Kuldaeg ei kao kuhugi

Kristi Hinsberg

Eelmise nädala neljapäeval läbi Kadrioru pargi suundudes tekitas ees ootava kontserdi pealkiri nimetus „Kuldaeg” minus otsese paralleeli kollasevärvilise sügisõhtuga. Pähe tuli mõte, et nii, nagu XVII–XVIII sajand viitab kuldsele ajastule barokkmuusikas, viitab sügis aasta kuldseimale perioodile. Samuti on barokkmuusika, täis värviküllust ja kontraste nagu sügiski. Ajastuomast kirkust ning eredaid karaktereid sai publik tol õhtul Kadrioru lossi saalis nautida ligi kaks tundi, kui Reinut Tepp koos Tallinna Kammerorkestriga esitasid kuus teost kõrg- ja hilisbaroki suurte meistrite Telemanni, Biberi, Purcelli, J. S. Bachi ja Händeli loomingust.

Õhtu staariks kujunes kahtlemata klavessiin kui instrument. Solistirollis figureeris see suurepärane pill küll üksnes Bachi kontserdis D-duur (BWV 1054), basso continuo’na kõlas tema tore särisev kõla aga igas kavas olnud helitöös. Reinut Tepp on interpreedina üks Eesti tuntumaid klavessiinispetsialiste. Professionaalsusega kaasnev armastus oma pilli vastu kajastus väga tajutavalt tema mängustiilis ning peegeldus täiel määral ka publikusse.

Barokis on klavessinistil orkestris täita ka dirigendiroll, mille Reinut Tepp minu arvates pädevalt välja kandis. Üksnes eelmainitud Bachi kontserdi esimeses osas tundus, et pilli positsiooni tõttu publiku suhtes – pean silmas põhilise helinivoo suundumist kuulajatest eemale – ei suutnud klavessiin orkestri taustal kohe soleerima hakata. Rahulikus ja mõtlikus, kuidagi väga eluliselt mõjuvas teises osas ning säravas kolmandas see mõningane ebavõrdse kõlabalansi mulje siiski kadus.

Barokkmuusika oma mänglevuse ning tervikuselgusega võib luua petliku illusiooni esitamise lihtsusest. Ent tegelikult teab iga interpreet, milliseid eelteadmisi ning tehnilist vilumust nõuavad barokkstiili artikulatsioon ja ornamentika.

Tallinna Kammerorkestril on seljataga rohke ja väärikas vanamuusika mängimise kogemus. Sellele väärilise professionaalsusega – hoolimata paarist viiuli intoneerimisviperusest – tulid nad toime ka seekord. Võrdse veenvusega jõudsid publikuni erinevad, vahel väga kiireltki vastanduvad karakterid. Eraldi märgin ära Händeli muusika helgelt piduliku loomuse väga hea tabamise tema Concerto grosso’s F-duur op. 6/9 HWV 327 (1739).

Kogu kontserdiõhtu pärliks oli Biberi teos „Sonata Tam Aris Quam Aulis Servientes” e-moll (Sonatae No. 5) C. 118. Tohutult põnevate harmooniate tipnemine liigutavalt lihtsate lahendustega tõi sõna otseses ning parimas mõttes kananaha ihule. Tegelikult vääris juba ainuüksi nende kadentside kuulamine kontserdile kohaleminekut.

Muusikaõhtu lõppedes rõõmustasid Reinut Tepp ja Tallinna Kammerorkester publikut tänu tungivale nõudmisele ka lisapalaga. Selleks oli õhtu programmis kord juba ette kantud „Le Galope de Rosinante”, elujaatav ning tantsuline osa Georg Philip Telemanni süidist „Burlesque de Quichotte”.

Ajastu, mil klavessiini võis kohata pea iga jõukama linnakodaniku majas, kodus musitseerimine oli elementaarne ning klavessiinikontsert kohvikus tavaline nähtus, on nüüdseks küll tänapäevale teed andnud, aga usun, et barokne kuldaeg ei kao meie elust kuhugi. Vähemalt mitte niikaua, kuni ilmas leidub muusikaentusiaste – nii interpreete kui kuulajaid. Kadrioru lossikontserdi võib lugeda selle ilmekaks tõestuseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht