kuulmisvõimetuse tänapäeva kultuurikonteksti ning käsitlen kuulmisvõimetust inimliku mitmekesisusena. Kurtus on peale meditsiinilise seisundi ehk kuulmispuude ka keelelis-kultuuriline eripära. Kultuuriuurimises räägitakse kurdiksolemisest (deafhood), viipekeelse vähemuskultuuri esindajana toimetulemisest kuuljate ühiskonnas. Seega on alust rääkida kurtide rahvarühma kultuurist – ja muusika väidetakse kuuluvat iga kultuuri juurde.2

Kurte, aga ka nende viipekeeli on harjutud seostama vaikuse metafooriga: kurdid kui vaikivad ja igavesse vaikusesse aheldatud inimesed, viipekeel kui vaikne keel jne. Sageli kasutatakse sõnapaari „kurdid kõrvad“ kujundlikus võtmes – just kuuljate inimeste mõistmatuse tähenduses. Internetiotsinguga võib hõlpsasti leida pealkirju: „Sõnum kurtidele kõrvadele“, „Jutud kurtidele kõrvadele“, „Mürin kurtidele kõrvadele“, „Valitsuse 100 päeva kurtide kõrvadega“, „Streik oli kurtidele kõrvadele“, „Eurosaadikute soolo kurtidele kõrvadele“ jne. Haruharva puudutab teemakäsitlus tegelikku kurtust, nagu artiklis „Kurtidele kõrvadele kõlanud politseikäsklused tekitasid arusaamatuse“, kus kirjutati, kuidas politseinikud pidasid kurte ekslikult autovarasteks.3

Paljud kurtide elu käsitlevad mängufilmid on üles ehitatud kurtide ja muusika konfliktile. Neis kujutatakse kurti millegipärast muusikavihkajana. Sellised on näiteks „Jenseits der Stille“ ehk „Sealpool vaikust“ (1996), milles kurt isa on esialgu vastu kuulja tütre klarnetiõpingutele, ning „La famille Bélier“ ehk „Perekond Bélier“ (2014), milles kurdid vanemad ei soosi tütre lauluõpinguid.

Musikaalsusega seostuvad esmalt kuulmispuudega heliloojad ja muusikud. Olgu nende puhul tegemist säilinud kuulmisjäägi, kuulmismälu või välja arendatud kehatunnetuse (kehakuulmise) põhise heliloomingu ja musitseerimisega. Tuntuim näide ajaloost on kindlasti Ludwig van Beethoven (1770–1827), kes 44. eluaastaks oli peaaegu kurt.

Tänapäeva üks tuntumaid kurte muusikuid on Evelyn Glennie (1965), kelle kuulmisvõime hakkas vähenema kaheksa-aastaselt ja 12. eluaastast on ta täiskurt. Tuntud šoti löökpillivirtuoos, kellele näiteks Erkki-Sven Tüür on pühendanud oma neljanda sümfoonia „Magma“, tunnetab – „kuuleb“ – muusikat kehaga ja esineb seepärast tihti paljajalu. Muidugi teatakse Evelyn Glenniet just tema loomingu ja interpretatsiooni, mitte kurtuse tõttu.

Leidub ka kuulmispuudega lauljaid, pillimehi ja heliloojaid, kes hoolimata kuulmise vähenemisest valdavad meisterlikult oma häält või pillimängu. Briti ooperilaulja Janine Roebuck (1954) on ilmselt ainuke kurt metsosopran maailmas. 18. eluaastaks kurdistunud lauljanna kasutab kuuldeaparaate. Samuti 18. eluaastal kurdistunud USA džässilauljatar Mandy Harvey (1988) suhtleb ja saadab ka oma laule Ameerika viipekeeles ning praktiseerib suultlugemist. Sisekõrva implantaati tal pole. Omapärane kooslus on tõenäoliselt maailma ainuke kurtidest koosnev Ameerika Ühendriikide rokkbänd Beethoven’s Nightmare. USA helilooja Jay Alan Zimmerman on oma kurdikogemuse vorminud muusikaliks „Incredible Deaf Musical“ ehk „Uskumatu kurtide muusikal“. Omaette teema on tänapäeva moodne abivahend, sisekõrva implantaat, mida nimetatakse ka biooniliseks kõrvaks, loodud küberkuulmine ja selle võimalused muusika kuulamisel.4 Juba leidub mõni edukas näide bioonilise kõrvaga laste pilliõpingutest. Peale implantaadi on leiutatud ka teisi kehaväliseid abivahendeid, mis võimaldavad tajuda muusikat, aga ka häälikkõnet (nt Vibrotactile Extra-Sensory Transducer, VEST – helisid vibratsioonideks muutvad vestid5). Lisaks eelneva kuulmiskogemusega kurtidele on muusikaga kokkupuude isegi sünnipärastel kurtidel, olgu siis bioonilise kõrva või muu kuulmisabivahendiga või üldse abivahendita. Käsitlen kolme valdkonda.

Muusikaõpe ja -riistad kuulmispuudeliste erihariduses ja projektides. Rütmitaju ja koordinatsiooni harjutamiseks on kuulmispuudelistele lastele Tartu Hiie kooli ja Tallinna Heleni koolis muusika- või rütmikatunnid. Muusikat ja rütmikat rakendatakse suulise keele õppimisel. Kurte lapsi õpetavad surdopedagoogid ja logopeedid on tähelepanu juhtinud sellele, et erinevalt kuuljatest eakaaslastest puudub kuulmispuudega lastel kõnehingamise oskus, kui neile ei ole seda eraldi õpetatud. Häälikkõnet mittevaldav laps kasutab ainult jõudehingamist. Kuulmispuudega lapsel on harjumus pärast sissehingamist kohe kiiresti välja hingata. Kõnehingamist õpetatakse spetsiaalsete harjutustega.

Kõnehingamise treenimisel on kasulikud puhutavad lastepillid flööt, pasun, suupill jms. Kuulmisjäägiga lapse puhul annab lisaväärtuse puhumisel kuuldav heli. Puhutav lastepill võib osutuda abivahendiks lastele, kes teadlikult häält tekitada ei oska, sest pilli puhudes hakkab laps instinktiivselt ise häält tegema. Edasi suunab logopeed last õigel hetkel oma kõri vibreerimist peopesa abil tunnetama. Puhumisel tuleb teadlikult õiget väljahingamist õpetada.6

Ühest küljest on rütmikatunnid kuulmispuudega laste kooliprogrammis suulise keele õppimise abistamiseks. Kas kuulmispuudega laps võib aga peale muusikatunnis jagatavate teadmiste (heliloojad, muusikainstrumendid) saada ka isikliku kogemuse kuuljate muusikamaailmast? Šveitsis on alustatud spetsiaalse programmiga „Feel the Music“ ehk „Tunneta muusikat“, kus tutvustatakse kuulmispuudega lastele muusikainstrumente ja nende helisid. Lastel võimaldatakse kontserdi ajal ronida klaveri alla ja kõlakasti puudutades saada osa pianisti mängust või viiuldajatega kõrvu istudes vibratsioone tunnetada. Zagrebis toimus 2012. aastal Euroopa Komisjoni elukestva õppe Grundtvigi programmi toetatav kuulmispuudelistele suunatud löökriistade õpituba. Peale pillimängu tutvustati muusikateooriat ja osalejaid oli seitsmest Euroopa riigist, sealhulgas Eestist. Kurt eestlanna, kel varasem kokkupuude muusikaga puudus, sai sealt nauditava ja elamusrikka kogemuse.7

Kuulmispuudeliste muusikateraapiast on ilmunud palju kirjutisi. Oxfordi muusikateraapia käsiraamat sisaldab terve peatüki kurtide ning vaegkuuljate laste ja täiskasvanute muusikateraapia kohta.8 Väidetakse, et vibratsioonidel on tegelike helidega analoogne mõju ajukoores asuvale muusika kuulmise ja tunnetamise keskusele.9 Muusikateraapia kasulikkusest kurtide laste arendamisel Soomes räägib sisukas dokumentaalfilm „Pulse“ ehk „Pulss“.10

Kehatunnetuse arendamiseks valmis Tallinna Heleni koolis juba 2002. aastal vibroakustiline põrand. Vibratsioon kandub kehasse sõrmeotste, peopesade ja jalataldade kaudu, nendega tunnetatakse rütmi. Tartu Hiie kooli kuulmispuudega lapsed on saanud muusikast aimu värvusmuusika kaudu: värvigamma muutub vastavalt toonidele.11 Paljudel kurtidel on hea kehatunnetus ja rütmitaju. Mõned noored kurdid armastavad tantsimist ja on lausa suurepärased tantsijad.12 Hobikorras tegeldakse eri tantsuliikidega, varasematel aastakümnetel oli populaarne rahvatants.

Visuaalne viipekeelne muusika on tänapäeval järjest laienev kultuurinähtus. Pean silmas muusika, eriti laulude vahendamist kurtide rahvuslikesse viipekeeltesse ja visuaalset esituskunsti. Asjatundjad eristavad muusikatõlget, mida teostavad viipekeele tõlgid, kes ei ole artisti rollis, ning viipekeele valdajate ehk nn viipeartistide muusikalisi esinemisi.

Keeleteadus on eristanud kaks loomulikku inimkeele tüüpi. Suuline keel (nt eesti keel) on see, mida kuuleme ja kõneleme. Visuaal-motoorset keelt (nt eesti viipekeelt) „kuuleme“ silmadega ja viipleme ehk kõneleme kogu keha, iseäranis kätega. Seega ei ole keel kui märgisüsteem piiratud kuuldelise signaaliga. Nägemispõhiste keelte materjal on ruumis kehastuv liigutus, mis sünnib keha, käte, miimika ja huulte koostoimel. Niisiis, viipekeel on kehaline ja viipekõne rütmistatud.

Viipekeelsed kurdid tekitavad ka ise viiplemisel ja tegutsemisel helisid ja häälitsusi, millest ollakse kurdina vähem või rohkem teadlik. Kultuurilise suhtluse tihenemisel kuuljatega oskavad viipekeelsed kurdid enda tekitatud helisid-häälitsusi teadlikumalt juhtida. Mis puutub kurtide kultuuri, siis võib nõustuda saksa etnoloogi Anne Uhligiga, kes on avardanud vaikuse kontseptsiooni ja väidab, et vaikus ei ole heli, vaid liigutuse puudumine.13

Viimastel aastatel on kurtide kultuur muutunud järjest nähtavamaks. Ühtäkki on ka rahvuslikud viipekeeled saanud moekaks meelelahutusvahendiks. 2013. aastal Stockholmis toimunud Eurovisioni lauluvõistluse finaalis laulsid lastekoorid (sh kurtide kooli koor) lauljatar Loreeniga inglise keeles ja rootsi viipekeeles võidulaulu „Euphoria“. Läti 2005. aasta eurolaulu „The War Is Not Over“ refrääniosa saateks viibeldi. Juba kaks aastat on finaali pääsenud eurolaulud tõlgitud rahvusvahelisse viiplemisse (international signs), mis on üks kurtide rahvusvahelisi kontaktkeeli. Viiplemist rakendati aga kaunistava elemendina juba 1980. aastatel ja võib-olla varemgi. Näiteks Charles Aznavouri laul „Mon émouvant amuor“ ehk „Vaikne armastus“ räägib kuulja mehe armastusest kurdi naise vastu ja osa teksti on esitatud prantsuse viipekeele saatel. Laulu sõnad on tõlgitud ka inglise keelde: „Quiet Love“ on kuulja naise armastusest kurdi mehe vastu ja selle esitab lauljatar Liza Minnelli, kes rakendab saateks Ameerika viipekeelt.

Tavapäraseks on muutunud poplaulude esitamine rahvuslikes viipekeeltes. Veebis leidub palju esitusi Ameerika, prantsuse, vene, läti ja teistes viipekeeltes. Esinejad on suurepärase viipekeeleoskuse, rütmitaju ja kehatunnetusega kurdid ja kuuljad: on üksikesinejaid, viipeduette, ansambleid ja isegi koore.14 Soomlased on välja andnud DVD 26 oma viipekeelse lauluga, mida esitavad kümme viipeartisti.15

Rahvusvahelist populaarsust on kogunud kurt soome hiphopiartist Marko Vuoriheimo (1978) alias Signmark, kes loob viiperäppi ja on esinenud koos kuulja lavapartneri Brandon Baueriga. Ta on esimene kurt artist, kellega on sõlmitud plaadileping (Warner Music). Kui esimene debüütalbum („Signmark“, 2006) sisaldas soomekeelseid ja soome viipekeelseid lugusid, siis rahvusvahelise publiku huvides esineb ta teisel albumil („Breaking The Rules“, 2010) inglise keeles ja Ameerika viipekeeles.16

USAs on analoogne solist Sean Forbes (1982), kes on koostööd teinud ka Evelyn Glenniega. Väga huvitav on BBC salvestatud Forbes’i-Glennie intervjuu, kus esimene väljendub vaid inglise keeles ja teine Ameerika viipekeeles, saates seda inglise keelega.

Läti kurdid, vaegkuuljad ja kuuljad on Euroopa Komisjoni toetatud projekti „Hands of Melody“ raames loonud läti viipekeelseid tõlgendusi läti poplauludest. Muusikavideod on varustatud ingliskeelsete subtiitritega. USA kooslus D-Pan (Deaf Professional Arts Network) järgib põhimõtet, et muusika kuulub kõigile ja toodab tuntud lauludest Ameerika viipekeelseid videoklippe. Analoogne ansambel Les Mains Balladeuses esitab prantsuse viipekeelseid laule. Venemaalgi on korraldatud vene viipekeelseid lauluvõistlusi.

Laulmine õnnestub hästi ka eesti viipekeeles, mida tunnustati keeleseaduses 2007. aastal. Viipekeeletõlk on vahendanud puudega inimeste festivali kontserte (nt ansamblid Kukerpillid ja Metsatöll, Siiri Sisask jt), Jaan Tätte menulugu „Tuulevaiksel ööl“ ja Marten Kuninga laulu „Valjult ja valesti“. Viipekeelde on tõlgitud ka lastele mõeldud muusikalavastusi. Kurt esineja Vytautas Daugintis-Ristjan on viibelnud Koit Toome laulu „Nädalalõpp“. Eesti hümngi on ümber pandud viipekeelde, selle on esitanud Tallinna Heleni kooli kurt õpetaja Maret Õun. Tartu ülikooli kuuljad viipekeeleõppurid esitasid 2013. aastal kevadpäevadel kunagise Jääääre laulja InBoili loo „Kaks tüdrukut“. TÜ eesti viipekeele tõlgi eriala kuuljad ja kurdid tudengid on viibelnud kaks laulu: Ott Leplandi „Hingesugulase“ ja Jüri Pootsmani esitatud „Play“.

Omapärane kontserteksperiment „Lingvstiline alternatiiv“ leidis aset Eesti Rahva Muuseumis 2010. aasta sügisel: seal astusid üles laulja Anna Hints, laulja ja tantsija Päär Pärenson ning käesoleva kirjutise autor. Itkulisi häälutusi, rahvalaulu ja räppi püüti vahendada viipekeelde ning viipekeelset luuletust omakorda valada helide ja liikumise vormi. Kõik kolm esinejat proovisid vahendada pulmavaiba mustrit viipekeelde, helisse ja tantsu.

Kuuljate viipeartistide puhul on esile kerkinud eetilis-kultuurilised probleemid. Näiteks on saanud Ameerika kurtide kogukonna pahameele ja kriitika osaliseks Stephen Torrence (YouTube’i kasutajanimi CaptainValor). Torrence’i pereliikmed-sugulased on kuuljad ja tal ei ole kurtidega tihedaid kokkupuuteid. Viipekeele omandas Torrence kursustel. Ta hakkas produtseerima ingliskeelsete poplaulude Ameerika viipekeelseid videoid, mis osutusid kuuljate seas ülipopulaarseks. Kurdid heitsid artistile ette, et ta esineb pigem viibeldud inglise keeles17 kui Ameerika viipekeeles. Peale selle püüdvat ta esinemises, milles on põimunud viiplemine, tants ja pantomiim, liigselt kohanduda kuuldelise muusikaga. Torrence’it süüdistati privilegeeritud kuuljana ka kurtide kultuuri mitteaustamises ja isiklikus kasusaamises.

Suulises keeles esitatud laulude tõlgendused lähtuvad tekstist, sõnumist ja meeleolust. Viipekeelses esituses on neid laiendatud visuaalsete elementidega, meloodia ja rütm sünkroonitud plastiliste keha- ja käteliigutuste, ekspressiivse miimikaga. Laulmise ja tavasuhtluse viipekõne viiplemistehnikad ja -stiilid on erinevad. Laulmisel kasutatakse rohkem kahe käe viipeid, käte sümmeetriat, kehaplastikat, miimikagi on väljendusrikkam.

Viipekeelne laulmine on juurdunud kiriklikus praktikas, kus kurdid koguduseliikmed saavad kristlikest hümnidest osa viipekeeletõlgi või viipekeeleoskajast kirikuõpetaja vahendusel. Mõnes kirikus, kus on iseseisev kurtide tööharu ja toimuvad viipekeelsed jumalateenistused, tegutsevad kurtide ülistusansamblid. Viipekeelseid laule saadavad trummid, löökriistad ja arvutiga tehtud visuaalefektid.

Uudne ja keerukuselt järgmine aste on muusikaliste suurvormide viipekeelne tõlge. Ooperitõlkes on suured kogemused soomlastel. Soome Rahvusooperis on soome viipekeelde tõlgitud „Rigoletto“, „Robin Hood“, „Carmen“ ja „Puhastus“. Maailma esimene viipekeelne ooper, Fredrik Paciuse ja Zacharias Topeliuse „Kuningas Karli jaht“ („Kaarle-kuninkaan metsästys“), etendus 2008. aastal Ahvenamaal kurtide kultuuripäevadel. Ooperi viipekeelses versioonis puudus laul, kuvati soome- ja rootsikeelne tekst ning etendusel osalesid üksnes kurdid näitlejad Soome ainukesest kurtide teatrist Totti.

Mõnikord on viiplemine juba algupäraselt heliteosesse komponeeritud. Kurtide vanemate lapse, saksa helilooja Helmut Oehringi (1961) „Verlorenwasser“ ooperist „Der Ort“ ehk „Koht“ on komponeeritud üheksaliikmelisele viipekoorile, soololauljale, kitarridele, orkestrile ja elektronmuusikale. Instrumentaalmuusika tõlkimine on kindlasti keerulisem, sest akustiline informatsioon tuleb visuaalkeelde panna kuuldut ja tunnetatut tõlgendades ning emotsiooni edasi andes.18

Iga nähtust, ka muusikat, saab vaadelda eri aspektidest. Kuulmispuudega inimeste loodav (kuuldav) helilooming, pillimäng, laulmine, muusika tunnetamine kehaga või kuulmine bioonilise kõrvaga on muidugi oluline. Tänapäeva kurtide kultuuris saab aga esteetilist elamust ja hingepuudutust pakkuda ka viipekeelne „silmamuusika“.

Neuroloog Pille Taba sõnul on muusika tunnetamisega seotud palju ajustruktuure ja olulised on ka emotsionaalsed seosed. Muusika suudab tekitada tugevaid emotsioone ja heaolutunnet – nii ise muusikat tehes kui ka seda kuulates. Positiivsed emotsioonid parandavad nii kurtide kui ka kuuljate elukvaliteeti.

Ilmselt tekitab kehaga tuntavatele vibratsioonidega analoogseid emotsioone ka viipekeelne, silmadega „kuulatav“ muusika – iseasi, kas kuuljate enamuskultuuris ollakse sellest teadlik ja osatakse seesugust muusikat väärtustada. Kurtide muusikavaldkond on mitmekesine: muusikat leidub kuulvatele kõrvadele, aga ka nägevatele silmadele, igale vastuvõtlikule südamele.

Elu on tulvil paradokse. Jaapanis oli kurioosne juhtum, mis ulatus ka siinsesse muusikaellu.

Mamoru Samuragochi, keda on nimetatud digiajastu Beethoveniks, sai kuulsaks just kurdi heliloojana. Samuragochi väitis, et kannatab tinnituse all ega kuule midagi. Arstid ei osanud kuulmiskaotust selgitada – nende hinnangul võis olla tegemist geneetilise kurtusega. Seda seostati Hiroshima tuumaplahvatusega, kuna Samuragochi vanemad viibisid selle läheduses. Samuragochi ei olnud täiesti kurt, ehkki tal oli teatav kuulmislangus. Suurepärase teesklejana kehastas ta kurdi helilooja rolli üsna tõepäraselt. Samuragochi lülitas välja oma telefoni audiosignaalid, õppis jaapani viipekeelt, andis intervjuusid viipekeeletõlgi vahendusel ning kandis päikeseprille, mis pidid väidetavalt leevendama tinnitust (kõrvakohin ilma välise helistimulatsioonita). Temast sai jaapani muusikageenius. Tuli aga välja, et tal oli variautor, helilooja Takashi Niigaki – varem üsna tundmatu muusikaõpetaja. Samuragochi nime all esitatud Niigaki heliloomingut saatis samal ajal enneolematu edu.

Ajakirjanik Takeo Noguch oli üks esimesi, kes süüvis Samuragochi omamütoloogiasse ja avaldas oma 2013. aasta artiklis, et tegemist on pettusega. Ta luges läbi Samuragochi autobiograafia, kuulas tema muusikat ja vaatas telesaateid. Esimesena tegi Takashi Niigaki ülestunnistuse mõnele isikule. 2014. aastal mõlemad mehed vabandasid avalikul pressikonverentsil. Ka ERSO hooaja 2014/2015 lõppkontserdi kavas oli Takashi Niigaki sümfoonia nr 1 „Hiroshima“. Kontserditutvustuses öeldi, et Mamoru Samuragochi osutus edukaks näitlejaks, kes esitas suurepäraselt kurdi geeniuse rolli.

Kuulvas ühiskonnas on kuulmisvõimetuse käsitlemine (mitte ainult muusikaga seoses) ikka veel romantiseeritud või ekslik. Kuulmispuudega seostatakse automaatselt see, mida sellega arvatavalt teha ei saa – näiteks musitseerida, laulda, heliloominguga tegelda. Romantiseerimine seisneb aga kurtuse ületamise ülistamises: kuulmisvõimetu teeb midagi sellist, mida ta mittetoimiva kuulmismeele tõttu teha ei saaks – midagi kuuljalikku – seepärast tundub see ka enneolematu ja imetlusväärne. Teist laadi romantiseerimine lähtub viipekeelte eksootikast võrreldes suuliste keeltega ja võib-olla ka kaastundest. Argielus käivad kurdiksolemisega kokku nii tavapärane – n-ö kuuljalik musitseerimine ja muusika kuulamine – kui ka nägemispõhine viipemuusika ja kehatajuline muusikakogemine. Kahjuks ei kajastu kogu see areng teabe- või kogemusvõimalusena kuulmispuudega laste kooliprogrammis.

Liina Paales on folklorist.

1 Artiklit ajendas kirjutama haridus- ja teadusministeeriumi töötaja südasuvine telefonikõne. Minult paluti kommentaari seoses 7. VII 2016 Eesti Päevalehes ilmunud Linda-Riin Võerase artikliga „Absurd. Kuulmispuudega laste kirjanditeema oli „Muusika noorte elus““. Kirjutises kajastati kuulmispuudega laste erikooli õpetajate arvamust, et sel teemal saab küll kirjutada, aga sealsetele õpilastele on see igal juhul valulik.

2 Pille Taba, Muusika ja aju – mida me teame ja mida ei tea? Sirp 16. X 2016.

3 Kurtidele kõrvadele kõlanud politseikäsklused tekitasid arusaamatuse, 15. I 2007, SLÕL Online. http://www.ohtuleht.ee/215017/kurtidele-korvadele-kolanud-politseikasklused-tekitasid-arusaamatuse

4 Küberkuuljate hulk kasvab jõukamates riikides. Arusaadav, et soovitakse oma bioonilise kõrvaga peale inimkõne ja argihelide ka muusikat nautida. Praegu on see veel problemaatiline. Küberkuulmine on vallandanud arutelu, kas muusika kuulmine on inimese jaoks vältimatu. Seni ei ole veel jaatavat arvamust veenvalt põhjendatud. Jaan Ross on olnud seotud Peterburi otorinolarüngoloogia instituudi eeskätt muusikaalase implanteeritute taastusõppe projektiga ning viitab USA psühholoogile ja lingvistile Steven Pinkerile, kes on võrrelnud muusika kuulamist lõunasöögile järgneva ja magustoiduga (kuulatav kohupiimakook, ingl auditory cheesecake). See on küll nauditav, kuid ei ole kohustuslik. Rossi hinnangul tuleks oodata tehnoloogia täiustumist ja heli kvaliteedi paranemist. Teisalt tuleks vaatamata suurtele ootustele leppida praeguse küberkuulmise võimalustega. Implantaadikandjatele sobiks muusikavalikus esimeses järjekorras rütmilisel, alles siis helikõrgustikul ja tämbrilisel variatiivsusel põhinevad teosed. Jaan Ross, Sisekõrva implantaat ja muusika, Sirp 22. X 2010. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/sisekorva-implantaat-ja-muusika/

5 How a vibrating vest helps deaf people hear – The Cure. https://www.youtube.com/watch?v=oM5Cg-SwgkA

6 Elle Ojasaar, Reeli Mišinjene, Surdologopeedi käsiraamat [Võrguteavik], SA Innove, Tartu: Atlex, 2014, lk 33–34. http://www.hev.edu.ee/get/624/surdologopeedi+kasiraamat.pdf

Viire Veder on kirjutanud lõputöö „Rütmika ja muusikateraapia võtete kasutamine kõneravi tundides“ (Tartu Ülikool, 1999).

7 Deaf Palm Pulse. http://www.pou.hr/hr/index.php/video. Üliõpilastöö „Kurtide kooskondliku ürituse osalusvaatluse kokkuvõte“ (Vanagas 2013).

8 Kate E. Gfeller, Music Therapy for Children and Adults who are Deaf or Hard of Hearing, Jane Edwards (ed.), The Oxford Handbook of Music Therapy, 2016, pp. 225−248.

9 Muusikakeskus asub ajukoores umbes parema kõrva kõrgusel oimusagaras. Vt Pille Taba, Muusika ja aju – mida me teame ja mida ei tea? Sirp 16. IX 2016. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/

10 Riia Celen, Pulse – The Joy of Rhythm Is Within Us All, University of Art and Design Helsinki, The Finnish Association of the Deaf, 2009. http://www.viittomakielinenkirjasto.fi/fi/pulse-syke-joy-rhythm-within-us-all-english-subtitles#.V91U1fCLTak

11 Helen Eelrand, Vibreeriv põrand avab kurdi lapse tee muusikamaailma, Eesti Päevaleht 3. IX 2002, lk 5.

12 Sünnipärane kurt on näiteks Suurbritannia baleriin ja tantsuõpetaja Nina Falaise (1955). Eestiski tuntud telesaate „Tantsud tähtedega“ USA versioonis osales 2008. aastal Marlee Matlin (1965), kes 1981. aastal sai parima naisnäitleja Oscari. Samas saatesarjas osales 2016. aastal modell Nyle DiMarco (1989), kes koos kuulja tantsupartneri Peta Murgatroydiga kuulutati võitjaks. Eestist pärit on kurt tantsuõpetaja Vikoria Kroitor-Erm (1984).

13 Anne C. Uhlig, The Sight of Silence: The conceptualisation of silence in the visual cultures of sign language communities, Babilónia – Revista Lusófona de Línguas, Culturas e Tradução, 10/1, 2011, pp. 139–150. http://revistas.ulusofona.pt/index.php/babilonia/article/viewFile/2989/2249

14 Üks niisuguseid on maailmas tunnustust võitnud Venezuela viipekoor The White Hands Choir, mis loodi vaimse ja füüsilise puuetega noorteorkestri juurde ja kuulub erivajadusega noortele suunatud programmi „El Sistema“.

15 10 viittomakielistä runoilijaa, Runoja suomalaisella viittomakielellä, DVD, Handlaget, 2014.

16 Jeannette Dibernardo Jones, Imagined Hearing: Music-Making in Deaf Culture, Stephanie Jensen-Moulton, Neil Lerner, Joseph Straus (Eds.), The Oxford Handbook of Music and Disability Studies, Oxford University Press, 2016, pp. 54–72.

17 Viibeldud keel (nt viibeldud eesti keel) on suulise keele nähtavakstegemise vorm, mis rakendab viipeid vastavalt suulise keele grammatikale. Viibeldud keelega on seotud ka sõrmendamine ehk tähemärkide visualiseerimine. Kurtide rahvuslikel viipekeeltel (nt eesti viipekeel) on omaenda grammatika.

18 Regina Paabo (koost.), Viipekeeletõlgi erialaõpik, käsikiri, Tartu, 2015, lk 178–181.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming