Kurva ajastu muusika

HEILI VAUS-TAMM

Teatud mööndustega võib väita, et mida varasema ajastu muusika, seda selgemalt on see seotud ühiskonna meelsusega ja seda vähem peegeldab indiviidi üksikkannatusi. Meenub hiljuti Kadrioru lossis kõlanud Kreeka muusika V sajandist enne Kristust. Teksti enamasti nautleva meeleoluga kaasnevalt oli helikeel tantsiskleva rütmiga ja muretult rõõmus. Inglise XVI sajandi lõpu polüfoonilise baroki teosed sündisid katoliiklaste ja protestantide vastuolust mürgitatud ühiskonnas. Jens van Durme koostatud kavatekst kirjeldab eredalt kuningannade Elizabethi ja Mary, poliitiliste vandenõude, igapäevaste piinamiste ja hukkamiste maailma. Kontserdil kõlanud teoste helikeel on teksti meeleolule (ka vaimulike tekstide reeglina masendavamad lõigud) vastavalt lohutamatult kurb, laskuvate käikude ja vaid harva ning sedagi vaid vastukaaluks tõusvate väikeste intervallidega. Milline vahe järgmise sajandi saksa kõrgbaroki müriseva hiilguse ja juubeldamisega ? heliredelikäigud üles, suured hüpped, trillerdavad kaunistused.

Selles mõttes oli kõige ilmekam näide viimane laul, Thomas Tomkinsi ?O sing unto the Lord a new song?, eestikeelse tekstiga ?Iisrael rõõmustagu oma tegijast ja Siioni lapsed laulgu igavesti Halleluuja?. Isegi sellised ülistavad sõnad ei suutnud oluliselt muuta iseloomulikku halavat väljenduslaadi.

Üldpildi sügav ja hale kurbus meenutab sajand varasemat, XV sajandi Itaalia ning Madalmaade staatiliselt äraolevat maalikunsti. Kõige rohkem torkas kõrva (see tähendab, et oli kõige eredamalt viisistatud) sõna ?miserere? (eesti k. halasta).

 

Tundlik ja pulseeriv ansambel

Ettekanne oli aga vägagi nauditav, ilmselt ka minu sümpaatia tõttu baroki autentse tõlgendusstiili vastu. Collegium Vocale Genti asutaja Philippe Herreweghe oli 1970. aastatel esimene, kes hakkas vokaalmuusikas juurutama uusi baroki esitusprintsiipe, need on instrumentaalmuusika jaoks selgelt kirja pannud Nikolaus Harnoncourt. Just vokaalis on neid tegelikult palju lihtsam teostada ja ka tulemus on eredam. 16-liikmeline ansambel oli tundlik ja pulseeriv, toon võnkus, meetrum nõtkus ning õõtsus barokile iseloomuliku kiigeefektiga. Kõige rohkem ilmestasid helikudet ülalt laskuvad käigud. Väljapaistvalt paindliku esitusega kerkis esile sopranirühma kolmas liige. Kuigi, just sopranite pea kõik sissetulekud olid intonatsiooniliselt harali; parem oli küll kontserdi teine pool, kus sopranirühma kasutati ositi.

Dirigent Peter Phillipsit oli eriti huvitav jälgida esimestes, Weelkesi ja Tomkinsi teostes: ansamblilaul liikus iseenesest nagu kootav kangas, dirigent mitte ei juhatanud pidevalt seda protsessi, vaid jälgis justkui eemalt ja sekkus vaid vahel, et lisada süstikuga uus värv või lõim. Tema juhatamine oli üldse väga diskreetne. Ansambel oli nagu ülihinnaline ja hästi häälestatud pill, mida mängija (dirigent) pieteeditundeliselt puudutas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming