Kuidas kohaldada eetikat surnutele?

Henry Jamesi jutustusele tuginev Benjamin Britteni ooper „Kruvipööre“ on dramaturgilise sisu poolest spiritismi ja freudismi väike armas värdlaps.

ALVAR LOOG

Benjamin Britteni kammerooper „Kruvipööre“. Lavastaja Laura Kalle (EMTA lavakunstikool), dirigent Ingrid Roose (EMTA), kunstnik Mirjam Aimla (EKA), valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo (TÜ VKA), videokunstnik Carmen Seljamaa (TÜ VKA), dekoratsioonid Eerik Kask (Tallinna Tehnikakõrgkool). Osades Arete Teemets, Hanno Mölderkivi, Kadi Jürgens, Kadri-Liis Kukk, Liisi Promet, Silver Piiroja. Esietendus 29. IV Estonia teatri kammersaalis.

Idüllist looduse ja ingellike laste keskel saab stseenide kuludes nende guvernandile kiimas kodukäijate tõttu kriipiv õudus.

Idüllist looduse ja ingellike laste keskel saab stseenide kuludes nende guvernandile kiimas kodukäijate tõttu kriipiv õudus.

Ardo Kaljuvee

Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio igakevadised diplomilavastused on justkui loto, millega võidavad kõik: noored solistid ja muusikud hangivad oma esimesed lavakogemused, pedagoogid saavad hinnata oma õpilaste tehnilist taset, publikul on aga võimalik teha värskete lavajõudude kõrval ühtlasi tutvust Eestis seni vähe või üldse mitte esitatud teostega.

Viimasel ajal on diplomilavastuste väljatoomise traditsiooni rikastanud paar uut tendentsi, millest kujuneb loodetavasti omakorda traditsioon. Nimelt on hakatud debütantidest muusikute ja solistide ringi laiendama ka heliloojatele, lavastajatele ning kunstnikele. Selle suundumuse parim näide on kaks kevadet tagasi esietendunud algupärane semiooper „Korduma kippuvad küsimused“, mis valmis kolme Eesti kultuuriharidust andva ülikooli üheksa eriala tudengite ühistööna täiesti nullist ja ilma ühegi suure teatristruktuuri abita.

Tänavu on ooperistuudio oma publikut kostitanud kahe XX sajandi ooperiklassika kullafondi kuuluva kammer­ooperiga: veebruari alguses etendus Pirita kloostri uue kabeli ruumides Giacomo Puccini „Suor Angelica“ (lavastaja Taisto Noor) ning aprilli viimastel päevadel Estonia teatri pööningusaalis Benjamin Britteni „Kruvipööre“ („The Turn of the Screw“, lavastaja Laura Kalle). Teen pikemalt juttu viimasest. Selle väljatoomisel osales tudengeid viiest Eesti kõrgkoolist (lisaks grimmikooli õpilased), dirigent ja lavastaja on debütandid.

Britteni „Kruvipööre“ (1954) mõjub Eesti ooperipildis, vaatamata loomisaastale ning paarile hiljutisele nüüdishelikeelega erandile meie rahvusooperi püsirepertuaaris ja suurel laval (eelkõige Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg“ ning Paul Hindemithi „Cardillac“), ikka veel lootusetult moodsana. Õigupoolest on „Kruvipööret“ Eestis juba lavastatud, seda 2008. aastal Birgitta festivali omaproduktsioonina (lavastaja Jiři Nekvasil Tšehhist).

„Kruvipöörde“ libreto tugineb Henry Jamesi samanimelisele jutustusele (1898, e k 1993), ent hälbib sellest siiski suurel määral. Sündmused on mõlemas samad, kusjuures üheks osapooleks on kaks surnut. Kogu loo teeb eriti pikantseks asjaolu, et kummitavad koolnud näivad olevat kergelt kiimas ning evivat pedofiilseid kalduvusi.

Jamesi peategelase päeviku vormis jutustus elab ja hingab reaalse ning kujutlusliku vastandusest (kas surnud tõesti kummitavad või kujutab minategelane neid endale ette? kas peaksime õudust tundma protagonisti fantaasia või teda ümbritseva reaalsuse pärast?), jättes neis küsimusis otsad lahti ka pärast traagilist finaali. Britteni ooperis (nagu ka mitmes sama allikteose ainetel valminud mängufilmis, draama­lavastuses ja balletis) pole valitud sündmuste edastamiseks mitte protagonisti sisemonoloogi, vaid väliste sündmuste vorm. Paratamatult kaasneb sellega eelesitatud küsimuse kiire lahenemine kummituste reaalsuse kasuks, sest publik näeb ja kuuleb sedasama, mida peategelane, ning seega puudub veenev põhjus kahtlustamaks viimase haiget kujutlusvõimet.

Kui Jamesi jutustuse puhul ütleb iga tõlgendus rohkem tõlgendaja kui teose kohta, siis Britteni ooperiga see nii ei ole. Libretist Myfanwy Piper on andnud kummitavatele kiimas surnutele peategelase psüühikast sõltumatu reaalsuse, kuna paaril puhul (nt I vaatuse viimases ning II vaatuse esimeses stseenis) on nad laval sootuks ilma protagonistita ning ajavad pealegi omavahel juttu (Jamesi jutustuses ei lausu nad sõnagi).

Britteni ooperis ei rõhuta seega mitte niivõrd igavesti edasi lükatud lahenduse/tähenduse kunstilisele efektile (iga eneseteadlikum publiku hulgas peaks siin jääma tõlgendusvõimaluste vahel valima nagu kits, kes on sattunud kahe võrdselt suure ja isuäratava heinakuhja vahele), vaid selle muusikadraama püüd näib olevat edastada tegevuskohana kujutatud Inglise viktoriaanlikku maamõisa kummitusliku keskkonna klaustrofoobilist atmosfääri.

Selleks et kummitused mõjuksid õudsena, tuleb nad paigutada kontrastiks realistlikku kronotoopi. Kui need ilmuvad mõistujutus või kellegi unenäos, siis taanduvad nad turvalisteks kultuurimärkideks ega ole sugugi hirmuäratavad. Selles aspektis erinevad „Kruvipöörde“ kaks Eesti lavastust teineteisest nagu öö ja päev. Birgitta festivalil välja toodud versioonis oli rõhk unenäolis-muinasjutulisel kronotoobil ning laval kujutatu oli taandatud mängulisel moel meditsiinilist laadi probleemile protagonisti psüühikas. EMTA lavastuse visuaalses üldmuljes ja kujundikeeles (kunstnik Mirjam Aimla) on samuti pisut flirditud kontseptuaalse kunstipärasusega (dekoratsioonide läbivalt valge põhitoon ja abstraktsed tornid, millega lavaruumi vastavalt stseeni vajadustele liigendatakse), kuid taotletud siiski realistlikkust ning selle pinnalt võrsuvat õudus- ja õõvatunnet.

Victoria ajastu maamõisast on saanud nii Britteni muusikas kui ka EMTA lavastuses teose üks peategelasi. See on kahe maailma kohtumiskoht, mida üks lapstegelastest võrdleb geograafiatunnis rohkem semantilistel kui geograafilistel põhjustel Surnumerega. Idüllist looduse ja ingellike laste keskel saab stseenide kuludes nende guvernandile kiimas kodukäijate tõttu kriipiv õudus.

James ja Britten annavad keelatud armastusele, sellele romantismiajastu narratiivse kunsti lemmikmotiivile, täiesti uue konteksti, tehes taunitud seksuaalsuhte osapoolteks lapsed ja surnud. „Kruvipööre“ on oma dramaturgilise sisu poolest spiritismi ja freudismi väike armas värdlaps, kelle olemasolu tugineb postulaadile, et koolnutel on peale surematu hinge alles ka sugutung, pealegi veel tavaeetika seisukohast päris paheline.

Narratiivse kunstiteose dramaturgilist konflikti ja pinget traditsiooniliselt kandvad küsimused „mida teha?“ ja „kes on süüdi?“ on aktuaalsed ka „Kruvipöördes“. Siin ei leia need aga kuni lõpuni teoreetilist vastust ega praktilist lahendust, sest eetika, mis pole teadupärast kohaldatav ei unistustele ega unenägudele, ei kehti ka nõrgamõistuslike, laste ega surnute puhul. Nad on süüdimatud ning seega a priori süütud.

Laura Kalle lavastus seisneb peamiselt tundlikult teose kirjanduslikku ja muusikalist dramaturgiat järgivates misanstseenides, kuid tõstab julgel, isikupärasel, kuigi veidi küsitaval moel pead paari meeldejääva detaililahendusega. Nimelt on ooperi finaalis surev Miles EMTA lavastuses koolnumeigiga juba II vaatuse alguses. See tekitas vähemalt minus vastamata jäänud küsimuse: kunas täpselt ja millesse ta kahe vaatuse vahel suri ning kuidas tuleks sel juhul suhtuda tema teistkordsesse suremisse (visuaalselt mõjusa valguslahenduse toel oli see muudetud justkui sümboolseks)?

Ühes teose kulminatsioonistseenis, kus guvernant tunnistab endale, et on võitluses kummitustega üksi jäänud, pöördub seda rolli EMTA lavastuses täitnud Arete Teemets oma aaria ajal neljandat seina lõhkudes abipaluvalt seinal rippuva dirigendi monitori ja esiridades istuvate inimeste poole. Selle teose kontekstis tundub kummaline – ning üldsegi mitte kummituslik – Quinti ja Jesseli, kahe surnu kohtumine orkestri territooriumil, kus nad omavahel noodipultidega vehklevad.

Video (Carmen Seljamaa) ja valgus (Mari-Riin Villemsoo) toetavad hästi teose dramaatilisi kulminatsioonihetki ning aitavad kujundada klaustrofoobilist meele­olu. Kujunduslahendustest tuleb ebaõnnestunuks lugeda järve kuju­tamine loigusuuruse kaltsu­tükina (siin võinuks loovalt videoprojektsiooni ja/või valgust kasutada), mistõttu muutus guvernandi, Flora ja miss Jesseli stseen misanstseeni mõttes täiesti naeru­väärseks.

Noortest muusikutest koosnev kammerorkester mängis dirigent Ingrid Roose juhatusel puhtalt ja kõlarikkalt, jutustades maitsekate tempode ning tunnetuslike rõhuasetustega lugu, mille Britten on verismile omase detailitäpsusega partituuri kirja pannud.

Solistide koosseisu tase kõikus, kuid seal polnud ühtegi nõrka lüli. Eriti ilmnes see tehniliselt keeruliste ansamblite ajal. Nii oma rolli kui ka vokaalse ja näitlejatehnilise võimekuse tõttu kandis vähemalt minu nähtud-kuuldud etendust (esietenduse-eelne publikuga läbimäng 27. IV) peamiselt Arete Teemets (oli ühtlasi nimiosas veebruarikuistel „Suor Angelica“ etendustel). Teemets püsis guvernandi dünaamilist arengut eeldava rolli puhul meisterlikult sadulas läbi kogu ooperi, olles ühtviisi veenev ja mõjus nii lüürilistes (elurõõm, teotahe, armastus laste vastu) kui ka dramaatilistes stseenides (hirm, paanika, lein). Kadi Jürgens proua Grose osas oli Teemetsale vääriline lavapartner, kuid jäi oma rolli väiksuse tõttu natuke varju.

Liisi Promet ja Silver Piiroja esitasid laste rollides tehniliselt igati veenva partii, kuid minu kõrvus polnud kummagi hääles seda õiget „süütuse õietolmu“ (Prometil, kes on EMTA I kursuse tudeng, on selleks mõistagi ealine põhjus). Piiroja esitatud „Malo“ – millest on mitmete minu varem kuuldud/nähtud ettekannete puhul kujunenud üks teose dramaturgilisi ja esteetilisi kulminatsioonikohti – sai ette kantud ilusasti, kuid puudus loitsiv kvaliteet, mis ehitaks kuulaja teadvuses silla elavate ja surnute maailma vahele.

Kadri-Liis Kukk ja Hanno Mölderkivi olid vastavalt miss Jesseli ja Peter Quinti rollis põneva, ent keerulise ülesande ees mängida laval kiimas kummitusi. Sellega said nad päris ilusti hakkama. Mõlemad näivad olevat võimekad ja sümpaatsed solistid, kuid nende lavaline kohalolu ning hääl ja vokaaltehnika ei kandnud eneses piisaval määral ebamaist kvaliteeti, mida eeldab see ooper, et dramaturgiliselt mõjule pääseda. Pealegi oli Mölderkivi proloogi osas parem kui Quintina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar