Kunstnikuhing ja sektsioonkapp

Heili Vaus-Tamm

Looduslaps Virve (Helen Lokuta) tunded on ooperis sügavad. ants liigus  „Eesti Vabariik 90” raames on kapist välja toodud ja tolm pealt pühitud juba kahel eesti ooperil. Suvel sai kuulda Villem Kapi „Lembitut” ja nüüd Pärnu kontserdimaja hooaja avamisel Veljo Tormise „Luigelendu” (1966). Kui Soome riigis valitseb olukord, kus vanu oopereid ei mängita seetõttu, et nii palju uusi tuleb peale, siis meil seda „häda” pole. Ning seda enam on põhjust neidki väheseid taas esitada, kuigi peab kahetsusega märkima, et ühegi helilooja tippteoste hulka need just ei kuulu. Ja esitused: loomulikult ei saa materiaalsetel kaalutlustel neid teha täislavastusena ning nõnda ei kujune taasesitus mitte niivõrd kunstiliseks elamuseks kui meie muusikaloo meenutuseks ja väärtustamiseks.

Kuna aga „Luigelennu” minimalistlik lavastus avab teema suhteliselt piisavalt, saab rääkida libretost, lavastusest ja nende psühholoogilisest mõjust. Kavalehel kirjutatakse, et ooperi esmaesitustel polnud edu, sest Kaarel Irdi „lavastuses oli vähevõitu poeesiat, avamata jäi mitmeid huvitavaid sotsiaalseid aspekte”. Kui võrrelda Osvald Toominga jutustust ja ooperi sisu, siis viimane ongi psühholoogiliselt lahjendatud.

Iga ooperilibreto erineb selle aluseks olnud kirjandusteosest: tegelasi on vähem, liinid kokku tõmmatud. „Luigelennu” stsenaariumis on aga jutustusega võrreldes kaotsi läinud Kunstniku psühholoogiline areng. Jutustus räägib aastast kahe luigelennu vahel: isa jutustab tütrele luigetruudusest ja sellest, kuidas kaasa kaotanud luik surma läheb. Elunäinud Kunstnik armub noorukesse metsamehe tütresse, saab sellest suhtest ja loodusest inspiratsiooni, aga tüdib peagi maaelust ning sõidab tagasi oma ateljeesse.

Looduslaps Virve tunded on aga endiselt sügavad: ta kannatab ning kirjutab mehele igatsevaid kirju. Lõpuks otsustab Kunstnik end veidi tuulutada ja maale sõita, selgitab aga Virvele, et tema vabale kunstnikuhingele ei sobi end kellegagi siduda. Vahepeal metsaülemaks tõusnud neiu haarab seinalt püssi… Kunstnik põgeneb. Korra satub Kunstnik veel sinnakanti, et lasta luike, sest seda lindu tema jahimehekollektsioonis pole. Jäätükile hulpima jäänud mehe ja haavatud luige päästab uppumissurmast Virve. Kunstnik jääb raskelt haigeks. Ent pärast haiglast pääsemist ei edene töö enam kuidagi, sest ta mõistab, et ainus, mida ta elus vajab, on armastus. Sõidab siis maale Virvele kogu oma elu pakkuma, aga kibestunud neiu keeldub. Samas kuuldub Virve poolt terveks ravitud luige hüüdu – too on endale paarilise leidnud.

 

Sobimatu nagu sektsioonkapp

Ooperi stsenaarium aga lõpeb teisiti – Kunstniku haigusega. Ta jääbki muutumatult ülbeks kurjamiks, lisaks hoolimatule hingeelule laseb veel isa-tütre püha lindu. Ja ongi kõik. See jätab ooperi ilma psühholoogilisest kasvust ning tegelaskuju muutusest. Andres Maimik kirjutas leidlikult kunstnikuhinge ja püsisuhte sobimatusest Vahingu teatritükis: „Sõbralikkus lähisuhetes on võlts ja väikekodanlik nagu sektsioonkapp.” Ka Osvald Toominga Kunstnik põlgab selle kui tema kõrgelennulise natuuriga sobimatu ära, et siis äkki taibata, et ta ilma selle „sektsioonkapita” elada ja, mis peaasi, isegi enam mitte luua ei saa.

Stsenaariumimuutusel on aga ka tugevaid momente: Isa külaskäik Kunstniku juurde. See oli lavastusega veel ka hästi välja mängitud, nii et too stseen muutus loo üheks värvikamaks ning usutavamaks lõiguks. Kunstnikule poseerib parajasti alasti modell, mis metsamehe päris ära kohutab („teil siin käed tööd täis”). Isa kohmetult ära saates komistab Kunstnik Virve kingitusele, õunakorvile, nii et õunad mööda lava laiali veerevad. Ning ka stseen, kus Kunstnik Virve kirju loeb ja Helen Lokuta vaimuna valges ülal rõdul oma kirjade sisu laulab, on mõjus.

Põhjendamatu ja kirjanduslikule alusele võõras tundub aga ehedast metsaneiust kogenud koketeerija tegemine. Selliseid „kübara-nukukesi” oli Kunstniku ümber linnas sadu. Teda aga võlus just Virve (jutustuses Linda) seni kogematu looduslapse olemus, millest lavastuses pole jälgegi. Ma ei arva, et Virve oleks pidanud lavale trampima kaitsevärvi jopes ja kirsasäärikutes (ikkagi tulevane metsaülem-tööeesrindlane), ent sellise neiu hingus, kes käib ise püssiga metsas, oleks lavastusele hoopis teistmoodi poeesia andnud.

Napile lavastusele andis palju juurde videokujundus: Kunstniku maalid ja lõpu luigelennu transformatsioonid. Kunstnik-lavastaja Hardi Volmer oli leidnud kõnekaid detaile: ühel hetkel oli Virve moodsast mitmekihilisest seelikust üks kadunud ning aasta pärast ootamatult välja ilmunud ja neiut embama tõtanud Kunstnik põrkab tagasi õunakoorimisest „kogemata” pihku püsti jäänud noa ees. Omas elemendis oli ka haigla hullumisstseen luikede viirastumisega. Luikedeks olid siin Endla koori naised, kes tulid hästi toime nii vokaalse esituse kui liikumisega. Muusikaliselt oli ettekanne küll veidi ettevaatlik, aga siiski igas mõttes puhas ja meeldiv.

 

Tormis oleks needmises meister

Hämmastas Veljo Tormise absoluutselt kammerooperiga sobiv orkestrikäsitlus. Siin oli kauneid soolosid ja hõredat faktuuri, mis liitusid vokaaliga imehästi tervikuks.. Meenub Eduard Tubina „Barbara von Tisenhusen”, kus orkester segamatult „sümfooniat mängis” ja vaesed lauljad püüdsid sellest üle laulda. Tormisel on aga ooperiteadlikkus paigas: karakterites on erinevaid meeleolusid rustikaalsest raskepärasusest kauni loodus- ja armastuspoeesiani. Orkestri suhteliselt pikad vahemängud olid juba omaette nauding, ka wagnerlikud juhtmotiivid on siin olemas. Kunstniku saabumisele eelnes keigarlik muusika, luigelennul oli jälle oma kujund. Kuna aga libretos õiget kulminatsiooni polegi, siis jääb vaataja emotsioon mingis mõttes nälga.

Varsti pärast „Luigelendu” kirjutas Tormis „Raua needmise”. Kui ooperi lõpus oleks tõelistele tunnetele ärganud Kunstnik end ja maailma ning armastust neednud, võinuks sellest Tormise muusika võimsas potentsiaalis üks eesti ooperimuusika suuremaid apoteoose tulla. Heliloojat oleks olnud küll!

Dirigent Jüri Alperten on tuntud oma võime poolest lasta laval vabalt tegutseda, ilma kedagi tempopiitsaga taga ajamata. Nii kulges seegi teos täielikus tasakaalus. Hõredale orkestrikõlale oleks vaid eneseteadlikkust ning veenvust juurde tahtnud. Liinid olid ju paigas ning ka soolod ilusad. Tundub, et Pärnu Linnaorkestrile tuleks anda suuremaid ülesandeid. Potentsiaali ju on.

Kauni jõulise häälega laulis Helen Lokuta kevadest („Jää juba murrab”) ning pihtis hapralt oma kirjade sisu. Võimeka lüürilise tenori ja sarmika näitleja oleme saanud Oliver Kuusiku näol. Aga tugevama psühholoogilise arenduse juures oleks kõik rollid märksa detailsemaks ning meeldejäävamaks. Kõik need „Lembitud” ja „Luigelennud” ootavad enda järele aga Uut Eesti Suurt Ooperit.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming