Kuressaare kammermuusika päevad sütitasid südamed

Kristi Hinsberg

Korsika vokaalkoosseis Tempvs Fvgit. Eesti üheks armastatumaks ja tuntumaks muusikafestivaliks kujunenud Kuressaare XIV kammermuusika päevad on seekord läbi. Juba ammu pole see huvitavalt ja maitsekalt kujundatud üritus suve kõrghetkeks mitte ainult Saaremaa publikule, vaid ka järjest kasvavale muusikanautlejate hulgale nii mujalt Eestist kui raja tagant. Sealhulgas ka paljudele neile, kes juba aastaid pole vahele jätnud ühtegi kammermuusikapäevade kontserti. Kuressaare festivali erilist loomingulist ja mõnusat õhkkonda on iseloomustanud peaaegu kõik festivali külalised – ehk on just see üks põhjusi, miks nimetatud kammermuusika päevi nii kõrgelt hinnatakse.

Üritusel on aastatega välja kujunenud oma kindel struktuurijoonis: ava- ja lõppkontsert, samuti on kindla koha leidnud ka sooloklaveriõhtu, mis üheskoos kuuluvad n-ö akadeemilisema osa hulka. Ning pean märkima, et suuresti tänu Kuressaare kammermuusika päevadele on akadeemilise muusika tõlgendamine millegi kuiv-tõsise ja ametlikuna minu silmis täielikult muutunud.

Polnud ju midagi igavat ega haigutama panevat pianist Andres Paasi, viiuldaja Miina Järvi ja tšellist Marius Järvi säravalt professionaalses koostöös ning kõrgtasemel pillikäsitsuses avakontserdil. Muusikud tõmbasid oma kirgliku emotsionaalsusega publiku endaga kaasa esimesest noodist peale. Võrdselt haaravalt mõjusid nii Haydni särav ja elujaatav Klaveritrio Es-duur nr 23, pisut ebamaine Tubina sonaadi XIII sajandi trubaduurilaulust inspireeritud teine osa ja vapustavalt romantiline, kergelt rahmaninovlik Arenski Klaveritrio nr 1 d-moll. Eraldi tunnustust väärib kindlasti festivali peakorraldaja ja kunstiline juht Andres Paas, kes lisaks mahuka rahvusvahelise ürituse korraldamisele suutis esineda kavast sedavõrd suure üleolekuga ja tunnetuslikult nauditavalt.

Väga ereda ja küpse mulje jättis ka Poola klaveritaeva tõusva tähe Szczepan Kończali sooloõhtu. Eriliselt mõjusid Brahmsi „25 variatsiooni ja fuuga Händeli teemale” B-duur op. 24. Selle tehniliselt äärmiselt nõudliku teosega romantilise klaverirepertuaari kuldvaramust tuli noor pianist küll suurepäraselt toime. Lisaks tema omanäoline ja nüansirikas Chopini-käsitlus, mis pani osa publikust hämmastunult arutlema, et on siis pianist tõesti nii noor nagu kavalehel kirjas.

Kontsertide akadeemilise poole lõpetas maailmatasemel Čiurlionise Kvartett oma tuntud headuses, rõõmustades kuulajaid Haydni ja Brahmsi säravate helitöödega. Kummalise tungivusega mõjus Leedu helilooja Faustas Latenase ääretult põnev helikeel keelpillikvartetis „In Eternal Memory” (Eesti esiettekanne), mis pani lausa hinge kinni pidades igat uut muusikavärelust ootama.

Kolm nii-öelda mitteklassikalise koosseisuga kontserti olid igaüks nähtus omaette, ühendavaks faktoriks üksnes esinejate ülim tipptase. Täiesti erilise feeling’u tekitas meie tuntud Sax Quatuor SaxEsti kontserdiõhtu kaunis Ritteri merevaatega saalis. Tõenäoliselt oli nelja muusiku, Virgo Veldi, Ivo Lille, Lauri Sepa ja Sulev Sommeri särav elurõõm see, mis tegi kuulajatele võrdselt lähedaseks ning nauditavaks nii vana- kui nüüdisaegse muusika: Bachist ja Daquinist kuni Dedricki, Ignatjevi, Grigorjeva jt välja. Uue kvaliteedi omandas huumor läbi muusikaprisma – nii jäävad näiteks „Matitia Chinese Rag’i” meenutama naerupisarate jäljed mu kavalehel.

Lossimuusikaõhtut piiskopilinnuses külastas rekordarv muusikasõpru. Küllap tulenes sedavõrd suur huvi osalt ka sellest, et eksootilise ringis laulva Korsika vokaalkoosseisu Tempvs Fvgiti sügavalt religioosne ja unikaalse helikeelega vaimulik muusika mõjus põhjamaisele publikule kõige uudsemalt.

Kontserdikülastajaid paelus tohutult ka hispaanlaste flamenco-õhtu Ritteri saalis, kuhu tuli kohale pea nelisada flamenco-sõpra. Kahe särava naistantsija Ana Estefanía Cuevas Cobose ja Ana María García Péreze, laulja Juan Carlos García Marini ning eheda kitarristi Jesus María García Marini tervikliku koosseisu antud täisvereline etendus tõstis südamerütmi lakke ka sellel osal publikust, kes seni flamenco’lt midagi erilist oodata ei osanud. Ei ole midagi öelda: hispaanlased valdavad seda kunsti ikka kõige paremini.

Kuressaare kammermuusika päevad lõppesid traditsioonilise õnneloosiga, kus festivali lõpubanketil kultuurikeskuse fuajees jagati välja mitmeid toredaid auhindu ürituse sponsoritelt, artistidelt ja festivalilt endalt. Suurimat rõõmusära võis lugeda aga nende õnnelike nägudelt, kellele loosiõnn kinkis järgmise aasta festivali passi. Minu jaoks oli just see ilmekaimaks kokkuvõtteks, milliseid tundmusi Kuressaare kammermuusika päevad muusikanautijates tekitavad ning kui suurt rõõmu see kõrgetasemeline ja kõrgelennuline muusikafestival oma kuulajatele valmistab.

Järgmise aasta augustikuud ongi jäänud veel kõigest 50 nädalat oodata…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming