Kuu pime külg maailmas tuuritamas

Peeter Mikkov

 

 

ROGER WATERSI kontsert Prahas 13. IV.

 

Ja seda tuuri veab Pink Floydi asutajaliige, bassimees, vokalist, helilooja ja peaaegu kõikide lugude sõnade autor kuni bändist lahkumiseni 1985. aastal – Roger Waters. “The Dark Side Of The Moon” Live Tour algas mullu suvel ja sel aastal jõudis see üle Austraalia, Uus-Meremaa ning Aasia jälle Euroopasse, kus 13. aprillil Prahas Sazka Arenal hinnanguliselt 20 000 fänni ees üles astuti.

Ehkki Waters oli sel kontserdil ainuke omaaegne põhikohaga Pink Floydi mees, andis etteaste iga toll vana hea Floydi mõõdu välja. Pluss veel kontserdi atmosfäär, valguse, suitsu, tule, video ning laseri efektid, kvadrofooniline surround-heli, kontserdisaali õhku hõljuma ilmus peale tule ja suitsu ka skafandris astronaut. Samuti albumi “Animals” ajast Pink Floydi vapiloomaks saanud tohutu täispuhutud põrsas, mille kasutamise ainuõiguse sai bändist lahkumisele järgnenud kohtuvaidluste käigus Waters endale (Pink Floydi nimi jäi siiski Gilmourile, Wrightile ja Masonile).

Kuigi koosseis oli mõningate eranditega (Rogeri poeg Harry orelil, kolm negrita’t tausta laulmas) valdavalt hallipäine, kõlas muusika avataktidest peale (Waters oma laulu naturaalkitarril saatmas, põhiliselt mängis ta siiski bassi) üllatavalt värskelt ja jõuliselt. Vokaal ehk ei olnud nii sädelev kui David Gilmouril 1973. aastal. Saksofon säras (Ian Ritchie) ja kolm soolokitarristi tegid oma tööd täiega: neist väärib esiletõstmist Snowy White, kes kunagi ammu (1976) koos Pink Floydiga tuuritanud, ning Andy Fairweather-Low, mees, kellele oleks tahtnud lausa tere öelda, kuna tema mäng oli mulle silma-kõrva jäänud juba Tallinnas Rock Cafés, kui ta Bill Wymani Rhythm Kingsi koosseisus kitarril karme riffe esile manas.

Kogu kontsert oli jaotatud kahte ossa – seda ka lausa füüsiliselt – üsna ebarokiliku 15minutilise vaheajaga, aga küllap oli taatidel hingetõmbeaega tõesti vaja. Esimene pool koosnes Floydi klassikalistest paladest ning vähemal määral Watersi soolomaterjalist. Roger Watersil oli juba koolieas välja kujunenud kindel suhtumine rahasse, ärisse, haridussüsteemi, poliitikasse, muusikasse ja elusse üldse, mida ta oma loomingus avameelselt väljendab. Ning ka sellel kontserdil ütleb ta laulus “Leaving Beirut” otse välja, mida arvab Bushi ning Blairi Lähis-Ida poliitikast: “Oh George! Oh George! That Texas education must have fucked you up when you were very small” ning “Not in my name, Tony, you great war leader”. Laul ise on tagasivaade Rogeri noorusaastatesse, mil ema talle esimese auto võtmed andis ja poiss sõbraga reisima läks. Beirutist lahkudes jättis auto nad teele ning üks kohalik vaene ühe jalaga taksojuht viis briti poisid oma koju, pakkus lahkelt öömaja ja tema küürakas naine andis süüa. Nüüd muretseb Waters, et mis neist võib saanud olla, ning tunneb piinlikkust.

Kontserdi teine pool algas tuttavate südametuksetega ning ette mängiti-lauldigi “Dark Side” – algusest lõpuni, efektselt ja nauditavalt; kirsimarjaks koogil oli viimase loo ajal kõrgustes majesteetlikult pöörlema hakanud laserikiirtest tetraeeder, läbi mille ere valge kiir murdus vikerkaarevärvidesse, mis prisma pööreldes paitas kontserdikülastajate päid. Publik oli lummatud ja loomulikult tulid ka lisalood – “Another Brick In The Wall’i” videotaustal tõmmati paralleele Berliini müüri langemise ja Gaza sektori müüri kerkimise vahel.

Üle hulga aja tuli sellel kontserdil mulle meelde termin, mida 70ndatel kasutati üsna väheste bändide nagu Led Zeppelin, Yes, Pink Floyd, ELP ja veel mõnede kohta – “supergrupp”. Pink Floyd tehnilises mõttes meile ei esinenud, kuid muusika ja esitus olid super küll, sellega jäi nõusse sadakond Eestist Prahasse sõitnud fänni ning üsna tõenäoliselt ka kõik ülejäänud sel õhtul Sazka Arenal viibinud. Paljude, ja ka minu jaoks, oli see üks elu suuremaid kontserdielamusi. Kes kahetsevad nüüd, et sellest ilma jäid, ning kel pole võimalik mõnda järgmisesse kontserdipaika kohale lennata, neil soovitaksin muretseda Pink Floydi DVD “Pulse”, kus üles võetud bändi üsna sarnane 1994. aasta Londoni Earls Courti kontsert – saab päris hea ettekujutuse, mis toimub. Kui neid etteasteid võrrelda, siis Roger Waters saab minu käest kõrgemad punktid videotausta ja -efektide eest. Pink Floydil oli see kujundite ja sümbolite poolest veidi ülepingutatud, Watersil vaoshoitum ja maitsekam, ülejäänus ei oskakski kumbagi kontserti teisele eelistada.

Kuu tagumine külg võib ju pime ja külm olla, aga vikerkaarevärvilist ja müstiliselt mõjuvat südamega tehtud muusikat kostub sealt siiamaani.

You lock the door

And throw away the key

There’s someone in my head –

But it’s not me…

and everything under the sun is in tune

but the sun is eclipsed by the moon

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming