Kuidas vaim võib võimuga talitada

Toomas Velmet

“Mozart 250. Mozart & Randalu II”: ERSO ja KALLE RANDALU (klaver) NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonias 21. IV.  

Stalin näis oma viimastel eluaastatel olevat järjest enam vaimsete häiretega ja süvenevalt ebausklik. Päevade kaupa ei lasknud ta kedagi enda juurde, kuid kuulas palju raadiot. Ükskord helistas ta raadiokomitee juhtidele ja küsis, kas neil on olemas heliplaat Mozarti 23. klaverikontserdiga, mida esitab Maria Judina. Talle öeldi, et loomulikult on – teist vastust ei saanud ju ollagi. Tegelikult aga polnud, sest Stalin oli kuulnud raadiost kontserdi otseülekannet. Stalin nõudis, et talle saadetaks hommikuks see heliplaat. Öö jooksul korraldati salvestus, tehti ainult üks koopia ja saadeti Stalinile. See oli rekord, kommenteeris Šostakovitš, lipitsemise rekord.

Mõne aja möödudes sai Judina Stalinilt ümbriku 20 000 rublaga ning oma tänukirjas kirjutas pianist järgmist: “Tänan Teid, Jossif Vissarionovitš, abi eest. Palvetan Teie eest nii päeval kui ööl ja palun Issandal anda Teile andeks kõik Teie patud kogu rahva ja riigi ees. Andsin raha oma kirikule.” See oli ju tegelikult enesetapukiri, kuid Judinaga ei juhtunud midagi. Tema Mozarti-esitus oli plaadimängijas, kui “juht ja õpetaja” surnuna leiti.

Šostakovitš kirjutas oma VIII sümfoonia 1943. aastal. Seda aega on autor ise väga täpselt iseloomustanud: sõda andis inimestele Venemaal õiguse nutta ja kurvastada, seda õigust varem ju polnud. Sel põhjusel olid sõja-aastad kunsti seisukohast äärmiselt viljakad. Teistes riikides sõda ilmselt häiris kunstitegemist, aga Venemaal oli tulemuseks õitseng. Kui kanti ette VIII sümfoonia, kuulutati see avalikult kontrrevolutsiooniliseks ja nõukogudevastaseks. Öeldi, et Šostakovitš sigitas tragöödia nüüd, kui me tungime peale ja hävitame fašiste. See tähendab, et ta on nende poolt. Šostakovitši päästis ainult tema ülemaailmne tuntus ja fanfaaride ja oodide ootus, mida nõuti tema IX sümfoonialt. Mis sellest välja tuli, seda me teame – ei olnud seal koore ega soliste, puudus apoteoos. Oli lihtsalt muusika, mida “juht ja õpetaja” ei mõistnud, seega kahtlase väärtusega.

21. IV oli Estonias ERSO kontsert “Mozart & Randalu II”, kavas kahe juubilari (Mozart 250, Šostakovitš 100) teosed. Esimeselt Klaverikontsert A-duur KV 488 (nr 23) ja teiselt Sümfoonia nr 8 c-moll op. 65, solist Kalle Randalu, dirigent Nikolai Aleksejev.

Maailm jagab interpreedid kahte lehte: ühed on Mozarti-mängijad ja teised pole. Ja teine reegel on see, et ühest kastist teise astujad puuduvad. Pole nii, et alguses ei olnud Mozarti-mängija, aga pärast sai selleks või vastupidi. Sa kas oled või ei ole. Randalu on, ja see sünnib nii, nagu ta on öelnud: “Seitsmeaastase poisina sain elamuse, mis mu edasist elu tugevasti mõjutas. Kuulsin esimest korda Mozarti “Väikest öömuusikat”. Mind vapustas selle muusika ilu ja täiuslikkus.” Randalu Mozarti-interpretatsiooni kuulates usun ma sellesse ja võtan tema öeldut kui ausat tunnistust. Šostakovitši Kaheksandat kuulates usun ma ka tema “Testimony’t”.

Ei hakka siin rääkima sellest, kui lihtne ja vahenditu on Randalu Mozart – see on elementaarne. Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, mis alguses tundus olevat juhuslik ja pisut häirivgi, kuid hiljem paistis pigem teadliku ja väga olulisena. Nimelt on Mozarti selle kontserdi partituuris seitse puhkpilli: üks flööt, kaks klarnetit, kaks fagotti ja kaks metsasarve. Esmalt tundus, et keel- ja puhkpillide vahekord on pisut palju viimaste kasuks, kuid siis hakkasin kuulma imeliselt tasakaalukat vestlust, mis toimus pianisti ja puhkpillide vahel – näiteks vasak käsi ja fagott, mida ei saanud tähele panemata jätta. Ning minus kasvas veendumus, et need on teadlikud vihjed otse ajalukku. Mozarti ajal oligi keelpillide arv ja kõlajõud märksa tagasihoidlikum, aga puhkpille oli ikka seitse. Pole minu asi anda hinnanguid müügimeeste gradatsioonides nagu super-, mega- või kongeniaalne, kuid tunnistan, et Mozarti II osa Adagio läks hinge võrdsena noorpõlve (vist 1963) elamusega Vilniuses Richteri Schuberti-õhtult, mis on seni minu klaverielamuste tipp.

Šostakovitši Kaheksanda ettekanne oli kindlasti teataval määral väljakutse. Aasta tagasi kuulasime seda sümfooniat kõrvuti Tubina Kaheksandaga Gergijevi ja Maria teatri SOga. See on meeles veel, nüüd Aleksejev ja ERSO. Ma ei hakka võrdlema Gergijevi ja Aleksejevit ega ERSOt Maria SOga, vaid võrdlen ERSOt 1995 ERSOga 2006. Aastal 1995 esitas ERSO Aleksejeviga sama teost – nagu ka kõigil varasematel ettekannetel nõudis see siis eriti orkestrisolistidelt toimetulekuks üsna suurt eneseületamist. Tänasele ERSO-le on need probleemid nüüd minevik. On paremaid ja halvemaid aegu ning see on loomulik, kuid stabiilsus on saavutatud.

Kevad on käes ja juba tavapäraseks saanud intensiivsusest jäi mõnevõrra vajaka nii vaskedel kui keelpillidel, kuid see-eest olid suurepärased solistid nii siin- kui sealpool seda piiri, kus ühed mängivad keeltel ja teised keelega. Ootamatult pikana mõjus teose esimene osa, mis räägib sellest, et esituslik pinge ei kestnud osa lõpuni. Sümboolseks sai Kaheksanda lõpp – geniaalne lahendus kõigele eelnenule, mis peakski seletama vahekorra “võim ja vaim” olemust. Kel kõrvad, need kuulsid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming