Kulminatsioonide võimuses

Leelo Kõlar

Sümfooniakontsert: ERSO , dirigent Rory MacDonald (Suurbritannia), solist Ralf Taal (klaver) 23. X Estonia kontserdisaalis. Kava rõhuasetus oli Antonin Dvořáki loomingul. Sümfooniline poeem „Keskpäevanõid” op. 108 (1896) ja Sümfoonia nr 5 F-duur op. 76 (1875) haarasid oma „embusse” Ludwig van Beethoveni Klaverikontserdi nr 3 c-moll  op. 37 (1800). Selline vaheldus mõjus kuulamisel kosutavalt. „Keskpäevanõid” on tšehhi poeedi ja ajaloolase Karel Jaromír Erbeni samanimelisel poeemil põhinev sümfooniline lühiteos. Kuna mul seda lugu pole varem kuulda õnnestunud, tekkis teatud ootuspõnevus. Tegin aga selle vea, et lugesin enne kontserti kavalehte, kus oli poeemi sisu üksikasjalik kirjeldus. Kuulamisel hakkas see mind  häirima. Tundsin end muusikast kramplikult otsivat neid töötavaid inimesi, seda poega, kes end korralikult üleval ei pidanud, ja seda valges riides kummituslikku päikesepistenõida. Tagatipuks tuli veel välja otsida see koht, kus ema poega hoiatab ja siis isa kohale saabub. Ma üldse ei armasta programmilist muusikat ja nüüd kujunes veel selline mõttetu olukord.

See on muidugi minu ja mitte muusika viga. Kindlasti  on küllalt kuulajaid, keda selline selge programm muusikasse sisseelamisel abistab. Muusika oli ju ilus, natuke ka lihtsakoeline. Kontrastirohkes esituses ei taotlenud dirigent mütoloogia salapära, fantastikat ega põnevaid kõlavärve. Nojah … õnneks polnud see lugu pikk. Beethoveni klaverikontserdi esitusega tõestas Ralf Taal järjekordselt oma pianistlikku usaldusväärsust ja sisemist kasvamist.  Kontsert mängiti korrektsel tasemel selgelt ja siiralt. Osade vahel oli paras kontrast: tõsine ja vaoshoitud I osa, üllas II ja veidi kapriisne III osa. Orkestri osalus oli solistiga meeldivalt sobitatud. I osa Allegro con brio veidi objektiivne kulgemine ärkas tõeliselt ellu kadentsis, mis oli nagu suur vabanemine, pakutud loomingulise impulsiga, täis sisemist energiat. (Tahan siinkohal meenutada Beethoveni c-moll teoste erilist atmosfääri:  32 variatsiooni, 3 klaverisonaati, sonaat viiulile ja klaverile, V sümfoonia …) Edasi läks mäng järjest huvitavamaks. II osa Largo kõlas süvenenult, õilis peateema nagu kõrgustesse pürgivalt. Loodi harras meeleolu ja kaunis kõlapilt. III osa Allegro koosnes paeluvatest kujundileidudest, mis liitusid tantsuliseks tervikuks ja arenesid tormiliseks lõpuspurdiks, kus orkester kippus vägisi jalgu jääma. 

See Dvořáki sümfoonia (mille ettekanne New Yorgi Carnegie Hallis läks 1893. aastal triumfaalse eduga) on kaunikõlaline, läbinisti romantilise hingusega, rikkaliku, värviderohke ja lopsaka orkestratsiooniga. Dirigent MacDonald, kes on teatavasti oma noorusele vaatamata jõudnud koostööd teha mitmete Euroopas tuntud muusikute ja muusikakollektiividega, juhatanud kaalukaid oopereid Pariisis, Londonis, Walesis,  avaldas end temperamentse muusikuna, kelle käte all toimuv elab ja voolab. Ta armastab suuri kulminatsioone, mis enamalt jaolt jõuavad liig vara „pärale”. Kulminatsioonide rohkus ähvardab kuulaja segadusse ajada. Piano-nüansse ei paista see dirigent eriti pooldavat. Tema dirigendižest on lai ega hoia energiat kokku. Muusika tõlgitsuses domineeris tahtejõulise orkestrivalitsemise baasil lahtine, väga aval eneseväljendamise  soov. Juhtus sedagi, et orkestri tutti puhul uppus keelpillide temaatiline materjal puhkpillide ja timpani kõlamassidesse. Tundus, et see oli millegipärast taotlus.

Aga tõeline ehmatus tabas kuulajat teose viimase osa alguses, kus eriliselt energiline tšellode sissetulek fff-is ületas juba normaalsed kõlapiirid, kuigi mõte oli vist hea. Jäi imestada, et pillid veel terved! Sellises spontaanses esituses sümfoonia kirevat  karakterite galeriid jälgides ei tulnud hetkekski igavust tunda. Publikule meeldis!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming