Kuu maa peal

Mati Unt

Harva esineb midagi nii naiivset kui ?Elu Kuu peal? ?Elu Kuu peal? (Haydni ooper Goldoni järgi) on muidugi täiesti minevikuline.

Kuidas seda võtta? Kui ütleme, et XIX sajandi teosed jätavad tihti aegunud mulje, siis enne revolutsioonide epohhi valminud oopused mõjuvad liigutavalt. Harva esineb midagi nii naiivset kui ?Elu Kuu peal?. Need moodsa aja eelsed teosed on mingis mõttes süütud. XIX sajand polnud enam ?see?, aga polnud veel ka ?teine? (see, mida me nüüd oma ümber näeme).

See minevikulisus on armas. Drottingholmi teater äratab heldimust. Ükskõik kelles, näiteks Ingmar Bergmanis. Tekib tunne, nagu viibiksime milleski, mis on irreaalne, kuid arvatavasti samas käegakatsutav. Samuti mõjuvad ka paljud  tänapäevaseid ooperistilisatsioonid nonde teoste ainetel. Tegemist on ju artefaktilise arhetüübiga: kolm paari tahavad kokku saada, kuid paha isa ei luba.

Tänapäeva inimesele meeldib nende nähtuste lihtsameelne puhtus, samuti  kerge filosoofiline muie ja habras melanhoolia. Ja veel rohkem teadmine, et maailma vägivaldne muutmine (näiteks Prantsuse revolutsioon aastal 1789) polnud veel kätte jõudnud. Ta oli küll juba ukse taga, aga ei koputanud veel. Need teosed tekitavad tunde, et küll vanasti oli ilus ja rahulik elu. (Antiik küll niisugust tunnet ei tekita.)

Kavalehel viidatakse Ameerika iseseisvumisele. Et  Kuu peal on Ameerika. Tõsi, ooper esietendus 1777. aastal, ja 4. juulil 1776 oli avaldatud Jeffersoni kirja pandud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon. Ometi on küllalt raske vaadata seda ooperit kui ?Ameerika revolutsiooni metafoori?. Selle peale ilma kavaleheta ei tuleks küll.

Seda ooperit on maailmas tehtud ka sel kombel, et tegemist pole mingi Uue Maailma ülistusega. Saksamaal on seda ooperit mängitud nii, et tegevus toimub pärast Teist maailmasõda. Kuu-elu on Saksa ?majandusime?. Üks teine saksa lavastus paigutas teose XX sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Armastajate poolt taotletud ?loomulikku õigust? esindasid seal siis Sturmabteilung?it või mafia?t meenutavad isikud (Ecclitico pärinenud justkui ?Ristiisast?); väliselt olla etendus olnud stiliseeritud ?Kabaree? või ?Jumalate huku? laadi; ?nümfid ja karjused? olid drag queen?id. Noh, huvitav muidugi, aga see on ehk niisuguse ooperi puhul liig, aga samas näitab, et ülal mainitud ?süütus? (avatus, moraalne ja poolkoomiline nullolukord) võimaldab igasugu interpreteerimis-invariante. Pole ju võimatu teost vaadelda ka kui teadusevastast. Või mis tahes, Kuu-lendudeni välja. Aga arvatavasti pole sellisel vaatlusel mõtet. Olgu nagu on.

Etenduse visuaalne külg rääkis kokkuhoiust, kuid vaatepilt oli meeldiv. Taevas oleks võinud muidugi rohkem elada, jäi kuidagi tuimaks. Vist kogu etenduse aja tõusis tagafoonil üles paksu suitsu, mis oli aga silmale raskesti seletatav ? suitsu oleks ehk võinud natukenegi valgustada.

Andrus Vaariku lavastus on suhteliselt napp ja elegantne, midagi ülearust ette ei võeta. Päris nauditav. Ooperist endast johtub, et lõpupoole hakkab justkui tüütama. Kõik on endiselt armas, kuid tahaks nagu öelda: ärge nüüd ikka nii palju ka laulge.

Psühholoogilist motivatsiooni pole siin eriti vaja, tegelased mõtlevad asja ees, teist taga ümber, teevad järske pöördeid. Peaasi, et kindlal ajahetkel saaks aru, mida keegi tahab. See oli küll arusaadav. Mõttetult rabelda pole sellises ooperis mõtet, seetõttu olid mitmed misanstseenid ausalt frontaalsed.

Mina pole muusikaasjatundja ega kavatsegi lauljaid, orkestrit ega dirigenti analüüsida. Dirigent on ju oma ala  täht ja lausrumal oleks mõelda, et ta midagi lohakalt oleks teinud. Mis kõige tähtsam: alati on hea näha noori ooperilauljaid, kes pole stagneerunud ega endale sammalt selga kasvatanud. (See oli ka Peter Brooki ?Carmeni tragöödia? edu võti.) Saurused polekski sellesse ooperisse kõlvanud.

Tegelikult oli ansambel suhteliselt ühtlane ja võrdne. Siiski ? isiklikult minu jaoks olid mõned võrdsematest võrdsemad. Heausklik vanamees Buonafede (Priit Volmer ? väga tragikoomiline), Lisetta (Helen Lokuta ? väga südi), Clarice (Maris Liloson ? väga tarmukas), Ernesto (Toomas Tohert ? väga kummaline ja kurb).

Meeldis, et sõnadest sai aru. Eks see ole ka läbipaistva orkestratsiooni teene, kuid laulja sõnadest saab alati paremini aru, kui laulja ise teab, mida ta laulab. Draamateatris olla hea akustika. Oli jah ? istusin rõdu all ja mul hakkas lõpuks forte?de ajal pea natuke valutama.

Kunagi teadsime, et Kuu peal on mees… Väike (ehkki ajaliselt pikk) vinjett minevikust ? mis sa ikka oskad tahta? Vaataja (ärimees, autojuht, rahvasaadik…) tahab vahel laps olla.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming