Kultuuripealinna kavaväline lõppkontsert

Toomas Siitan

Monteverdi „Maarja vesper”: solistid Anna Dennis, Christina Larsson Malmberg, Simon Wall, Johan Christensson ja Taavi Tampuu, Voces Musicales ning Tallinna Barokkorkester, dirigent Risto Joost. 28. XII Riia Jaani kirikus ja 30. XII Tallinna Jaani kirikus. Lõppenud kultuuripealinna-aastal tuldi välja paljude algatustega, mis võivad olla algimpulsiks uutele tähendustele, mida me täna veel ei tunne. Ise ma kuulun aga pigem nende konservatiivide hulka, kes näinuksid kavades meeleldi Euroopa kultuuri traditsiooniliste märkide võimsamat eksponeerimist. Kuid tagantjärele mõeldes pole selleks ju kampaanialikke aktsioone tarviski – nende märkide keskel on siin elatud pikki sajandeid ja need määratlevad meie loomulikku eluruumi nagunii. Visuaalsete kultuurimärkidega samavõrra aktiivselt loovad seda ruumi muusikaliste suurteoste elavad ettekanded, nagu oli Wagneri elutöö kokkuvõte „Parsifal” „Tallinn – kultuuripealinn 2011” programmis või Bachi h-moll missa (tänavu märtsis) ja Monteverdi „Maarja vesper” 30. detsembril väljaspool kultuuripealinna kava. Viimaste puhul tuleb Risto Joostile, koorile Voces Musicales ja Tallinna Barokkorkestrile küll siiralt õnne soovida: hetkeolusid trotsiv ettevõtlikkus ja vaimustav kvaliteet paistavad masunäolise muusikaelu taustal eriti silma. Mullu kostis kriitikat, nagu kaaperdanuks SA Tallinn 2011 oma kavva kõik suurüritused, mis siin nagunii toimunuks. Vocese suveräänsed muusikaprojektid – ja üldse mitte ainult need – näitasid aga, et siinne potentsiaal ühe katuse alla ei mahugi ja et põuda pole meie muusikaelus karta ka järgmistel aastatel.

Monteverdi „Maarja vesper” (1610) kuulub muusikaloo suurte pöördehetkede hulka, selle kultuuriloolist tähendust on raske üle hinnata. Eestis on see äärmiselt nõudlik teos varem kõlanud kahel korral: 1997. aastal dirigeeris Elmo Tiisvald seda toonase koorifestivali avakontserdil – kõik jõud olid siis kohalikud – ning aastal 2003 esitas Paul Hillier seda Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ansambliga Concerto Palatino. Nagu 1997. aastal, oli nüüd taas laval Tallinna Barokkorkester, kooslus, mida Egmont Välja ja agentuur Concerto Grosso on vapralt elus hoidnud varsti juba veerand sajandit. Kuna teos eeldab tippsoliste ka pillikoosseisus, eelkõige viiuldajaid ja tsingimängijaid, oli koosseis üpris rahvusvaheline, kuid sellise võivad enda ümber koguda vaid inimesed, kes on ehitanud laia koostöövõrgustiku ja näidanud end väärika koostööpartnerina. Orkestri krooniks olid saksa viiuldaja Veronika Skuplik, tänase noore põlvkonna üks põnevamaid ansamblimuusikuid, ning tsingivirtuoosid Josué Meléndez (Šveits) ja Gawain Glenton (Suurbritannia). Omaette naudingu valmistas stiilselt suur ja värvikas continuo-rühm, millesarnast Eestis vist polegi kuulnud.

Ka Risto Joost ja Voces Musicales on kümmekonna aastaga ehitanud pinna, mis kannab kui tahes nõudlikke projekte. Koor üllatab oma kavade ambitsioonikusega ja võimega need kvaliteetselt välja vedada. Kõrgtasemel harrastuskoori kohta, mis ei saa endale lubada väga stabiilset koosseisu, on välja kujundatud rikka ja piisavalt ühtlase kõlaga ansambel, mille nimel praegu töötab koori uus dirigent Kaspar Mänd. Kõige võluvam on aga nende täiesti „ebaprofessionaalselt” suur pühendumus ning musitseerimise täpsus ja energeetilisus.

Risto Joost on vormiliselt küll koori juurest lahkunud, aga juhatab endiselt selle suurprojekte. Tema muusikaline töö ühendab praegu noore dirigendi energia juba kogenud professionaali detailitäpsuse ja tervikutajuga. Joosti tuntus ja usaldatavus põhjapoolses Euroopas toob siia väga põnevaid soliste ja „Maarja vesper” on nende valiku suhtes eriti nõudlik, sest vaja on kõlaliselt tasakaalustatud ning võrdsete virtuoosivõimetega sopranite ja tenorite paare. Intrigeerivalt olid siin kõrvutatud inglise ja rootsi lauljad. Joost oli esitamiseks valinud selle teose kõrges registris versiooni: see mõjub muidugi säravamalt, kuigi paneb koori tõsisele proovile ja ähvardab murda soolotenorite kaela. Simon Walli ja Johan Christenssoni perfektne koloratuuritehnika pääses siiski hästi mõjule, kuigi mõjunuks mugavamas registris vahest veel veenvamalt. Sopranite paar Anna Dennis ja Christina Larsson Malmberg oli aga lihtsalt hiilgav ja väga soliidselt toetas neid ka Taavi Tampuu.

Monteverdi „Maarja vesper” pani väärika punkti kogu aastale ja kultuuripealinna ideele, nagu mina seda ette kujutan. Euroopa eri nurkadest pärit muusikute loomulik ja mõistev koostöö, milles vahetatakse määratult energiat ja kogemusi ning nihutatakse üksteise standardeid. Ning muusikaahnete noorte kartuseta toimetamine Euroopa muusikaloo tüvitekstide kallal. Julgen öelda, et sellist muusikaelu ma olen Eestisse alati tahtnud ja loodan, et see saab aina kosuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming