Kuidas kodustada mandoliini?

Heili Vaus-Tamm

Alina Sakalovskaja kui mandoliinimängija, ja veel eriti tema tellimusena Saksamaal valmistatud ainulaadse barokkmandoliini liitumine eesti muusikapilti on andnud täiesti uue kõlaga kontserte. Mis on iseenesest täielik ime, sest palju siis on selliseid pille, mida saab tõsiseltvõetavana kontserdilavale tuua ning mis meil juba ei mängiks. Vahest saaks seda uuesti kogeda, kui mõni šoti kandle- või torupillimängija meile elama koliks, või hoopis Austraalia digderidoo-mees. Seni aga on kontserdikorraldajatele ja interpreetidele väljakutseks see õrn ja majesteetlik jaanalinnusulega mängitav pill võimalikult sobivates kooslustes ära kasutada. Miks ma seda koosluse sobivust rõhutan? Sest ega mandoliiniga pole lihtne ansamblis olla – see on nii teistmoodi instrument meie kultuurikeskkonnas, õrna sillerdava tämbriga virtuoospill. Tean, et Sakalovskaja on mänginud nii oreli, flöödi, soolo- ja ansamblilauljate kui ka Tallinna Kammerorkestriga. Kevadel kõlas Kadrioru lossis trio Alina Sakalovskaja – Ene Nael – Peeter Klaas, et siis barokk- ja Napoli mandoliin, cembalo, viola da gamba. Nüüd siis viiul, barokkmandoliin ja klavessiin.

Ning ikka ei tea, mis on parim ansambel ja parim koosseis. Kui Kadrioru lossi kavas oleks vahest rohkem kõlalist vaheldust tahtnud (selles mõttes olid head Ene Naela ja Peeter Klaasi soolod), siis kõnealusel kontserdil jäi vajaka bassi – kogu tessituur seisis ülemises registris. Samas andis Leena Laasi tugev soleerimine värve ja emotsiooniskaalat kogu kontserdile juurde. Ansambliliselt oli aga esimene koosseis minu meelest terviklikum. Mandoliin oli üksi kõrge soolopilli rollis, cembalo’l oli kanda keskmine register ja viola da gamba’l ansambli kõlaline põhi. Nii et mandoliin on meil seni ikka täielikult „kodustamata”, ka ei kuulu see ühegi barokkansambli püsikoosseisu. Järelikult on põhjust edasi katsetada – ammugi, et tegemist on väga tundliku ja avatud emotsionaalsusega interpreediga.

Sakalovskajal on vormitunnet ja haaret, ta ei jäta midagi pooleli või ähmaseks ega välja arendamata. Samas on pill ise habras ja mõjub oma eriliselt kaunistusterohke ning kiiretest käikudest üle puistatud meloodiaga tabamatult kapriisselt. Sellega on keeruline laitmatus ansamblis olla – kipub kummitama kohmakuse ja raskepärasuse oht. Barokkmandoliini peab pigem vedama ja laskma tal vabalt sillerdada, kui et talle järele püüda.

Mustpeade maja kontserdil oli mandoliini seisukohalt kauneim ja täiuslikem lõik Vivaldi C-duur trios, kus viiul mängis alumises registris vioolatämbriga, mandoliin sätendas ülal ja omas piisavat soolomaterjali, et sai seda nauditavalt oma tahte järgi kujundada. See oli tõeline pärl! Varem kõlanud kiiretes, lühikestes repliikides oleks tahtnud rohkem stiilset vabadust ja peadpööritavat liikumisrõõmu. Oli ju triode virtuoospool põhiliselt mandoliini partiis.

Reinut Teppi iseloomustas ülimalt professionaalne klavessiinikäsitlus ja kokkuvõttes liigagi tõsiselt mõjunud ansamblilisus, kuigi, vaimustasid mahlane täiskõlalisus aeglastes osades ja erk, täpne kiire reageerimine liikuvates episoodides.

Leena Laas seevastu säras just solistina – viiulisonaatides. Isegi nii, et pärast Corelli sonaati kõlas kammerõhtu kohta sugugi mitte tavaline braavohüüe. Kava koostajate kiituseks peab ütlema, et solistid olid väga erineva natuuriga ja pakkusid nii stiililist vaheldust kui laia emotsioonide skaalat. Leena Laasi barokikäsitlus on tõesti laia pintsliga, üldiselt kompleksivaba ning kohati lausa rahvamuusika-käsitluse lähedane. Soolkeelte kasutamine andis tavalise klassikalise viiuli puhul hea maheda ning samas ka erilise tämbri.

Peab märkima, et bravuurselt raskepärane virtuoossus on omaette kirgi üles küttev fenomen. Seda enam, et see on eesti kontserdielus suhteliselt harv nähtus. Leena Laasil õnnestus see väga hästi ning andis kirikusonaatide kavale üllatavalt volüümika mõõtme.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming