Kultuuripreemia Jüri Reinverele

Tiia Teder

Jüri Reinvere

Jüri Reinvere

Erik Berg / Pressifoto

Reinvere loomingus on siiani olnud kaks lahknevat liini. Üks on modernistlik suund, näiteks tema „Reekviem“ ning muud erilise helitämbriga ja sõnale toetuvad multimeediateosed. Teine on rohkem klassikaline suund, mille aluskivi on „Loodekaar“ ja mitmed sellele järgnenud oopused. Mind huvitaski „Peer Gynti“ vaatama minnes kõige rohkem Jüri Reinvere muusika, täpsemini küsimus, millise loomingulise stilistika on Reinvere valinud seekord. Ta oli valinud klassikalisema suuna.

Reinvere ooperi muusikat on arvustustes võrreldud mitme hilisromantiku nagu Richard Straussi ja Wagneriga. Ma lisaksin veel Eestist Tubina, Tüüri ja Reinvere ühe õpetaja Lepo Sumera teatava mõju tema ooperi muusikas. Muljetavaldav oli ooperi sümfoonilisus: see on väga hea sümfooniline partituur, rikas ja külluslik, Norra Rahvusooperis suurepäraselt esitatud muidugi ka. Mulle väga meeldis muusika vorm. Ja vorm on nüüdismuusikas enamasti suurim probleem – ideed ei seisa koos ja materjal jääb segaselt hulpima. Siin oli aga piltide või väiksemate ja suuremate struktuuride raames pidev liikumine ning muusikalise teekonna loomulik kulgemine. Muusikas on kasutatud juhtmotiive ja neil on tuntav tihe side tekstiga, mis on üks väga laetud ja esseistlik tekst. Üks žanr, mida Jüri Reinvere juba noorest peale on oma loomingus armastanud, on intimate letters – erakirjad ja „Peer Gyntki“ oli sellest žanrist mõjutatud, kuigi teos on mõõtmetelt väga suur.

Esile tahan tõsta veel ooperi muusika vokaalsuse. Nüüdisooperi üks traditsiooniline komistuskivi on see, et lauljad pannakse laulma ebamugavaid intervalle. Peategelast kehastanud Nils Harald Sødalil oli, mida väljenduslikult ja loomulikult laulda, müstilist niiditõmbajat Bøygenit kehastanud kontratenor David Hanseni partii on omaette pärl! Mulle meeldis, et kõlaefektide kasutamine oli helilooja tugeva kontrolli all ja ettevalmistatud helimaterjali oli suhteliselt vähe. Ometi on Reinvere väga kogenud ettevalmistatud materjali kasutaja ning tal on selles vallas unikaalseid teoseid, näiteks raadio-ooper „Vastaskallas“.

Julgen öelda, et eesti muusikaliteratuuris polegi olnud nii küpset, võimast ja suure dramaturgiaga ooperit. Seda oli huvitav kuulata, ka lavale vaatamata võis saada põneva elamuse osaliseks.

Lavastuses oli rohkelt visuaalset atraktsiooni, alustades dekoratsioonide, faktuurse hiigelpannooga, mis muutus mägedeks, orgudeks, mereks, haudadeks. Oli dünaamilist liikumist, piltlikku tardumist, vaimukaid sümbolistlikke detaile, näiteks Peer Gynti näoga jonnipunn, mis iga „tuule“ poole kiikus. Lavastuses oli silmailu, väljakutsuvat, groteski ja mängu, aga ikkagi jäi alltekstina kummitama lõputu igatsus ja kurbus, mis on muusikas sees. Suurt olemise küsimust, mida teos kajastab, on lavastusega ikka väga toetatud.

Selles ooperis on ka numbreid, millel võiks olla tulevikku ka väljaspool teatrit, kontsertpaladena. Üks neist on see kurikuulus tapa- või pigem hukkumiste stseen, mis muusikas tugineb muljetavaldavale, natuke boolero tüüpi surmatantsule. Eriti haarav oli jälgida sümfoonilist arengut: muusika läks ja kasvas, jõudis kohale ja vaibus. Ning kuivõrd veenvalt tasakaalus on selle numbri proportsioonid. Samuti väga kaasahaarav tervik oli lõpupildi algus, kus koor põimub salvestatud linnulaulu ja arhetüüpsete helielementidega.

Nagu ooperiajaloos varemgi juhtunud, ei leidnud Reinvere ooperi esietendus muusikakriitikutelt mõistmist. Norra Rahvusooper tellis rahvuskangelase-teemalise ooperi eesti heliloojalt, tegemist on kahtlemata suursündmusega. Eesti meediaväljaannete pealkirjadest jäi aga mulje läbikukkumisest, millesarnast Eesti muusikaajalugu pole varem näinud. Meediakajastus meenutab ajaloolisi lugusid bel canto ooperite esiettekannetest, kui teos vilistati välja, tehti maatasa ja helilooja langes sügavasse depressiooni … Klassikaline olukord: kriitikud elasid end välja ja meedia tõttas võimendama Norra ajakirjanduses ilmunud arvamusi. Norra ajakirjanduses ei arutatud aga mitte niivõrd muusika, vaid lavastuse üle. Ennekõike oli jutuks stseen, mis meenutas Utøya veretööd. Breivikile viitav nn Rooma stseen on tegelikult väga ilusasti välja peetud, lahendatud veidi samas laadis nagu film „Risttuules“, kus inimeste kohtumisel surmaga aeg tardub. Ja Rooma stseeni alltekst oli hoopis teisel teemal, mis on tänapäeval väga aktuaalne – kuidas on elada, kui ei taha enam elada …

Oma silm-kõrv on kuningas ja loodan, et ka Estonia toob kord Jüri Reinvere ooperid lavale ning Eesti publik saab neist osa. „Peer Gynti“ kujutan ette muljetavaldavana ka kontsertettekandes. Aeg näitab, mida 50 aasta pärast ooperi „Peer Gynt“ kohta öeldakse ja milline on Reinvere järgmine ooper.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming