Kuidas Tartu kõlab?

Anu Paulus

Kas Tartu muusikaelust saab rääkida kui millestki iseseisvast või vaatlevad muusikud ja kontserdikorraldajad Eestit pigem tervikuna? Teemade valik, mis kerkib esile ühest linnast siiski kõnelda püüdes, sõltub ka küsijast ja kõnelejatest. 17. detsembril vestlusringis osales neli Tartu muusikut, kes elavdavad linna muusikaelu oma kontsertidega, on tegelnud kontserdikorraldusega ning olnud loomulikult ka osa linna laiemast kontserdipublikust. Arvamusi ja muljeid jagasid Anu Paulusele pianistid Kadri-Ann Sumera ja Tanel Joamets , jazzkitarrist Oleg Pissarenko ning Tartu varajase muusika liini eestvedaja ja muusik Raho Langsepp .  Palju te oma tegevuses ja kontsertidel  käies mõtlete sellele, mis asi on Tartu muusikaelu? Kadri-Ann Sumera: Kui pidada algupäraseks Tartu muusikaeluks just Tartu muusikute elu, siis ikka mõtlen. Tartus käiakse oma kolleege kontserdil hea meelega kuulamas. Teinekord on isegi nii, et Tallinnast tulnud väga headele interpreetidele publikut ei jätku, aga Tartu omasid tullakse ikka kuulama. Tartu muusikaelul on hoog sees. Oleg Pissarenko: Igasugune kultuurne või  intelligentne muusika hakkab pihta haridusest. Elleri kooli rütmimuusika osakonna kontsertidel, mille eest ma oskan praegu kosta, on saal alati täis. Selle taga on kogukonna idee, et me armastame seda muusikat, tahame seda teha ja kuulata.

 

Kas jazzi ja akadeemilise muusika publik erineb või on see Tartus žanriülesem?

Raho Langsepp: Žanrite lõikes jagunemine on Eestis universaalne. Olen viimastel aastatel  tegutsenud ka mujal Eestis, sh väljaspool nelja suuremat linna, ja nii mõnelegi kontserdile tulevad inimesed kohale näiteks Tallinnast. Ida tippmuusikuid on kuulama tuldud Riiast ja Vilniusest, festivali publikut on tulnud nii mujalt Eestist kui ka Soomest.

O. P.: Osa publikust erinevatel jazzikontsertidel muidugi kattub, kuid palju oleneb sellest, kas mängitakse näiteks alternatiivset või nn klassikalist jazzi. Samuti mängib kaasa kontekst,  sealhulgas saal. Jazzliidu esindajana olen Tartu jazzisündmuste eest vastutav ja tean, et Tartu publik on esineja osas väga valiv. Kui esineb hea artist, on saal alati täis. Vähegi tundmatuma nime puhul aga inimesed kahtlevad. Euroopas tuntud jazziklubi kui nähtust, kuhu inimesed tulevad, olenemata sellest, kes parajasti mängib – lihtsalt sellepärast, et nad armastavad jazzi –, Tartus veel ei ole. Aga ma arvan, et see on juba tekkimas. Sada tuhat inimest on  Euroopa kontekstis päris suur linn ja küll neid kohti tekib juurde juba väga varsti.

Tanel Joamets: Kui Tallinn ehk välja arvata, siis minu meelest pole ühelgi Eesti linnal nii laia muusikaspektrit kui Tartul. Vaadates kas või festivalide nimekirja, alates vanamuusikafestivalist ja alternatiivrokist. Ilmselt on see ka ülikooliga seotud: on olemas inimesed, kes pole seotud keskteega, vaid vastupidi – otsivad erinevate kiiksudega nišše. Klassikalise  muusika osas ihkan mõnd korraldajat või organisatsiooni, kelle nimi kontserdikülastajale (ja ka ülikooli rahvale) loeks. Eesti Kontsert, eriti mitmetel aastatel enne „Valge klaveri” sarja, on olnud liiga kirju. Tartu kontekstis on heaks näiteks Raho, kes on teinud oma festivali järjekindlalt aastast aastasse ning publik usaldab teda. [Tartu Vanamuusikafestival toimus läinud sügisel viieteistkümnendat korda.]

O. P.: Ka „Jazzkaar” on festival, mida publik usaldab,  olenemata kohast, kus kontserti tehakse või esinejast.

Kui ma tuttavatele oma Tartusse elama asumisest teada andsin, ütlesid mitmed umbes nii, et „nojah, aga see Tartu kontserdielu …”.

K.-A. S.: Mullegi on öeldud, et oled provintsis ja huvitav küll, mida sa seal teed.

T. J.: Tartus ei ole NYYD-festivali, Eesti muusika päevi, „Jazzkaart” on vähe ning pole ER SO iganädalasi kontserte. Kui seda mõelda kontserdielu  all, siis seda tõesti ei ole.

Kadri-Ann, sa tulid Tartusse elama kolm ja pool aastat tagasi, kas sinu ettekujutus siinsest muusikaelust on muutunud?

K.-A. S.: Tartus on see ringkond inimesi, kes tahavad midagi teha, väiksem ja hoiab rohkem kokku. Tallinnas toimub küll kõike rohkem, kuid samas on ka muusikuna raskem endale tähelepanu tõmmata. Tartus on asjade mõtet, tulemust, rohkem märgata. Olla Tallinna pianist  tähendab olla lihtsalt Eesti pianist, kuid tegutseda muusikuna Tartus – see on pind, mis annab ühe lisavõimaluse justnagu juurde.

O. P.: Meie-tunne on siin suurem kui konkurentsi tunne. Kui oled alustanud oma muusikuteed Tartus ning lähed edasi õppima akadeemiasse, võib kontrast Tallinnaga olla suur. Tartul on ikkagi väga hea maine ja siin sünnivad parimad ideed.

Mõni näide? 

O. P.: Kaks aastat tagasi, kui Elleri kooli rütmimuusika osakond oli veel väga noor, tegime ühe kontserdi koos Otsa kooliga. Vahetades hiljem muljeid, leidsid Otsa kooli pedagoogid, et Otsa kooli õpilastel on kõrgem tehniline tase, aga värsked ideed tulevad Tartust. Ometi on Tallinnas jazzmuusika traditsioon palju pikem. Endasse vaatamise ja mõtlemise aega on Tallinnas tunduvalt vähem ja tulemused teised. Kontserdielus on veel see erinevus, et  maailma tipud nagu Herbie Hancock, kes esines novembris Nokia kontserdimajas, ei jõua kunagi Tartusse, sest Eesti on nii väike ja ainult pealinna korraldajatel on raha neid siia tuua.

R. L.: Minu muusikavaldkonna liinis, milleks on põhiliselt varajane ja orientaalne muusika, on juhtunud jälle nii, et tipud on just Tartusse jõudnud, mitte Tallinna.

T. J.: Klassikalise ja mainstream-jazzi tipud on läinud maailmas ka üle mõistuse kalliks. Kontserdisarja „Valge klaver” raames kutsusin Tartusse esinema Venemaalt noori pianiste, keda pean ühtedeks maailma parimateks mängijateks. Neid ei teata veel ja nad ei nõua seetõttu veel kosmilisi honorare.

O. P.: Hancocki kontserdil oli saal peaaegu täis, see oli publikule prestiiži üritus. Muidugi ta mängis hästi, kuid Venemaal, kuskil LõunaAmeerikas või Euroopas on häid mängijaid veelgi, keda lihtsalt ei tunta. 

K.-A. S.: Kui mõne siinse kontserdikorraldaja maine oleks sama hea kui mõne tippinterpreedi oma, teaksid inimesed usaldada ka tundmatumaid nimesid, kes siia esinema jõuavad. Saaks valida selle järgi, kes korraldab.

R. L.: Erakontserdikorraldajad ongi Eestis praegu sellises seisus, et riigilt toetust peaaegu ei saada või on see sümboolne. Kui selles osas toimuks läbimurre, võiks nii mõnigi kontserdikorraldaja selle tõestamisega hakkama saada.  Aeg-ajalt isegi on finantse, et neid tõeliselt häid muusikuid Eestisse kohale tuua, aga see on küllaltki harv. On väga kurnav elada aastast aastasse kvartali kaupa ja planeerida hooaega projektipõhiselt. See ei ole küll ainult Tartu, vaid laiemalt Eesti probleem.

K.-A. S.: Enda promomine on ka ebamugav eneseületus.

T. J.: Praegu jagab Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond raha projektipõhiselt, kõik (ja tihti ka  Tallinnas baseeruvad isikud-organisatsioonid) tõmblevad. Seoses Tartu muusikaelu korraldajate kirjususe ja vähese usaldusväärsusega olen mõelnud, et selle asemel võiks olla üks korralik Tartu Filharmoonia, mida kultuuriosakond usaldaks.

R. L.: Kui ma kunagi aastaringse kontserttegevusega alustasin, oli linna kultuuriosakonnal selline initsiatiiv olemas. Aga see langes ära ja viimased kolm valimisaega ei ole see mõte  enam kandepinda leidnud. Praegu linnapoolne kontseptsioon kontserdikorralduses puudub.

K.-A. S.: Siis aga peaks interpreedil ja publikul olema omakorda usaldus loodava korraldaja vastu. Näiteks Pärnus kakleb osa muusikuid just filharmoonia vastu, sest nemad ei saa kontserte.

T. J.: Enamik häid algatusi suubub siiski monopoolse olukorra tõttu. Suur osa riigi rahast läheb Eesti Kontserdile ja teised ideed siplevad jäänuste pärast.

O. P.: Rahastus võiks olla objektiivsem ja tugevam.

Kuidas on Tartus lood sobivate esinemispaikadega?

K.-A. S.: Mina olen tundnud puudust keskmise suurusega kammersaalist. Ülikooli aula on kihvt koht, aga mõnede asjade jaoks isegi suur.

T. J.: Minu meelest on ülikooli aula ikkagi õnnestunud koht, sest isegi kui seal on neliviiskümmend kuulajat, täidab see ruumi ära. Elleri koolis on väga hea klaver, Linnamuuseum  on suurepärane koht. Muide, täiesti korralik klaver (aga mitte akustika) on veel TÜ raamatukogus, ja väga mõnus paik on raekoda, aga klaver jälle veidi kehvem. Kontserte on tehtud Salemi kirikus, Sadamateatris. Lisada võib veel vanade klaveritega Saksa Kultuuri Instituudi ja Laulupeomuuseumi, Vanemuise kontserdimajast rääkimata (seda annab üsna edukalt ka kammerlikumaks ümber tõsta).

K.-A. S.: Jaani kirikus on talvel külm ja normaalset  klaverit seal pole. TÜ ajaloomuuseumi klaver ei ole kahjuks korras, ehkki saal on ilus ja akustika hea. Klaverite seisukord Eestis on muidugi üldse omaette teema.

Aga kui mõelda kontsertide osas kvaliteedi ja kvantiteedi suhtele?

K.-A. S.: Mis tahes kontserdielu hulka kuulub see, et selleks, et saada kümme head kontserdi, peab olema kümneid keskpäraseid kontserte. Seda loodusseadust ei saa vist väärata. Aga kui  vaadata maailmamastaabis, siis on kõik Eestis ikkagi väga hästi.

T. J.: Mitmed korraldajad on saatnud Tallinnast siia esinejaid lihtsalt sellepärast, et anda esinemisvõimalusi inimestele, kes neil endil ka nagunii mängivad. Kuid korraldaja pole huvi tundnud, kuidas kontsert haakub kohaliku kalendriga. Pole mõeldud sellele, kuidas saada publikut, teinekord pole korralikke plakateid õigetesse kohtadesse üles pandud. Tartus võiks  olla mõni kontor, mille kaudu asju ajada ja kus öeldaks Tallinna omadele, et selle me võtaks või seda kava pole mõtet siia saata. Viimastel aastatel on toimunud ridamisi täiesti tühje kontserte.

O. P.: Eelmisel aastal toimus Athenas üks jazzikontsert täismajale. Samal ajal oli Genialistide klubis Jazziklubi kontsert neljale kuulajale. Korraldajad ei tulnud selle peale, et Tartus võiks ka midagi samal ajal toimuda. Praegu püüame teha kõik, et selliseid olukordi vältida. Kvantiteedi ja kvaliteedi küsimuses võin öelda, et see, mis jazzis toimub, on ikka pigem hea. Eelmisel aastal Tartus alustatud „Rajamuusika” sari, milles jazzinterpreedid nii mängivad kui ka räägivad oma muusikast, on alati läinud täissaalile. Viimati näiteks Raul Vaigla ja Tõnu Naissoo kontserdid.

K.-A. S.: Kas jazzis pole sellist asja, et korraldaja vaatab, et too ja too on kontserdi juba saanud  ja nüüd peaks keegi teine saama, muidu on suur solvumine lahti? Klassika osas on Eesti Kontserdist antud muusikutele tagasisidet, et sulle ei saa praegu kontserti anda, sest sa eelmine aasta ju said ja nüüd on teiste kord. Olen kuulnud ka juhtumit, kus lauljale öeldakse, et väga tore, esine! Aga kahjuks me ei saa sind võtta paketis sinu klaverisaatjaga, kes meil ühes sarjas sel aastal juba esineb. Mis sellest, et teil on seitsmeaastane koostöö! Statistiliselt võib  asi kõlada hästi, aga sisuliselt on see nonsenss.

T J.: Jazzis inimesed jagavad paremini, kellel on annet ja kellel mitte. Klassikas on nii palju hierarhiat, inimsuhteid ja poliitikat ning kontserdielu pole sugugi otseses suhtes sellega, kes on andekam või kellel on publikule rohkem öelda.

K.-A. S.: Klassikat kimbutab ka korraldajapoolne hirm, et teatud muusikat ei taheta kuulata. Festivalikavades kirjutatakse sageli, et seekord  oleme vürtsitanud näiteks klaverifestivali kava ühe jazzpianistiga. Kui klassika vürtsitamine muutub valdavaks – jazzi, popi, roki, etno jm-ga –, siis pole enam varsti alles seda, mida vürtsitatakse.

T. J.: Konkursside süsteem ja akadeemiline hierarhia – kogu maailma klassikalise muusika kontserdielus on teatud väsimus ning sellest ka see tõmblemine.

O. P.: Jazzi vürtsitatakse samamoodi popi või rokiga. Eeldatakse isegi, et instrumentaalmuusika  pole kuulajale arusaadav. Isegi Eesti mõistes suurte nimede puhul teeb korraldaja muusikule ettepaneku võtta kontserdil kampa mõni laulja. Selles mõttes oleme jazzis klassikaga kaasvõitlejad. Veel üks teema: „Jazzkaare” raames käis Eestis Jaroslavli jazzikeskuse juhataja. Seal on nii korraldatud, et heale kontserdile, olgu see jazzi või klassika oma, saavad õpilased tasuta. Ka „Rajamuusika” kontsertidele saavad meie õpilased tasuta, teiste korraldajate omadele aga mitte.

Kas soovite tuua viimasest aastast esile mõnd elamuslikumat Tartu kontserti?

T. J.: Märtsi alguses õnnestus teha ülikooli aulas väga hea vene pianisti Jevgeni Mihhailovi kontsert. Et rahastusega vedas, saime selle teha tasuta. Väga lühikese etteteatamisaja peale tuli kohale kakssada inimest. Muidugi oli see ka väga vahva kontsert.

O. P.: Minule oli aasta sündmuseks Elleri kooli  rütmimuusika osakonna ja Tartu Uue Teatri koostöös tehtud kontsertlavastus „Suur maalritöö”. Õpilased komponeerisid muusika ja Ivar Põllu tegi lavastuse. Sügisel küsisid uued esimese kursuse tudengid kohe, et millal me midagi samasugust teeme.

Üles kirjutanud Anu Paulus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming