Küps kunstiteos ja imeline barokipraktika

„Dido ja Aeneas“ on Eestis korduvalt kõlanud kontsertettekandes, kuid lavastati see barokkooper esimest korda.

MIRJE MÄNDLA

Henry Purcelli ooper „Dido ja Aeneas“. EMTA ooperistuudio ja varajase muusika keskuse lavastus 18. ja 19. XI teatris NO99. EMTA (laulu)eriala tudengid ja vilistlased, EMTA vokaalansambel (juhendaja Teele Jõks), EMTA barokkansambel ajastu pillidel (juhendaja Imbi Tarum). Lavastaja Stephan Jöris (Saksamaa), Joanna Juhkami (EKA) kostüümid ja lavakujundus, Merily Lossi (TÜ VKA) valguskujundus.

Hetk I vaatusest: armunud Dido (Kadi Jürgens) võtab vastu Aenease (Kristjan Jaanek Mölder) abieluettepaneku. Tagaplaanil Belinda (Siiri Johanson, vasakul) ja II naine (Grete Oolberg).

Hetk I vaatusest: armunud Dido (Kadi Jürgens) võtab vastu Aenease (Kristjan Jaanek Mölder) abieluettepaneku. Tagaplaanil Belinda (Siiri Johanson, vasakul) ja II naine (Grete Oolberg).

Harri Rospu

Barokkmuusika rikkalikust varamust leiti üles sobiv umbes tunnine rohkete numbrite ja elava tegevusega ooper, kus on EMTA tudengitele sobilikult palju rolle naishäältele. Purcelli umbes 1685. aastal valminud „Dido ja Aeneas“ on maailmas palju mängitud ja plaadistatud teos, mille õppimisest võib tudengitel kasu olla ka oma tulevikku ja CVd silmas pidades. See Purcelli teos on Eestis korduvalt kõlanud kontsertettekandes, kuid lavastatuna esitati see barokkooper esimest korda. Arvatakse, et Purcell kirjutas ooperi Inglise õukonnas esitamiseks. Sellele viitab ka ooperi proloog, kus ülistatakse ajastu kombe kohaselt valitsejapaari. Vergiliuse „Aenease“ IV köite järgi kirjutatud Nahum Tate’i libretol põhinev ooper viitab allegoorilises võtmes James II pöördumisele katoliku usku. James II kuju on ooperis edasi antud Aeneasena ning Dido inglise rahva metafoorina. Ooperi „Dido ja Aeneas“ lavastas seekord Kölnis sündinud ja Bayreuthi festivali kunstilise juhi Wolfgang Wagneri meeskonnas tegutsenud Stephan Jöris, kes on lavale toonud arvestatava koguse tudengiprojekte Saksamaa kõrgkoolides. Projekti algatasid EMTA varajase muusika keskuse juht Imbi Tarum ning samas doktorantuuris õppiv ning klassikalise laulu, vokaalansambli ja barokkrepertuaari lektor Teele Jõks. Rõõmuga võib tõdeda, et selle projekti puhul on algatajate kavatsused ooperiõhtu elamusega korrelatsioonis.

EMTA ooperistuudio lavastus oli toodud teatri NO99 piklikusse saali. Loobutud oli traditsioonilisest teatri stiilis asetusest, kus lava ja publik on vastamisi. Publik raamis horisontaaljoonena ühest saali otsast teise kulgevat mõttelist lavapinda, mis oli markeeritud musta kangaga. Saali keskel mängis suhteliselt väikese koosseisuga valdavalt EMTA varajase muusika keskuse tudengitest koosnev orkester, mille oli muusikaliselt ette valmistanud Imbi Tarum. Orkestrist tõusis esile I viiul Anete Ainsaar ning tämbrilist vaheldusrikkust pakkusid bassirühmas barokktšellol Johanna Randvere ja viola da gamba’l Kaari Uus, kaasatud oli veel Maria Talen positiivorelil. Orkestri mäng oli ühtlane ja lähtus varajasele muusikale omasest ajastutruust interpretatsioonist, oli meeldivalt rütmitäpne ning heas sümbioosis lauljate vokaalpartiidega.

Purcelli partituuri järgi on ooperis antud kandev roll koorile. Ooperi vokaalpartiide muusikajuhile Teele Jõksile oli tegemist osaga praegu EMTAs käsil doktoritööst, kus ta uurib barokiaja kompositsioonitehnika ja esituspraktika seoseid. Jõks on avaldanud oma mõtteid vokaalpartiide väljatöötamise kohta ka ooperi sisukal kavalehel. Kooripartiid esitas kaheksast solistist koosnev ansambel, mille õnnestunud esitusmaneeri on Jõks kujundanud madrigalilaadsele esitusesteetikale toetudes. Purcelli ooperile iseloomulikult kiiresti vahelduvate sündmuste arengus on kooril vaja mängida palju rolle ning koor kehastuski suhteliselt kiiresti ümber õukondlasteks, nõidadeks, meremeesteks jne. Stephan Jöris oli koori misanstseenid lavastanud leidlikult ja vaimukalt. Õnnelikul kombel ei seganud ooperi lavastuslik pool musitseerimist. Muidugi annab see tunnistust põhjalikust ettevalmistusest, mis oli alanud juba septembris. Lava asetuse tõttu sai koor kiiresti läbida suhteliselt pika maa. Lavale siseneti ruumi eripära kasutades mitmest uksest, lava alt või eesriide tagant. Tunnustada tuleb kiiret arengut: nii mõnedki nüansid olid kontroll-läbimängust 19. XI etenduseni palju läbimõeldumad. Eriliselt tahan rõhutada teksti täpsemat esitust, millega võis laupäevasel etendusel, mil esimene emotsionaalne tormakus ja närvi proovilepanek olid ületatud, juba rahule jääda. Praktiline kogemus andis oma positiivsest mõjust aimu ka solistide puhul.

Tunnustust väärib Teele Jõksi oskuslik lauljatüpaažide valik. Õnnestunuks võib pidada Dido rolli laulnud Kadi Jürgensi ja Belinda rolli edasi andnud Siiri Johansoni tämbrilist eristumist. Laupäevasel etendusel haaras Kadi Jürgensi dramaatiline esituslaad, õnnestus üks ooperi armastatuim ja tuntuim aaria „When I am laid in earth“. Mõjuvõimsalt tuli esile vastasseis Dido ja Aenease III vaatuse duetis. Aenease rollis üllatas positiivselt Kristian Jaanek Mölder. Värvikust lisas lavastusse võlurite ja nõidade stseen, vokaalselt tõusis esile Getter Unt teise nõia rollis. Köitva häälematerjaliga ja lavastuslikult üllatava sisenemisega paistis välja Merilin Taul vaimu rollis. Kontrolletendusega võrreldes oli laupäevasel etendusel paika loksunud ooperi finaalis kõlav koor „With drooping wings ye Cupids come“.

Eraldi tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et ettekandel puudus traditsiooniline dirigent: ta oleks ilmselt lõhestanud ja seganud ooperi visuaalset poolt, kuna orkester paiknes lauljatega ühel tasapinnal ja saal oli suhteliselt kitsas. Tänu põhjalikule ettevalmistusele oli orkester valmis mängima klavessinist Imbi Tarumi impulsile keskendudes ja samal ajal lauljate fraseerimist järgides. Vokaalansambel, mille tööd koordineeris Teele Jõks, oli mitmel korral mööda ruumi laiali pillutatud, küll põrandal, küll seljaga juhendaja poole, ning peab tõdema, et nende esitus õnnestus suuresti üksteise n-ö seljaga tajumise ja kuulamise tõttu. Lauljate ja orkestri hetkes olemine ja hea keskendumisvõime on tunnustust väärt.

Lavakujundus oli pigem napp ja seisnes lava markeerimises tumeda kangaga. Valgusrežii oli täpne ning kontrolletenduse ja laupäevase etenduse võrdlusmoment tuli kasuks viimasele. Lavakujundus oli minimalistlik, kuid näitlejate grimm ja kostüümid tegid lavastuse värviliseks ja vaheldusrikkaks. Kunstnikutöö oli teostanud seekord kunstiakadeemia stsenograafia eriala üliõpilane Joanna Juhkam, keda juhendas Inga Vares, ning valguskujunduse teinud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane Merily Loss Margus Vaiguri juhendamisel.

Barokkooper ei ole Eesti kontserdielus eriti sage nähtus, küll aga mõjuks selle kaasamine eesti teatriruumi rikastavalt. Ooperistuudio praktika andis tudengitele mõjuvõimsa motivatsiooni ennast proovile panna ning ilmselt ei ole ka liialdus öelda, et sel korral ennast ületati, kuna suuremalt jaolt oli tegemist esimese ja teise õppeaasta tudengitega. Hea koostöö tulemusena sündis küps kunstiteos.

Ilmselt oleks liialdus väita, et Eestis on varajase muusikaga tegelemine hoogustunud. Mõned üritused tahan novembrikuu kontserdielust siiski veel välja tuua. Stuudio Cantores Vagantes alustas Tallinna raekojas uut kontserdisarja, mille avakontserdil „Mannheimist Maarjamaale“ esinesid Reinut Tepp ja Reet Sukk. Kava tekitas elava pildi Mannheimi muusikaelust, mida olid omal ajal ülistanud Voltaire ja muusikaentsüklopedist Charles Burney ning mis oli inspireerinud Wolfgang Amadeus Mozartit. Ühe teise pildi elustas EMTA doktorandist muusikateadlane Heidi Heinmaa, kes oli innustanud ansamblit Floridante ette võtma Eesti- ja Liivimaal tegutsenud baltisaksa heliloojate küllusliku loomingu. Selle kontserdi puhul peab tunnustama eriliselt sooja tämbriga meelde sööbinud metsosopran Tuuri Dedet ning tema viimistletud ja salmilaulu mõnevõrra pretensioonika vormi emotsionaalseks tervikuks kujundamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming