Kuulates vaikust helide vahel

Ivo Heinloo

Mari Kalkuni ansambel: Mari Kalkun (laul, 7- ja 12keelne kannel, kitarr, akordion, klaver, pikkvile), Triin Norman (laul, klaver), Silver Sepp (klarnet, käsitrumm, löökpillid),  Karoliina Kreintaal (viiul, laul) ja Tanel Kadalipp (kontrabass) 3. II Kanuti gildi saalis.        Mari Kalkuni plaat „Vihmakõnõ” ilmus eelmise aasta septembris ning on jätkuks tema kolme  aasta tagusele debüütalbumile „Üü tulõk”. Uus üllitis on põhjustanud sedavõrd palju kõneainet, et Kalkun kandideerib tänavu lausa Eesti muusikaauhinnale aasta naisartisti kategoorias. Tema fenomeni pole õieti kellelgi veel õnnestunud selgitada, aga selge on see, et 3. veebruaril oli Kanuti gildi saalis Kalkuni kontserdi eel õhus ootusärevust sama palju kui ükskõik millise maailmakuulsuse etteaste lähenedes. Kihnu ja Võru juurtega lauljanna, kes omandab  muusikaharidust EM TAs, esitas oma isikupärast loomingut ümmarguselt tunni jagu. Pea kõik osalised viieliikmelises ansamblis on multiinstrumentalistid, kelle käes instrument näib olevat vaid vahend idee edasiandmiseks – nii läks ka Kalkun sujuvalt üle klaverilt kandlele, kandlelt akordionile. Silver Sepp aga, kellega paljud seostavad kollektiivi Ro-Toro ja nende kaubamärki, musikaalseid pesukausse,  andis oma panuse, sõrmitsedes kõikvõimalikke löökpille ja askeldades ka klarnetiga. Omapärase väikese kõrvalepõikena kõlas lindistatud linnulaul.     

Kalkun on leidnud vähe tuntud Võru luuletajate tekstides tänuväärse ainese, mille ümber meloodiajuppe põimida. Südamelähedaste autorite kohta pidas Kalkun vajalikuks märkida, et saatuse traagika tõttu pidid paljud neist II maailmasõja keeristes kodumaa selja taha jätma ega saanud enam võõrsil oma kutsumusega edasi minna.     

Kalkuni viiside laulusõnu pärines ka anonüümseid suleseppi koondavalt Interneti-lehelt ja muumitrollide epopöa loojalt Tove Janssonilt, teemaks ikka armastus, õnn, loodus … ka ilmastikunähtused. Kui harilikult kõneldakse rahvalauludes pigem vihma äraajamisest, siis värske plaadi nimilugu „Vihmakõnõ” kujutas endast hoopis tänulaulu vihmale. Publik kuulatas hiirvaikselt või ümises sügavalt  mõttesse vajununa kaasa ning alles maruline aplaus vallandas saalis tekkinud pinge. Ega see olnudki säärane kontsert, millele igal sekundil väljendusrikkalt kaasa elada. Kulinaarselt võttes ei ole Mari Kalkuni laulud mingid Eesti köögi pähe pakutud eksootilistest koostisosadest kubisevad suupisted, vaid ikka täitsa ehtsad kodumaised traditsioonilised road, võib-olla ehk pisut krabisevamas ja läikivamas pakendis, mis ka muule maailmale  võiks atraktiivne olla. Noorte muusikute antud kontsert saab konserveerituna kõlama mitte ainult Klassikaraadios, vaid seoses Tallinna kultuuripealinnastaatusega EBU vahendusel veel paljudes Euroopa kodudes. 

Hea muusika puhul on vaikuse tähendus erakordselt suur. Seda on ennegi öeldud ja korduvalt. Vahel on koguni tunne, et helid näivad siduvat tervikuks vaikust, mitte vastupidi. Kalkuni kontsert pani kuulatama just sedasama vaikust helide vahel, tegemata liiga muusikutele, kes kandsid meisterlikult välja nii pausid kui ka kõik nende vahele jääva. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming