Kummardus esimesele peadirigendile

Toomas Velmet

„Olav Roo ts 100”: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Aleksandra Soumm (viiul, Prantsusmaa), dirigent Arvo Volmer 26. II Estonia kontserdisaalis. Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkester (tänane ER SO) kutsus oma esimeseks peadirigendiks pianistiks ja heliloojaks õppinud Olav Rootsi (1910–1974), kes oli tolleks ajaks ennast juba  näidanud kõrgtasemega dirigendina. Erudeeritud muusikuna ei takerdunud ta traditsioonidesse, vaid oli avatud nii eesti kui maailma muusikale. Eriline oli tema suhe eesti kaasaegse muusikaga ja seal muidugi prevaleeris Eduard Tubina looming. Helilooja Roots on meil tänaseni päriselt avastamata ja siin on erilised teened dirigent Arvo Volmeril, kes tõi nüüd ERSOga Eestis esiettekandele Rootsi 1967. aastal loodud Sümfoonia. See on keerukas,  suure mahu ja -sisuga, klassikalises vormis, aga kaasaegses helikeeles läbi viidud elutöö. Teos, mille autor on perfektselt viimistlenud, seisab kindlasti omas žanris võrdsena Eduard Tubina sümfooniate kõrval ja peaks oma kaalukuselt olema eesti dirigentide repertuaarilehel esimeste seas. Kuid see on tuleviku teema. Olevik on see, et eesti helilooja suurteos jõudis Estonia kontserdisaali lavale 43  aastat pärast esiettekannet Bogotás.

Kontserdi programm oli stiilne, peateosena kõlanud Sümfooniale eelnesid Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Saaga” ja Viiulikontserdi vene päritolu prantsuse noorukese viiuldaja Aleksandra Soummi (1989) esituses. „Saaga” on Sibeliuse enda sõnul tema kõige isiklikum teos, milles pidavat peegelduma kogu autori rahutu noorus. Võib-olla see õigustab ettekande suhteliselt kiire tempo  ja pisut rahutu meeleolu, kuigi oleme harjunud teost kuulama mõõdukamalt kulgevana. Vaieldamatult oli esitus heal tasemel ja pakkus parasjagu põnevust. Kontserdi üllatajaks oli aga Aleksandra Soumm, kellest ma ei teadnud rohkem, kui et ta on klassika-eurovisiooni võitja. Pigem suhtusin teatava eelarvamusega, et jälle üks Sibelius, sest selle autori Viiulikontserti on meil viimase paarikümne aasta jooksul kindlasti  enim esitatud.

Maitse küsimus muidugi, aga minu maitsele vastavalt oli tegu sensatsiooniga. Hakkamata loetlema, kelle esitust olen elu jooksul kuulnud, paigutan Aleksandra Soummi väga kõrgele. Eelkõige vaimustas mind esitatud teksti loetavus: kaotsi ei läinud absoluutselt mitte ühtegi nooti, mis ei ole selle kontserdi partituuri juures sugugi igapäevane nähtus. Teiseks oli ka selles teoses tempo harjumatult kiire, kuid vägagi põhjendatult. Olen  lugenud, et Sibelius ei mõelnud kontserti sugugi „põhjamaiselt karge ja graniitsena”, vaid nimelt ülivirtuoossena, ja pikka aega ei olnud ta rahul teose ettekannetega. Usun, et pärast Soummi ettekannet võiks autor küll rahule jääda. Viiuldaja käsutuses Francesco Stradivari viiul (1735) kõlas meie saalis võimsalt ja sobis oma tämbrilt suurepäraselt Sibeliuse müstilisse orkestrisse. Esitusest kõlas läbi uskumatut nooruslikku energiat ja isegi  oma võimekuse nautimist, milleks artistil on täielik õigus. Kontserdi esitusest sai õhtu nael igast aspektist ja kõigis komponentides. Sellist aktiviteeti ja täpsust saatjana annab meenutada kui seekordne ERSO Arvo Volmeri juhatusel. Publik ei lasknud viiuldajat lavalt, kunstnik esitas lisaks Ysaÿe Soolosonaadi nr 2 neljanda osa ja tegi seda suurepäraselt, varjutades ühe teose esitusetalonidest Maksim Vengerovi näol.

Olen päris veendunud,  et Aleksandra Soummi nime pole tarvis jätta meelde – ta tuletab end ise meelde kiiresti. Ta on juba praegu, vaatamata kahekümnele eluaastale, samas mänedžmendis (Askonas Holt) Viktoria Mullova, Julian Rachlini ja Jaime Laredoga. See on kindlasti objektiivsem näitaja kui minu arvustus. Võtan vaevaks esituse õnnestumise puhul veel kord alla joonida Volmeri juhitud ERSO ansamblit Soummiga – see oli erakordne.  Kontserdi teise poole täitis Olav Rootsi sümfoonia. Kirjutatud klassikaliste traditsioonide järgi: I osa Allegro affetuoso. Allegro assai, II Andante espressivo, III Scherzo ja IV Molto tranquillo e misterioso. Marcato marziale. Teos on raskepärane ja kindlasti väga keerukas instrumentaalselt, ühe sõnaga raske mängida. Helikeel ei tuleta kedagi meelde, kuidas ka ei otsiks eeskujusid oma mälusopist. Temaatiline materjal tugineb lineaarselt justkui 12 tooni põhimõtetele, kuid on ikkagi tonaalse, aga väga põneva harmooniaga.

Väga palju on rohkem või vähem jälgitavat polüfooniat ja igatahes sooviksin teost kuulata partituuriga. Palju olulist materjali on antud kontrafagotile, tuubale ja bassklarnetile – kindlasti on teose üks olulistest väärtustest autori omanäoline orkestratsioon. Orkester on suur ja partituuri ridu palju, kuid tundub küll, et kõik kirjapandu on hästi jälgitav ja põnev. Nagu öeldud, teos on  keeruline ja esmaesituse järel ei oska hinnata õnnestumise protsenti, kuigi esines ka selgeid ebaõnnestumisi, mis aga ei heidutanud ei esitajaid ega kuulajaid. Minu esmamulje järgi võiks erksam olla tempo Scherzo’s ja kindlasti finaali marziale temaatikas. Igal juhul on eesti muusikas uus (vana) teos, mis ei tohi kontserdikavadest kaduda. Teos on väärtuslik ning kiiduväärt ka ERSO ja tema seitsmenda peadirigendi Arvo Volmeri  austusavaldus autorile, orkestri esimesele peadirigendile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht