Kuidas visualiseerida Pärdi muusikat?

Carlos Soto delikaatne, kuid loominguline lisandus Wilsoni projekti.

Reet Varblane

Carlos Soto

Carlos Soto

Lovis Dengler Ostenrik

12. mail esietendub Noblessneri valukojas Eesti kultuuri (tänavune) suurprojekt, Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni muusikateatrilavastus „Aadama passioon“. Antakse veel neli etendust: 13. ja 14. mail üks etendus ja 16. mail kaks etendust.

See ei ole ainult kahe suurkuju ühistöö, sellesse on panustanud sajad suuremad ja väiksemad tegijad. Lavastuse muusikajuht ja dirigent on Tõnu Kaljuste, kaasatud on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid, näitlejad ning teatri- ja tantsukoolide üliõpilased. Lavakunstnik on Serge von Arx, kostüümid on loonud Carlos Soto.

Carlos Soto on töötanud Robert Wilsoniga aastaid koos, olnud mitmel korral ka laval, näiteks lavastuse „Marina Abramovići elu ja surm“ puhul. Soto on ka väga huvitav tegevuskunstnik, kes on teinud oma loomingut paljudes mainekates kunstipaikades (New Yorgi MoMA, Moskva nüüdiskunstimuuseum). Tallinnas oli Carlos Soto abiline, koostööpartner Liina Keevallik.

Kuidas on kulgenud teie koostöö Robert Wilsoni ja teistega „Aadama passiooni“ puhul?

Carlos Soto: See on eelkõige Wilsoni projekt. Arvo Pärdi muusika on Wilsonile väga tähtis, tema teeb selle vaatajatele nähtavaks, loob visuaalse vaste. Wilson komponeerib visuaalsed kujundid: orkester on lava taga, vaataja ei näe muusikuid, visuaalne võti on aga muusikaga ette kirjutatud.

Wilsonil oli ja on kindel arusaam, et muusikat on kõige õigem kuulata kinnisilmi. See kehtib iseäranis Arvo Pärdi muusika puhul, mis on nii ilus, nii mediteeriv. See välistas teatraalsuse. Wilsoni esimene idee oli, et laval on kolm tegelast: mees, naine ja laps. Mees on alasti ja jalutab üle lava publiku poole.

Minu esimene mõte oli, et tegelaste, laval liikuvate tegelaste riietus peab olema seotud rahvarõivastega, sümboolselt, mitte mõne konkreetse paiga riietusega – maailma rahvarõivas. Alustasin ettevalmistusega eelmise aasta augustis, kui hakkasin koguma taustateavet Eesti, aga ka laiemalt Põhjamaade kunsti kohta.

Pidin leidma midagi, mis iseloomustab praegusaegset vaimsust, isegi religioossust, sest Pärdi muusika on selline. Aadam kannatab on usu (ja sellest ilmajäämise) pärast. Seetõttu pidin jätma kõrvale etnoloogilised konnotatsioonid, iseäranis detailides.

Kuna olen õppinud kunstiajalugu ja kirjandust, siis on mulle alati pakkunud huvi kultuuride kõrvutamine, üllatavate sarnaste detailide leidmine. Kogusin tuhandeid kujundeid, kangaste näiteid. Jätsin need kõrvale, sest Pärdi muusika vajab puhast vormi. Arutasime Liina Keevallikuga palju, kuidas anda edasi pärispatust puutumatust, alastust ja eelkõige, kuidas leida alastioleku ja riietatuse tasakaalu. Kui Aadamat ümbritsevatele tegelastele, figuuridele riietusega värvi lisada, muutub tasakaal. See oli äärmiselt delikaatne küsimus. Mulle oli see kompositsiooni kui terviku küsimus. Kostüümid ei ole värvilised, need on must-valged või eri varjundiga hallid.

Robert Wilsonit on iseloomustatud napisõnalise inimesena, kes ei kipu oma meeskonnaga nõu pidama, kes teab väga hästi, mida teeb, ja on selle juures väga loominguline. Seega on tema meeskond, sajad inimesed, keskendunud sellele, et viia ellu ühe inimese unistusi ja ette aimata, mis toimub Wilsoni peas, milliste uute ideedeni on ta parajasti jõudnud. Nii uskumatu, kui see ka pole, on tema lavastused suurepärased. Teie enda performance’ites, mida olete teinud peamiselt koos Charles Cheminiga, on palju pinget, tundeid, isegi vägivalda. Lavapilt, figuuride liikumine on antud edasi väga selge ja puhta graafilise joonega. Wilsoni lavastustest on pigem räägitud kui maalidest. Kuidas need lähenemised kokku käivad?

„Aadama passiooni“ juures oli algusest peale selge, et lavapilt peab olema väga puhas, ehitatud üles puhtale graafilisele joonele. Wilson pani paika suured plaanid, ruumi ja aja vahekorra. Ta töötab nagu ehtne kunstnik: kogu struktuur ja ka detailid on paigas, aga siis ühel hetkel tuleb tal pähe uus mõte ja tervik läheb teiseks. Olen oma töös suhteliselt vaba, aga pean suutma Bobi visiooni ette näha. See on huvitav, aga ka väga stressirohke töövorm. Inimesed töötavad temaga koos sellepärast, et imetlevad tema lavastusi.

Mina oleksin eelistanud pingestatust, tunnete väljaelamist, Wilsoni soov on luua esteetiline, küll seksuaalsete konnotatsioonidega, aga esteetiliselt neutraalne visuaalne kujund. Lavapildi värv tuleb valgusest. Eks see tulene ka Eesti ilmast: olime siin augustis, oli pilvine, sadas vihma, äkki aga ilmus (iseäranis mere ääres) taevasse kummalist pilvealust valgust – siniseid, roosasid triipe, laike.

Kas jätkate oma koostööd?

Igal juhul, olen seda teinud kaheksateist aastat ja see on olnud seda väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht