Kuidas pidada sünnipäeva?

Orkestri esituses pakkusid sünnipäevakontserdil suurima elamuse tugeva rütmilise alge ning jõulise helikeelega teosed.

ÄLI-ANN KLOOREN

Põhjamaade Sümfooniaorkestri galakontsert „20 aastat hiljem“ 30. VIII Estonia kontserdisaalis. Solistid Indrek vau (trompet), Oskar Lehtonen (hääl) ja Kalev Kuljus (oboe), dirigent Anu Tali. Kavas Arvo Pärdi, Pärt Uusbergi ja Timo Steineri, Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri, Wolfgang Amadeus Mozarti, Johannes Brahmsi, Edvard Griegi ning Sergei Prokofjevi muusika.

Tänavu käib aasta läbi üks pikk ja pidev juubeldamine. Selle kõige suurema juubeli varjus on nii mõnigi meie muusika­kollektiiv, -festival või -fond jõudnud üsna märkimisväärsesse ikka ning omad pidustused maha pidanud. Näiteks tähistasid sel aastal oma 25. sünnipäeva Tallinna Kammerorkester (TKO) ja Haapsalu vanamuusikafestival, 15 aastat täitus Pille Lille Muusikute Fondil (PLMF) ning 20. tegevusaastani on jõudnud Anu ja Kadri Tali asutatud Põhjamaade Sümfooniaorkester. Kuidas üks korralik sünnipäevapidu maha pidada, on alati keeruline küsimus, eesmärk on aga üks – tuua välja sünnipäevalapse parimad omadused. Võimalusi on palju ja ka meie kollektiivid on läinud pidustuste korraldamisel eri teed. TKO terve hooaja väldanud kontserdisarja igal kontserdil keskenduti ühele ajastule või teemale, Haapsalu festivali tipphetk oli suurvormi „Matteuse passioon“ ettekanne, PLMFi ürituste sarja põhirõhk langes galakontserdile, kus esinejaid ja muusika­stiile jagus seinast seina. Põhjamaade Sümfooniaorkester läks samuti viimast teed ning andis juba aasta algul ühe galakontserdi, nüüd siis järgmise, mõlemad pealkirjaga „20 aastat hiljem“.

Selle kava ülesehitus tekitas kaksipidiseid mõtteid. Hea poole pealt peab esile tõstma eesti muusikateoste, kusjuures sugugi mitte kõige mängitumate, aga suurepäraste, kavasse lülitamist. Nii sai kontserdi algul kuulda Arvo Pärdi, Pärt Uusbergi ja Timo Steineri, Tõnu Kõrvitsa ja Erkki-Sven Tüüri loomingut. Kontserdi teises pooles tulid ettekandele kaks ülipopulaarset süiti: Edvard Griegi „Peer Gynt“ ning Sergei Prokofjevi „Romeo ja Julia“, mis ei ole üleekspluateerimisest hoolimata ometigi kaotanud midagi oma muusikalisest väärtusest. Küll aga tekitas küsimusi kontserdi esimese poole lõpp, kus kõrvuti kõlasid esimene osa Wolfgang Amadeus Mozarti oboekontserdist C-duur K 314 (kavalehel küll peidetud tempotähistuse allegro aperto taha, mainimata, et tegemist on kontserdi esimese osaga) ning Johannes Brahmsi „Akadeemiline avamäng“ c-moll op. 80. Mõnest soolokontserdist vaid ühe osa mängimine on tavapärane õpilaskontsertidel või konkurssidel, professionaalsete orkestrite puhul tuleb seda aga ette harva. Seekordne juhtum oli eriti valus, kuna soleeris Kalev Kuljus ning sellist ettekannet juba sageli ei kuule. Nii nagu kevadisel TKO kontserdil, kus Kuljus kandis ette Bachi kontserdi oboe d’amore’le, saab ka sel korral tema esitusest rääkida vaid ülivõrdes: milline toon, hingamine, fraseerimine, kui maitsekalt ja hingestatult mängitud kadents. Miks pakuti meile seda rõõmu ainult ühe osa jagu, jääb saladuseks. Võib ainult ette kujutada, millised oleksid võinud Kuljuse ettekandes olla teise pikad lüürilised laused või kolmanda virtuoossed käigud.

Miks pakuti meile Kalev Kuljuse oboemängu rõõmu ainult ühe osa jagu, jääb saladuseks. Võib ainult ette kujutada, millised oleksid võinud Kuljuse ettekandes olla teise pikad lüürilised laused või kolmanda virtuoossed käigud. Fotol soleerib Kalev Kuljus NDR Elbphilharmonie orkestriga Guangzhous Hiinas.

NDR Elbphilharmonie orkester

Mozartile järgnes, nagu öeldud, Brahmsi „Akadeemiline avamäng“, kerge huumoriga kirjutatud tudengilaulude (paljud on tuttavad eestlastelegi) popurrii, kus helilooja ei ole teinud algmaterjali lihtsusele ja tuntusele vaatamata kompositsioonitehnilistele võtetele mingit hinnaalandust. Iseenesest on see ju tore teos, korralikult ette kantud ja avamängu asetamisega kontserdi esimese poole lõpupalaks lisati veel ka väike krutski – aga kahjuks see ei toiminud. Kas oli selles süüdi eelnenud Mozart ja pahameel pooliku teose pärast või midagi muud, igal juhul hakkasid kõik need seedrid ja palmid ja gaudeamused lõppkokkuvõttes väsitama ning tuli tõdeda, et teos oli valel ajal vales kohas.

Kui rääkida orkestri esitusest, siis suurima elamuse pakkusid tugeva rütmilise alge ning jõulise helikeelega teosed. Üks õhtu paremaid esitusi oli Erkki-Sven Tüüri „Action“, mis põhineb aktiivsel, kuid aeg-ajalt nihkes rütmil. Kogu teose vältel suutis orkester seda pulseerivat nurgelist rütmi hoida pinges, hetkegi järele andmata. Muljet­avaldav oli Prokofjevi „Montecchi ja Capuletti“ esitus, kus peab esile tõstma võimsa tšello- ja kontrabassirühma. Keelpillide tugevus avaldus ka Griegi „Åse surmas“: seal võlus eriline sumedus ja vaoshoitus, mis pääses forte-lõikudes otsekui paisu tagant valla. Tõelist loodusstiihiat võis keelpillidelt kuulda „Mäekuninga koopa“ lõpus. Vähem veenis „Hommikumeeleolu“ ettekanne. Teost on lõputult kasutatud filmides päikesetõusu taustamuusikana ning ju ilmuvad teose avataktide kõlades enamiku kuulajate ettekujutusse esimesed hommikul värelevad päikesekiired. Sel korral jäi aga puudu nii õrnusest ja lüürilisusest kui ka dünaamilisest järkjärgu­lisest kasvust: piltlikult võiks öelda, et päike oli juba kesktaevas, kui teos peale hakkas.

Hea meel oli kontserdi avaloona kuulda Arvo Pärdi teost „Concerto piccolo über B-A-C-H“ soolotrompetile ja orkestrile 1994. aastast – seda kantakse ette harvem kui teose 1964. aastal orkestrile loodud algversiooni pealkirjaga „Collage teemal B-A-C-H“. Trompeti­partii on parajalt nõudlik: ühest küljest tehniliselt keeruline, teisest küljest täis pidevaid kordusi, millel on oht muutuda monotoonseks ja jõuetuks. Indrek Vau suutis kõiki neid karisid vältida ja tulemus oli suurepärane. Kogu aeg säilis rütmierksus ja intonatsiooniline puhtus ning mõnus tehniline üleolek, sekka kaunitämbrilised baroksed lõigud. Tõnu Kõrvitsa loomingust oli kavasse võetud „Pisarate-fantaasia“, John Dowlandi muusikast inspireeritud teos. Kuigi see erineb helikeelelt täielikult järgnenud Tüüri teosest, moodustasid need kaks orgaanilise paari, justkui oleks üks välja kasvanud teisest. Neid ühendab modaalse laadi kasutamine. Kolme modernse helikeelega eesti helilooja teose vahele oli mahutatud ka üks uuslihtsust esindav pala, Pärt Uusbergi ja Timo Steineri loodud muusika mängufilmile „Klass“. Solistina astus seekord üles 12aastane Oskar Lehtonen. Kas see kontsert oli just kõige parem koht, kus seda teost esitada, jääb küsitavaks, kuid ometi mõjusid nii teos kui ka ettekanne siiralt ja liigutavalt ega jätnud kindlasti kedagi ükskõikseks.

Põhjamaade Sümfooniaorkester on kahe aastakümnega leidnud oma näo, repertuaarist lähtuvalt on tal välja kujunenud oma publik, mis ei ole sugugi väikesearvuline. Orkestril on tavaks kanda iga kava ette Tallinnas kaks korda, sageli jõutakse kontserdiga ka teistesse Eesti paikadesse. Ometi ei ole sel saalide täituvusega probleeme, pigem on kuulajatel raskusi piletite hankimisega. See tõestab, et tehtud on väärt tööd ja jutud klassikalise muusika kontsertide väljasuremisest ei pea veel paika.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht