Kümme aastat õngitsetud üllatusi

PÄRTEL TOOMPERE

Nargeni festivali Kreegi päevad 11. ja 12. VI Haapsalu toomkirikus.

ETV laste- ja kontsertkoor ja EMTA segakoori naiskoosseis, dirigent Silja Uhs,  kandlel Liisi Pley.

ETV laste- ja kontsertkoor ja EMTA segakoori naiskoosseis, dirigent Silja Uhs, kandlel Liisi Pley.

Jane Kütson

„Kui Pärdi arvukast loomingust jagub enesestmõistetavalt materjali kümnete sisukate kavade ülesehitamiseks …, siis Kreegi pärandist igaks aastaks üllatusi õngitseda suudab vist ainult Kaljuste – geniaalne leidlikkus.“ Nii on kirjutanud viiendate Kreegi päevade kohta viis aastat tagasi Andres Ammas. Seega olid tänavused Kreegi päevad Haapsalus juba kümnendad ja ikka suutis festivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste luua tervikliku ja üllatusi täis Kreegi kava, kordamata seejuures eelmistel aastatel kuuldut. Veelgi enam, ta tõi taas teoseid ka esiettekandele.

Kolmandat aastat järjest tähendab see alafestival kaht kontserti kahel järjestikusel päeval, mis on miinimum selleks, et Kreegi päevade nime kanda. Kuid ei tasu unustada, et see on koos Pärdi päevadega osa Nargeni festivalist, mille raames annavad eesti tippinterpreedid ja -näitlejad üle 30 kontserdi ja etenduse. Mõned projektid nagu Haydni või Uno Naissoo päevad on jäänud küll ajalukku, kuid Kreegi päevadel on olnud põhjust, et jääda.

Kolmandat korda järjest anti mõlemad kontserdid Haapsalu toomkirikus, mis oli Kreegi ajal linna tähtsaim kontserdipaik ning kus ka helilooja ise on korduvalt koore juhatanud. Sel korral dirigeerisid Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) magistrandid Mai Simson, kes juhatas Eesti Rahvusmeeskoori, ja Silja Uhs, kes juhatas EMTA segakoori ning ETV laste- ja kontsertkoori. Mõlemad osalesid maikuus kooriühingu korraldatud noorte dirigentide konkursil ja debüüdini laulupeodirigendina on jäänud mõlemal umbes aasta. Kui Simsoni tähelennule on kaasa aidanud edu noorte koorijuhtide konkursil ja erialaõpetaja Veronika Portsmuthi toetus, siis Uhsil on ette näidata hea tulemus ennekõike tööst ETV kooridega.

Kreegi päevad avas Eesti Rahvusmeeskoori kontsert „Kreek meeskoorile“, kus ettekandele tuli peaaegu kogu Cyrillus Kreegi meeskoorilooming (puudus vaid kaks meeskoorilaulu) ning meeskooriseaded laulust „Meie err“ ja Rudolf Tobiase teosest „Eks teie tea“. Kontserdipaiga valik oli suurepärane, sest kiriku akustika kandis edasi rahvusmeeskoori hea kõla, eriti nende suurepärase sügava bassi. Paraku ei aidanud kaja, mis on nii väikese kiriku kohta uskumatult pikk, kaasa tekstist arusaamisele. Sellest oli kahju just „Laulu Stalinist“ esiettekande ajal, sest huumorimoment ja satiir, mille pärast laul omal ajal ära keelati, jäi tol õhtul tabamatuks. Appi tõttas Tõnu Kaljuste, kes, nagu tavaks saanud, rääkis kontserdi sees kava lauludest. Huvitav oli kuulata selgitusi laulude tekstivaliku ja saamisloo kohta nagu sellestki, kuidas Kaljuste oli seni tundmata teosed muusikamuuseumist üles leidnud. Peale „Laulu Stalinist“ tuli Kaljuste sõnul tol õhtul esiettekandele ka seade vene rahvaviisist „Nüüd hoogu!“, kuid haruharva esitatud laule oli teisigi, näiteks „Meesile sünnipäevaks“ või seade rahvaviisist „Jaan läheb jaanitulele“.

Kreegi meeskooriloomingut kuulates võib täheldada, et see on jäänud puutumata Kreegi uuenduslikust ja pisut ekspressionistlikust helikeelest, mis on teada näiteks lauludes „Nõmmelill“ või „Talvine õhtu“. Ja pole ka ime, sest meeskoorile kirjutas ta peamiselt pärast Teist maailmasõda ning nooruspõlve jäi vaid tema esimene teos „Väike lille laul“ ja üks lihtne sünnipäevalaul oma tulevasele naisele Mariale. Meeskoori on Kreek käsitlenud pigem võimsa instrumendina, teatud mõju on ka XIX sajandi Liedertafel’ite viljeldud meeskoorilauludel ning nii mõnigi laul sisaldab Kreegi peent huumorit.

Järgmisel õhtul olid publiku ees ETV laste- ja kontsertkoor, EMTA segakoor ja dirigent Silja Uhs. Kavaga „Lauliku lapse­põli“ kordas dirigent oma magistrieksamit. Kaljustele sümpatiseeris eksam nii väga, et ta kutsus dirigendi koos kooridega esinema Kreegi päevadele – uhkem tunnustus kui mis tahes hinne. Õnnetuseks puudusid kavas festivali nimihelilooja teosed ning seetõttu lisati kontserdi algusesse Kreegi „Õhtune laul Jumala Pojale“. EMTA koorist moodustatud ansambel laulis seda küll hästi, kuid kuna seda lauldi enne piiskopi sissejuhatavat sõnavõttu ja kõrvalruumist, jättis see kontserdi külge poogitud mulje.

Ülejäänud kava oli aga hästi üles ehitatud, sarnanedes kava keskse teose, Veljo Tormise „Helletuste“ vormiga: kontsert algas vaikselt ning temaatika viitas lapsepõlve muretusele (Härma „Lauliku lapsepõli“), muutus siis järjest kurvemaks (Tormise „Kurb laulik“), kulmineerus tõelise valuga („Helletused“ ja Tarmo Lepiku „Karjase maailm“) ning naasis vaikuse ja juurte juurde (jälle „Kurb laulik“ ja „Lauliku lapsepõli“, aga seekord vastavalt Pärt Uusbergi ja Tormise seades). Terviku huvides täitis lauludevahelist vaikust kandlemäng (Liisi Pley) ning aja kokkuhoiu ja kontserdi sujuvuse nimel lauldi nii altari ees kui ka kiriku tagaosas.

„Helletuste“ kõrval oli kontserdi teine raskuspunkt Tarmo Lepiku „Karjase maailm“. Mõnevõrra sarnaselt Tormise teosega on kujutatud siingi elu tahke, eeskätt selle valulist külge, imiteeritud helletamist ja rahvalaulu. Kuid erinevalt Tormise „Helletustest“ pole kasvatanud Lepik pinget järk-järgult, vaid külvab publiku üle pidevalt muutuva virvarriga. Klastrite, kiljuvate hõigete ja polütonaalsuse kõrval on teose tähtsaim omadus akustiline mõjusus, mis saavutatakse tänu häälerühmade mitmekihilisusele. Efektne teos ja suurepärane leid!

Selgi kontserdil kõlas uudisloomingut, kuigi mitte esiettekandes, ent nende loomisaasta on 2016. Riho Esko Maimets oli dirigendi tellimusel kirjutanud naiskoorilaulud „Olen kui linnuke“ ja „Kaja“ Ernst Enno tekstile. Kahes eriilmelises laulus on siiski palju ühist: mõlemad on heakõlalised ja meditatiivsed, üles ehitatud minimalistlikule kordusprintsiibile, faktuurilt mitmekihilised, sagedased on nii pikad foonid kui ka kvardipidemega akordid – ehk muusika, mida on ilus kuulata. Maimetsa tööd leiavad dirigentide seas järjest enam tunnustust, mistõttu meenutab tema esilekerkimine üha enam Pärt Uusbergi mõne aasta tagust tõusu.

Neli aastat tagasi on Andres Ammas kurtnud Sirbis Kreegi päevadest kõneledes, et Tõnu Kaljuste entusiasm on küll suur, kuid tal tuleb trotsida kohaliku publiku tagasihoidlikku huvi. Sel aastal võis aga kokkutulnute hulka pidada lausa rõõmustavaks: umbes 150pealine publik mõlemal kontserdil ei andnud põhjust häbenemiseks. Entusiasm koos jonnakusega on end ära tasunud ning haapsallased on leidnud põhjuse olla kunagise linnakodaniku üle uhked. Kümme aastat on kinnistanud ühe pärli Läänemaa kultuuriellu ning tasub oodata ka üheteistkümnendat. Eks näis, ehk peidab muusikamuuseumi põhjatu varakamber veelgi põnevat Kreegi loomingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar