Kultuur 2020 – Inventuur

TIINA MATTISEN

Inventuuriks võiks kolmapäevahommikust kokkusaamist muusika-ja teatri­akadeemias nimetada küll, ehkki Eesti muusikanõukogu kutsus arutama muusika­­elule ja -haridusele vajalike saali­tüüpide, praeguse olukorra, võima­like uusehitiste ja ümberkorralduste ning pikema perspektiiviga investeeringute üle.

Muusikutele tundub rääkimine enamasti tühi ajaraiskamine, ütles Tõnu Kaljuste jutuotsa lahti tehes. Muusikut huvitab, mis teos on kavas, palju proove tuleb, kui palju selle eest makstakse ning kus on proovid ja kontsert. Üleeilsel hommikupoolikul keskenduti selle loetelu viimasele, neljandale punktile, sest Kaljuste kutsus linnulennul läbi käima kõikide artistide soovunelmad. Olgu kohe öeldud, et niikaugele ei jõutud – loodetavasti on unistusi ikka rohkem –, ent pilt tõmmati meeldivalt laiaks. Teame ju küll, et nõupidamise ajendas EMTA hoone, mis, olgu peale aastal 1999 pidulikult avatud, liigitub siiani pooleli ehituste lahtrisse.

EMTA unistus.

EMTA unistus.

EMTA

Keda huvitas, sai rektor Peep Lass­manni ja haldusprorektor Ott Maateni esinemisest hea ülevaate: projekt on ehitus(loa)valmis, põhjendatud ja kontrollitud eelarve tehtud, oma toetuse on lubanud kultuurkapital ning EMTA omaosaluse ettevalmistavas tsüklis juba peaaegu täitnud, ent on valmis ka rohkem panustama. Nüüd sõltub kõik Euroopa rahast. Astra meetme otsuse olevat eksperdid juba teinud (Krista Aru sõnul sai EMTA „objekt“ üsna hea hinnangu) ja selle sisu tehakse teatavaks 22. veebruaril. Siiski ei saa positiivse otsuse korral kohe startida, sest vabariigi valitsusel on kaks kuud ekspertkomisjoni otsuse menetlemiseks. Mis selle aja jooksul toimub, jäigi natuke ebaselgeks ka EMTA vilistlasest riigikogulasele Imre Sooäärele, kelle mõttekäik lõppes umbes nii, et kui Euroopa raha on eraldatud, siis on ju hästi. Loodetavasti ongi. Igatahes ei teadnud ükski kammersaali kogunenud esindusliku seltskonna hulgast nimetada ainsatki muusikakõrgkooli, kus pole oma saali, ja üksmeelselt leiti, et kujunenud olukord pidurdab meie muusikakultuuri arengut. Ivari Ilja lisas veel, et kogu armastuse juures teiste muusikaorganisatsioonide (nt ooperimaja) vastu eelistaks tema ikkagi haridust, sest just see kindlustab muusikakultuuri tuleviku. Niisiis ei kerkinud kõigi kolme tunni jooksul korrakski mõtet, et EMTA saaliga on veel aega. Ei ole.

Tõsi, natuke ehmatav oli kuulata Linnateatri direktori Raivo Põldmaa meenutust, et teater on samasuguses suure saali valmisolekus olnud koguni kaks korda, 1986. ja 2008. aastal. Esimesel korral katkestasid 1991. aasta uued tuuled Poola ehitaja töö (kiivrid rippuvat siiani varnas) ja 2008. aastal jäädi mäletatavasti linnaisade „rahvaküsitluses“ alla Kultuurikatlale … Kahe miljoni jagu ettevalmistusi ootab puhkefaasis ja vundamendiauk majade vahel paremaid aegu. Ehk läheb muusikutel paremini. Vähemasti Sooäär kutsus lõpetuseks ühe mütsi alla koonduma ja suuremalt mõtlema: miks ei võiks maailma parimad muusikud ja dirigendid võrsuda nimelt EMTAst!

Mõtteid, plaane ja infot pakkus koosolek aga palju laiemalt, sh kesksete muusikakollektiivide (ERSO, Estonia, Eesti Kontsert jt) vaatenurgast. Oli ka neid, kes uuest saalist ei unista nagu Eesti Kontsert. Jüri Leiteni sõnul ollakse küll valmis koostööks, olgu Noblessneri valukoja või Nordea kontserdimajaga (neist kahest oli rohkem juttu). Isegi Aivar Mäe lõi korraks kõhklema, kas kiiresti väheneva elanikkonnaga Eestis tulekski uude ja suuremasse ooperimajja piisavalt külastajaid …

Kõige kaugemale on unistuse vormistamisel jõudnud meie rahvus­orkester. Direktor Kristjan Hallik lubas, et ERSO sügiseseks 90. aastapäevaks saab valmis arengukava, sh ka põhjendatud ideekavand tulevase kontserdisaali tarvis. Hallikul olid kaasas ka külalised firmast Theatre Projects Consultants, kellel on praegu tööd tuhatkond projekti 70 riigis. Kuulsime, et kui teatri- ja kontserdisaalid on nelja-viiesajal aastal suhteliselt vähe muutunud (tehnoloogia mõistagi rohkem), siis XXI sajand on jõuliselt avanud uued perspektiivid. David Staples näitas uhket slaidirida uutest polüfunktsionaalsetest saalidest (nt Guildhalli muusika- ja teatrikooli uue õppehoone kõrgematel korrustel paiknevad Londoni eksklusiivsed korterid), ent kõik see tundus peaaegu liiga uhke.

Muusikaelule vajalike saalide loetelu muudkui kasvas: kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juko-Mart Kõlar lisas sinna kuni 3000 kohaga saali (jääks Nordea saali ja Saku suurhalli vahepeale) võimendatud muusika jaoks, 500 kohaga saali, mida vajab näiteks „Jazzkaar“, aga ka teised kontserdikorraldajad (siin oleks abi EMTA saalist, mis kavandab oma tegevusest 40% nimelt avalikuks ja rentimiseks), ning 160–200 kohaga kammersaali kehval rendipinnal töötavale Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, kelle unelmakodu saaksid rentida ka teised kammerkontsertide korraldajad.

Kogu jutt viis ühelt poolt ratsionaalse tõdemuseni, et kõike me nagunii ei saa, mistõttu eriti olulisena tõstatus ühiskondliku kokkuleppe vajadus. Siiski ärgitas Toomas Siitan lõpetuseks revolutsioonile vähemasti oma peas: kus oleksime, kui eestlased oleksid eelmise sajandi algul mõelnud alandlikult, et milleks meile Estonia maja? Jutt, et raha ei ole, tuleb ära unustada. Mõelda tuleb perspektiivitundega ja laiemalt kui ühe organisatsiooni piires, julgelt ja suurelt. Tähistame ju tänavu 200 aasta möödumist orjaaja lõppemisest …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar