Kultuurilooline leid

JORMA TOOTS

Pealkirja all „Salzburgist Revalini“ ilmus hiljaaegu helikandja, millel musitseerib pianist Andre Hinn, kelle esituses kõlavad plaadil Mozarti, Ester Mägi ja Christoph August Gableri (1767–1839) teosed. Erinevalt kahest esimesena mainitud heliloojast on Saksamaal Mühltroffis sündinud Gabler niihästi Eesti kui ka arvatavasti kogu maailma muusikahuvilistele täiesti tundmatu tegelane, kuigi teda võib pidada selle plaadi ilmumise üheks peasüüdlaseks.

Selle väite mõistmiseks tuleb põgusalt tutvuda Gableri elukäiguga, mis oli tihedasti seotud Eestimaaga ja siin kandis tegutsenud baltisaksa muusikaringkonnaga. Mitmekülgselt haritud Gabler, kes lisaks muusikale jõudis Leip­zigi ja Göttingeni ülikoolis tudeerida teoloogiat, juurat ja kameraalmajandust (nüüdse majandusteaduse eelkäija), saabus Eestimaale 1797. aastal ja asus siin kõigepealt muusikaõpetajana tööle oma sõbra kohtunik von Focki perekonnale kuulunud Sagadi mõisas. Mõne aasta järel kolis Gabler aga Tallinnasse, kus ta auväärse ametikoha kõrval Eestimaa Ülem-maakohtus jätkas oma muusikalist tegevust ja astus regulaarselt üles nii pianisti kui ka heliloojana. On teada, et peale Tallinna esines Gabler ka Tartus ja Riias, kus ta samuti tõestas end võimeka ja hea maitsega muusikuna. Gabler elas mitmeid ameteid pidades Eestimaal 1836. aastani, misjärel veetis elu viimased aastad Peterburis, kus suri tagasitõmbununa.

Gableri tegevus Tallinnas oli niisiis igati silmapaistev. Ka tema üheteistkümnest lapsest on mõnigi jätnud jälje siinsesse kultuurilukku, tegutsedes muusiku, noodikirjastaja või arhitektina. Sama hästi ei ole läinud paraku Gableri heliloomingul, mille tuumiku moodustanud peamiselt Tallinnas loodud arvukad klaveriteosed on nüüdseks unustusse vajunud. Teadaolevalt ei ole need seniajani jõudnud mitte ühelegi helikandjale ja ka suurema osa teoste noodimaterjal on tõenäoliselt hävinud.

Seetõttu on kõnealusel plaadil kõlavate Gableri kahe ulatusliku variatsioonitsükli (Kümme variatsiooni C-duur op. 24 nr 2 ja Üheksa variatsiooni F-duur op. 25 nr 3 Giovanni Paisiello tuntud aariale „Nel cor piu non mi sento“) näol esmajoones tegemist haruldaste kultuurilooliste leidudega, mis lasevad heita pilgu omaaegsesse kõrgetasemelisse baltisaksa muusikaellu. Mõlemad oskuslikult kirja pandud teosed annavad tunnistust nende autori virtuoossest klaverikäsitsusest ning üllatavad siin-seal omas ajas ja maneeris ootamatute harmooniajärgnevuste ja karakterivastandustega. Mõlema teose särav ja mitte ülearu tõsimeelne stiil paistab hästi sobivat ka Andre Hinnile, kes esitab neid plaadil silmanähtava lusti ja üleolekuga.

Plaadi avalugu, Mozarti sonaat B-duur KV 281 on siia sattunud plaadi üldkontseptsioonist lähtuvatel põhjustel, selleks et luua vähe tuntud Gablerile muusikaloolist konteksti ja häälestada kuulajat vastu võtma tuttavlikke, kuid tegelikult täiesti tundmatuid teoseid. Klaverimängimise seisukohast on tulemus hästi õnnestunud, seejuures mõjuvad veenvalt eeskätt sonaadi äärmised, kiired osad. Sonaadi teiselt osalt oodanuks veidi sundimatumat atmosfääri, mis ilmselt ongi kontserdisituatsioonis kergemini saavutatav kui stuudiotingimustes. Sonaadi ja Gableri variatsioonitsüklite vahele mahub ka Mozarti miniatuurne menuett D-duur KV 355, mille algusmotiivil on tugev intonatsiooniline seos varem kõlanud sonaadi lõpuosaga.

Kuigi Gableri variatsioonitsüklite esmasalvestamine on juba iseenesest täiesti piisav põhjus helikandja väljaandmiseks, võinuks tausta loomisel kaaluda Mozarti teoste asemel või kõrval ka näiteks tema poja Franz Xaver Mozarti mõne teose salvestamist. Noorima Mozarti eluaastad, stiil ja Gableriga isegi veidi sarnane koht muusikaloos lubanuks seda kindlasti.

Plaadi lõpulooks on valitud Ester Mägi teos „Vana kannel“, mis peaks vastukaaluks kahele Kesk-Euroopa härrasmehele kuulajale avama ukse meie päris oma ugriilma. Seda suurepärast teost on esitanud paljud pianistid, kuid plaadile on jõudnud „Vana kannel“ alles kolmandat korda. Andre Hinni esituses mõjub teos süvenenult, soliidselt ja stabiilselt. Selline üldmulje jääb kõlama ka kogu plaadist.

Helikandja esitluskontserdile 18. veebruaril Tartu Saksa kultuuri instituudi juugendsaalis oli kogunenud arvukalt publikut. Hinn esitas seal muusikanäiteid värskelt plaadilt ja rääkis selle saamisloost. Plaadil on silmapaistvalt ilus ja läbimõeldud kujundus ning põhjalik, lausa neljas keeles koostatud annotatsioon (A. Hinni tekst), millega tutvuda on kindlasti soovitav. Pianistil oli esitluse käigus võimalus tänada ka kõiki abilisi ja toetajaid. Nende hulgas väärib eraldi märkimist helilooja Alo Põldmäe panus: tema käest saadud haruldased Gableri teoste noodid olid Andre Hinnile soolo­plaadi väljaandmisel ilmselt esimeseks tõukejõuks.