Külaline oma kodus

Leelo Kõlar

Eesti interpreetide liidu XIII, peamiselt kammermuusikast koosneva hooaja lõpetuseks kujunes Kristi Kapteni klaveriõhtu Pärnu raekoja saalis 19. ja Tallinnas Mustpeade maja Valges saalis 21. mail.

Kristi Kapten näitas end professionaalselt võimeka ja tahtejõulise virtuoosina.

Kristi Kapten näitas end professionaalselt võimeka ja tahtejõulise virtuoosina.

Mait Jüriado / EIL

Me teame Kristi Kaptenist, et ta saavutas 2011. aastal esikoha rahvusvahelisel pianistide konkursil Tallinnas, omandas magistrikraadi Šotimaa kuninglikus konservatooriumis Glasgow’s ja õpib aastast 2013 EMTA doktorantuuris prof Peep Lassmanni juhendamisel. Kuigi Kristi Kapten on esinenud solistina ja kammermuusikuna Edinburghi ja Glasgow’ festivalil, Suurbritannias, Soomes, Rootsis, Leedus ja Hiinas, pälvinud auhindu ja tunnustust konkurssidel Ühendkuningriigis, osalenud solistina mitme orkestri ees, oleme siin Eestis kuulnud tema mängu üsna napilt. Seepärast mõjus ta nüüd meile külalis­esinejana, kes tutvustas end meile professionaalselt võimeka ja tahtejõulise virtuoosina, kelle mängu iseloomustab artistlikkus ja energilisus. Klaver kõlab tal mitmeplaaniliselt, käsitluslaad on voolav, mõtlemine ergas ja kiire, taotlused sihipärased.

Kontserdi kava koosnes Claude Debussy, George Gershwini ja Ferenc Liszti teostest. Võisime kuulda, et esineja nautis Debussy prelüüdide õhustikku ja värvivarjundeid, eriti aga „Ilutulestiku“ ootamatuid sähvatusi ja särinaid. Kapten ei pelga tempolist vabadust ja oskab seda oma mänguga ka põhjendada. Hea oli hingamisele ja pauside järelkõlale antud aeg. Mõnigi kord võib ta kalduda aktiivsemas tegutsemisõhinas libisema üle nurkade, kuid ei pea arvama, et see iga kord just negatiivselt oleks mõjunud, sest domineeris ju Liszti f-moll transtsendentne etüüd vägagi aplombikalt ja suurejooneliselt, olles üks õnnestunumaid numbreid selles kavas.

Rohkem nõtkuvat rütmikust oodanuks Gershwini prelüüdides, mis on ju selle muusika võluvaim pool. Sellesse maailma sukeldumine vajab vist veel aega … Liszti ballad h-moll oli loogiliselt kujundatud ja selle kontrastsed teemad ilmekalt vastandatud. Pikas sissejuhatuses esines küll ühekülgset enesekordamist, mis ei moodustanud vajalikku ootusatmosfääri järgnevate sündmuste ees. Mõte tõrkus uskumast, et pianistlikult kõrgeid nõudmisi ja tugevat vaimujõudu püstitav „Hispaania rapsoodia“ võiks hapral noorel daamil vajaliku mastaapsusega õnnestuda, kuid tuli ekslikkust tunnistada! Ehk küll selle teose sisulisi väärtusi võiks veel edasi otsida ja kui päris viimane lõpuspurt välja arvata, oli see suuri kontraste ja tohutut vastupidavust nõudev teos esitatud kõlarikkalt, efektselt ja säravalt ning kontserdile uhke ja meeldejääv lõpp­akord.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar