Kullaleid jazzisõpradele

Joosep Sang

 

6CD MILES DAVIS, “The Cellar Door Sessions 1970”, 2005.

 

Miles Davis (1926 – 1991) oli silmapaistev trompetist, helilooja ja ansamblijuht, kuid tema tähendus XX sajandi jazzis on eriti suur, kui vaadata tema rolli niigi tormiliselt areneva jazzmuusika uuendajana. Jahe stiil, vabajazz, varajane fusion ja hilisem elektriline jazz, uudne sordiinide ja elektroonika kasutamine, rock-muusika vahendite kaasamine, elu lõpus katsetused hip-hop’iga on vaid mõned tema revolutsioonilised uuendused, milleta jazzil poleks seda nägu nagu täna. Kui neile teenetele liita Milesi magnetiline isiksus (vastuhakuline, kuid väärikas; teravkeelne, ent intiimne), pole ime, et ta on tänini jazzi suurim kultusfiguur.

Tõsi, samas staatuses legende on teisigi, näiteks John Coltrane, Charlie Parker, Billie Holiday, Thelonious Monk, ning ka nende fänne ei toida lood mitte ainult muusikast, vaid ka elust enesest (Trane’i religioossus, Birdi uhke allakäik narkootikumide ja jazziajaloo kaunimate saksisoolode seltskonnas, Lady Day sõltuvus meestest ja mürkidest). Siiski pole kahtlust, et Miles on number üks, nii värvika persoonina kui enim jazzi näojooni vorminud muusikuna.

Tänapäeval on milesiaana võtnud määratud mõõtmed. Ka plaadiletid on tema töid täis, rääkimata kuulsaid fotosid reprodutseerivatest plakatitest ja T-särkidest. Davise ametliku diskograafia kohaselt on täna saadaval üle 140 Milesi osalusel salvestatud plaadi, rohkem kui pool neist Miles Davise enda nime all. Märgatav osa sellest on postuumsed väljaanded ja kõik ei pruugi kõlada vanameistri parimate nootide vääriliselt, samas on plaate nagu Cannonball Adderley “Something Else”, kus Davis on vaid sideman, kuid mängib oma elu tippvormis.

Järgnevalt veel ühest uuest Davise väljaandest. Ja uskuge mind, see plaat pole kuulsa nime seljas liulaskmine, vaid sisaldab tõepoolest väga tähelepanuväärseid salvestusi koosseisult, mida fännid pole varem peaaegu kuulnud. Tegemist on mullu ilmunud kuuest plaadist koosneva karbiga “The Cellar Door Sessions 1970”, raputav muusika erakordselt luksulikus pakendis koos 96-leheküljelise plaadiraamatuga.

Üks populaarsemaid Davisega seotud legende on tema väidetav soov teha koostööd Jimi Hendrixiga. Need rohkem kui neli tundi lasevad meil ette kujutada, mis oleks olnud, kui… Washingtoni klubis The Cellar Door tehtud kontsertsalvestised sündisid täpselt kaks kuud pärast Hendrixi surma ning kaks geeniust, kes liikusid oma muusikas kõrvakuuldavalt teineteise suunas, ei saanudki plaadil kokku. Kuid Hendrixi vaim (koos musta funk-muusika ilmsete mõjudega) on nende salvestiste dominant. Siin on rohkem rock’i kui peaaegu kusagil mujal Miles Davise plaatidel.

Nelja päeva jooksul salvestatud muusika on ülimalt intensiivne ja lood korduvad õhtust õhtusse (kokku on neid koos vabavormiliste jämmidega kümmekond). Kui leigema huviga jazzisõbrale piisaks ülipikast topeltalbumist, siis tegelikult on kuueplaadilisel complete edition’il oma võlu. Milesi muusikud ütlevad  nagu ühest suust, et Davist ei huvitanud vaid rock’i-funk’i sirgjooneline energia ega muusikaline atmosfäär, mis iseloomustab tänaseid jam-bände (mõiste on uus, kuid sobib ka seda muusikat iseloomustama). Miles poleks Miles, kui kaoks tema mitmetahulisus, oskus vastavalt ajahetkele meeleolusid tabada ning kogu bänd sellega kaasa tõmmata.

Ansamblis mängivad Keith Jarrett elektrilistel klahvpillidel, Jack DeJohnette trummidel, Gary Bartz saksofonil, Michael Henderson elektribassil ja brasiillane Airto (Moreira) löökpillidel. Kahte esimest nime pole tarvis kommenteerida, ka Gary Bartz on tuntud. Michael Henderson on Motowni taustaga muusik, kes selle projekti eel mängis Stevie Wonderi ansamblis. Tema kaasamine annab bändile eriliselt otsekohese ja funky kõla, millele lisab oma energia ka tollal veel verinoor Airto, hilisem isafiguur kõikide perkussionistide jaoks. Viimasel kontserdil liitus mainitud muusikutega ka kitarrist John McLaughlin, ikka eesmärgiga lisada rokilikku, varajase fusion’i maiku; osa selle õhtu salvestustest ilmus hiljem plaadil “Live-Evil”.

See hipiajastu loojangul ja fusion-jazzi koidikul salvestatud muusika on kui kihiline tort, mille maitses segunevad magus, hapu ja mõrkjas. “Tordi” põhja loovad DeJohnette (kellelt Miles soovis Hendrixi trummari Buddy Milesi stiilis mängimist) ja toekaid gruuve mängiv Henderson. Siis tuleb Jarretti klahvpillide hõljuv, rütmiliselt ja harmooniliselt suveräänne kiht ning kõige peal “kirsid, pähklid ja šokolaad” Miles Davise trompetilt, toeks Gary Bartzi saksofon. Airto löökpillid (mis tihti ka vaikivad) on omamoodi sidusaine. Lisaks raugematutele gruuvidele on ka puhkehetki, mil tasub eriti tähele panna Keith Jarrettit, vaatamata sellele, et ta väljendab plaadikarbi kaaskirjas korduvalt vastumeelsust elektriklahvpillide vastu (pieces-of-shit toy instruments).

Kuid Miles Davise kuningriigis mängida oli kõigile suur au (näiteks Airto mängis vaid söögi eest, sessiooni lõppedes sai ta küll Milesilt helde honorari). John McLaughlin peab tol murrangulisel ajal Milesiga mängimist oma elu üheks suuremaks õnnistuseks. See aeg oli erutav nii ühiskondlikus kui muusikalises plaanis ning seda pinevil olekut on tunda tänagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming