Kullaprooviga Beethoven

Ardo Västrik

Eesti Interpreetide Liidu kevadhooaja lõppkontsert: Kaija Lukas (viiul) ja Lea Leiten (klaver). 22. V Mustpeade majas.

Kevadkuul on tavaks saanud tähistada kontserdiga hooaja lõppemist. Üsna viimaste hulgas pani oma XII hooajale piduliku punkti eesti professionaalseid muusikuid ühendav interpreetide liit. Selle austusväärse ülesande täitsid seekord viiuldaja Kaija Lukas ja pianist Lea Leiten.
Kui Lea Leiteni nimi ei vaja enam lähemat tutvustamist, siis Kaija Lukas on ehk veidi tundmatum suurus. Õppinud viiulit alguses Tekla Tappo juures Rapla muusikakoolis ning hiljem Tiiu Peäske klassis muusikakeskkoolis, jätkas Lukas 2006. aastal õpinguid Londonis Guildhalli muusika- ja teatri­koolis, kus sai ka magistridiplomi. Täiendanud end veel Salzburgis Mozarteumi muusikakõrgkoolis ja Temple’i ülikoolis Philadelphias, tegut­seb ta nii solisti, kammermuusiku, pedagoogi kui ka orkestrandina Londonis. Väärib  tähelepanu, et kui enamasti läbitakse haridustee kõrgeima astmeni oma maal, misjärel täiendatakse end mujal, siis Lukas on valinud teise tee. Küllap annab see tunnistust ka muutunud aegadest, kuid kõige rohkem on see tõestuseks ikkagi sellele, et mängija peab ise võimekas ja tugev olema.
Koosseis Lukas-Leiten alustas oma kontserti Ludwig van Beethoveni sonaadiga viiulile ja klaverile nr 8 op. 30 G-duur. Mustpeade maja saal on teada-tuntud oma akustika keerukuse poo­lest, kuid kohe esimestest nootidest said kuulajad aimu, kui palju tähendab viiuldaja XIX sajandi algusest pärit Lorenzo Guadagnini meistripill. Duo saavutas väga hea kõlalise tasakaalu ning pakkus kullaprooviga esituse oma energilisuse, täpsuse, kujundite leidlikkuse ning muusikalise partnerlusega.
Kahtlemata on oluline osa ka sellel, et Leiten on end täiendanud just Beethoveni klaveri- ja viiulisonaatide interpretatsiooni alal prof Matti Reimanni juures ning igaüks, kes satub temaga koos mängima, tunnetab seda, millist veenvust sealt tuleb. Kuid samavõrra tähtis ja oskuslik oli Lukase esitus, millest erilisena peab välja tõstma aeglase osa suurepärase kantileeni (kohati andis ehk liiga palju tunda viiuldaja kõrge intoneerimine).
Kontserdi teiseks teoseks oli Richard Straussi sonaat viiulile ja klaverile Es-duur op. 18, mis sedakorda jättis natuke hoomamatu mulje. Ilmselt oli viga kuulajas, kuid kui sonaadi algus oli huvitav ja köitev, läks Straussi noodirohkus ühel hetkel väsitavaks. Samuti andis tunda esinejate veidi erinev lähenemine materjalile: kuigi Leiteni mängitav klaver oli juba natuke „väsinud”, suutis ta sellele vaatamata helilooja kohati orkestraalsest materjalist tabada ja välja võluda väga erinevaid kõlavärve, viiuldaja jäi aga veidi ühetaoliseks. Kuid aeglane osa oli jällegi ääretult kaunilt ja väga meisterlikult teostatud.
Lisalooks esitatud väike miniatuur Dvořákilt sobis imeliselt kontserdi lõpetuseks ja häälestas kuulajad taas rahulikule lainele. Kokkuvõttes oli Lukase ja Leiteni duo kontsert väga nauditav, pakkudes heameelt korraks „koju” tulnud noore viiuldaja heast tasemest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming